Täna oli suurepärane hommik. Tegin silmad lahti, päike paistis tuppa ja kedagi ei olnud kodus. Vanemad on mingitel põhjustel Saaremaal ja vend on kadunud Pärnu. Ainukesed, kes mind häirida saavad on need kes elavad saunas ja vahepeal käivad toas tšillimas. Igastahes oli nii kena hommik, et ma otsustasin endale teed teha.
Riivisin muskaatpähklid ära, keetsin vee ära ja valasin tassi. Seda tehes tuli meelde, et ma olin enne kohvi sisse tõmmanud ja muskaatpähkel ning kohvi on sarnaste effektidega ainete rühmast ja seal on ka näiteks alkohol. Ja muidugi oli mul plaanis täna juua ainult Mad Croc energiajooki ja pilsnereid, sest mul midagi muud kodus peale vee pole. Aga kuna ma ei taha hakata riskima kõige halvema kuni kahe päevase tuumapohmelliga, siis ma vist piirdungi ainult täna veega.
Varsti sai tee soojaks ja ma mõtlesin, et olen kaval ja lisan muskaadile hulka mingit kangema maitsega teed, et muskaadi maitset ei oleks nii palju tunda.
Algus - Kell saab kohe 15.00 ja vaikselt lürbin seda teed sisse. Maitse ei olegi nii hull kui arvasin ja seni on kõik hästi.
1 tund - Normaalne olla. Väike sakk on sees, aga see võib olla ka päikese pärast. Suu juba kuivab ning muskaadi maitse on ikka suus. Isegi näts ei võta maitset ära.
2-4 tund - Sama, mis ennegi. Kurk on kuiv ja korra tuli isegi mõtte, et peaks veel ühe muskaadi tee sisse tõmbama. Aga ma olen vist liiga palju kuulnud jutte muskaadi üledoosi kohta ja ma parem ei hakka täna proovima.
5-7 tund - Kurk on kohutavalt kuiv ja õudne janu on. Ostsin pudelivee, tõmbasin kinni ära, aga see ei aidanud eriti. Otsest kaifi ega mõnutunnet ei olnudki, tunda oli ainult väikest nõrkust ja tuimust. Muskaadi kogus oli ilmselt liiga väike, järgmine kord proovin 4-5 grammiga.
10 tund - Kell on juba natukene üle kahe ja mõnes-mõttes on kahju, et seekord välja ei tulnud. Istun praegu arvuti taga ja ainuke joodav asi siin majas ongi minu pilku. Eks ma siis naudi seda.
19 tund - Tõusin just ülesse, suu kuivab kohutavalt, öösel pidin päris palju vett jooma. Isegi kohv tundus praegu nii kuivana.
Wednesday, June 30, 2010
Monday, June 28, 2010
Mõtted nii võimsad, et isegi tsunami tundub nende kõrval virvendus tasane.
Should I start this post with a question?
Should I start with a quote?
Should I just post what's on my mind?
Üks asi, mis mind juba mõnda aega kummitas ja mis ka matkates kindlaks sai, on see, et ma teen kõike vale jalaga. Ehk ma olen siis tegelikult vasakujalgne. Mul on vasak jalg palju tugev ja osavam kui parem, seda näeb kasvõi ühe jala peal hüpates. Aga kui ma kaugust ja kõrgust hüppan, siis ma tõukan alati hoopis parema jalaga, sest vasakul jalal pole mul absoluutselt tehnikat. Peaks hakkama vasaku jalaga neid tehnikaid õppima, aga kahjuks pole selleks aega ega võimalust. Ja ilmselt ma jäängi parema jalaga tõukama. Pole ime siis, et mu kaugushüppe rekord oli 8. klassis. Aga kui ma juba trennidest üldiselt räägin, siis ma räägin jõuka teemal natukene edasi. Nimelt mulle ei meeldi see "ossi" silt, mis külge kleebitakse kohe kui sa jõukas käid. Nagu arvatakse, et seal ainult surutaksegi rinnalt ja treenitakse biitsepsit. Ja muidugi tuldakse esimese asjana kohe küsima palju keegi rinnalt surub. Nagu seal muud ei tehtaks...
