Ärkasin täna umbes 7:35 paiku üles ning tundus nagu see hommik oleks nagu iga mu tavaline hommik. Peale pikka pingutamist jõudsin lõpuks ka voodist üles ning panin enda riided selga. Peale seda suundusin kööki, kus ma tõmbasin enda kohvi kinni ning toppisin endale ka paar küpsist sisse. Peale sööki, nagu ikka, läksin ja pesin enda hambad enda uue hambaharjaga ära. Peale korraliku hambapesu läksin oma tuppa tagasi ning avastasin, et see hommik ei olegi nii tavaline kui algul tunduda võis. Nimelt, kui ma olin enda tuppa jõudnud, avastasin, et minu tooli peal istub üks poiss. Üks tõsiselt suure naeratusega poiss. Tal oli lühike siilisoeng, hallikasrohekad silmad ning väljanägemise järgi pakkusin ma, et ta on umbes 11 aastane. Kuid see poiss ei olnud mulle võõras, ma tundsin teda. Ta vist teadis isegi, et ma tunnen ta ära - muidu ta poleks ilmselt tulnudki. Kuid kui ta rääkima hakkas, siis tundus ta hääl palju mahedam ja tõsisem kui selliselt naerusuiselt poisilt oodata oli. "Mul on sinuga vaja rääkida", ütles ta mulle tõsiselt. "Mul ei ole sinuga millestki rääkida. Ma ei taha sinuga rääkida", vastasin talle pool-ükskõikse ning pool-unise häälega. Ma ei tahtnud seda poissi näha, ma ei talunud ta pidevat naeratust. Ma pöörasin talle selja ning sammusin toast välja.
Kuid mõne hetke pärast läksin enda tuppa tagasi. Naerunäoga poiss ikka istus seal ning vahtis mind. Ta hakkas minuga jälle vestlama: "Ma teadsin, et sa tuled tagasi. Ma tunnen sind. Ma olen sind terve elu tundnud." Ma kõndisin temast tähtsal sammul mööda ning krabasin nurgast enda koolikoti, mille ma olin ennem maha unustanud. "Sittagi sa mind enam tunned," vastasin talle ülbelt. Ta näis olevat mu ütlusest ehmunud, kuid ta siiski naeratas edasi. Ma läksin nüüd koos koolikotiga enda toast välja, panin jope selga ning hakkasin kooli poole sammuma.



Kõik on jälle kuidagi tavaliseks muutunud. Mõtlesin, et kui laupäeval või pühapäeval midagi tähtsamat ei toimu, siis jätan ilmselt selle nädalavahetuse vahele.


How the fuck I've become so weak?