Ja peale oppi, kui mu jalg uuesti korda saab ja ma normaalselt saan hakata asju tegema, siis ma mõtlesin, et ma hakkan rohkem jooksma ja shufflema. Aga muidugi seda saab teha alles kuu aega pärast operatsiooni. Tegelikult tahaks hästi paljude asjadega tegeleda see suvi. Aga kõike ilmselt ei jõua ja ega ei viitsi ka.
Siiamaani on suvi ja ka kevade lõpp olnud täpselt samasugune nagu eelminegi. Ja praegused plaanid on ka sarnased eelmise aasta omadele. Ehk siis suvi tuleb jälle omapärane ja arendav ning sügiseks on kõik jälle absoluutselt teistsugune ning muutunud.
Should I start with a quote?
Should I just post what's on my mind?
Üks asi, mis mind juba mõnda aega kummitas ja mis ka matkates kindlaks sai, on see, et ma teen kõike vale jalaga. Ehk ma olen siis tegelikult vasakujalgne. Mul on vasak jalg palju tugev ja osavam kui parem, seda näeb kasvõi ühe jala peal hüpates. Aga kui ma kaugust ja kõrgust hüppan, siis ma tõukan alati hoopis parema jalaga, sest vasakul jalal pole mul absoluutselt tehnikat. Peaks hakkama vasaku jalaga neid tehnikaid õppima, aga kahjuks pole selleks aega ega võimalust. Ja ilmselt ma jäängi parema jalaga tõukama. Pole ime siis, et mu kaugushüppe rekord oli 8. klassis. Aga kui ma juba trennidest üldiselt räägin, siis ma räägin jõuka teemal natukene edasi. Nimelt mulle ei meeldi see "ossi" silt, mis külge kleebitakse kohe kui sa jõukas käid. Nagu arvatakse, et seal ainult surutaksegi rinnalt ja treenitakse biitsepsit. Ja muidugi tuldakse esimese asjana kohe küsima palju keegi rinnalt surub. Nagu seal muud ei tehtaks...
Ja peale oppi, kui mu jalg uuesti korda saab ja ma normaalselt saan hakata asju tegema, siis ma mõtlesin, et ma hakkan rohkem jooksma ja shufflema. Aga muidugi seda saab teha alles kuu aega pärast operatsiooni. Tegelikult tahaks hästi paljude asjadega tegeleda see suvi. Aga kõike ilmselt ei jõua ja ega ei viitsi ka.
Siiamaani on suvi ja ka kevade lõpp olnud täpselt samasugune nagu eelminegi. Ja praegused plaanid on ka sarnased eelmise aasta omadele. Ehk siis suvi tuleb jälle omapärane ja arendav ning sügiseks on kõik jälle absoluutselt teistsugune ning muutunud.
Olen aastaid üht paberit ma kandnud taskus...
... nimesid sel tõmmanud maha.
Tundub, et mu oma vastutus.
Nii... Norrast elusana tagasi jõudnud ja peaks midagi kirja panema siia. Sain reisi ajal vist lõplikult aru, mida tähendab mõiste "heaoluriik". Minu jaoks tähendas see seda, et hetkel mil me sõitsime üle Rootsi piiri, tekkis hinges selline heaolutunne. Kõik oli hästi. Enne matka ma natukene muretsesin, et kuidas ma enda põlvega seda reisi üle elan, aga kõik läks tegelikult hästi. Mul olid hästi kanged valuvaigistid igaks juhuks kaasas, aga nendega oli siuke värk, et nad olid üpriski kanged ja kui ma oleks neid päeval võtnud, siis ma oleks väga uniseks muutunud. Ja õhtuti otsustasin alati tabletti mitte võtta. Ajapikku olen õppinud lihtsalt seda valu nautima. Lihtsalt panen silmad hetkeks kinni ja naudin seda omapärast tunnet. Kuigi selline lihase/liigesevalu ei ole eriti mõnus, vähemalt mitte siis, kui ta põlves on. Milline on kõige mõnusam valu? Non-emo mõttes ütleksin, et lõikehaavad ja eriti randme ja käsivarre peal. Aga päka ja näiteks sääremarja peal on sellised kipitavad haavad rõvedad. Ja kui veel edasi mõelda, siis torkehaavad peaksid ka nauditavad olema. Kuigi mul pole eriti tõsisemaid torkehaavu olnud, aga tore on panna korra silmad kinni ja kujutada ette, kuidas näiteks külm tera tungib läbi alakõhu. Tervest kehast käib läbi külmavärin ning keha muutub tuimaks ja nõrgaks. Ainult tera ümber on tunda teravat, piinavat valu. Alguses nagu ei tahakski, et keegi tera välja tõmbaks, aga muidu ju terveks ei saa. Nagu kui mind ükskord ootamatult selja tagant sirkliteraga torgati. Nahakudedest see kaugemale ei jõudnud, aga minu jaoks käis ootamatult tervest kehast värin ja külmus läbi. Tundsin, kuidas adrenaliin voolas. Pea laksis paariks minutiks ära ning kaif oli olla. Mõnes mõttes oli see selline šoki sarnane seisund, ainult, et ma tundsin ennast rõõmsana. Ja kõik see ühest väiksest ripsakast. Muidugi oli see tingitud lihtsalt sellest, et see tuli minu jaoks ootamatult.
Kaldusin nüüd veits teemast kõrvale, aga Norra juures oli hästi tore see hetk, kui jaanipäeval oli räigelt palav. Ma olin T-särgi väel, nautisin päikest ning palavust ja samal ajal pildistasin, kuidas Anu lumememme ehitas. Ma polegi vist varem näinud jaanipäeval lund, lumememme ehitamisest rääkimata.
Aga lühidalt reisi kokku võttes: Norra oli päris uipo.
Tundub, et mu oma vastutus.
Nii... Norrast elusana tagasi jõudnud ja peaks midagi kirja panema siia. Sain reisi ajal vist lõplikult aru, mida tähendab mõiste "heaoluriik". Minu jaoks tähendas see seda, et hetkel mil me sõitsime üle Rootsi piiri, tekkis hinges selline heaolutunne. Kõik oli hästi. Enne matka ma natukene muretsesin, et kuidas ma enda põlvega seda reisi üle elan, aga kõik läks tegelikult hästi. Mul olid hästi kanged valuvaigistid igaks juhuks kaasas, aga nendega oli siuke värk, et nad olid üpriski kanged ja kui ma oleks neid päeval võtnud, siis ma oleks väga uniseks muutunud. Ja õhtuti otsustasin alati tabletti mitte võtta. Ajapikku olen õppinud lihtsalt seda valu nautima. Lihtsalt panen silmad hetkeks kinni ja naudin seda omapärast tunnet. Kuigi selline lihase/liigesevalu ei ole eriti mõnus, vähemalt mitte siis, kui ta põlves on. Milline on kõige mõnusam valu? Non-emo mõttes ütleksin, et lõikehaavad ja eriti randme ja käsivarre peal. Aga päka ja näiteks sääremarja peal on sellised kipitavad haavad rõvedad. Ja kui veel edasi mõelda, siis torkehaavad peaksid ka nauditavad olema. Kuigi mul pole eriti tõsisemaid torkehaavu olnud, aga tore on panna korra silmad kinni ja kujutada ette, kuidas näiteks külm tera tungib läbi alakõhu. Tervest kehast käib läbi külmavärin ning keha muutub tuimaks ja nõrgaks. Ainult tera ümber on tunda teravat, piinavat valu. Alguses nagu ei tahakski, et keegi tera välja tõmbaks, aga muidu ju terveks ei saa. Nagu kui mind ükskord ootamatult selja tagant sirkliteraga torgati. Nahakudedest see kaugemale ei jõudnud, aga minu jaoks käis ootamatult tervest kehast värin ja külmus läbi. Tundsin, kuidas adrenaliin voolas. Pea laksis paariks minutiks ära ning kaif oli olla. Mõnes mõttes oli see selline šoki sarnane seisund, ainult, et ma tundsin ennast rõõmsana. Ja kõik see ühest väiksest ripsakast. Muidugi oli see tingitud lihtsalt sellest, et see tuli minu jaoks ootamatult.
Kaldusin nüüd veits teemast kõrvale, aga Norra juures oli hästi tore see hetk, kui jaanipäeval oli räigelt palav. Ma olin T-särgi väel, nautisin päikest ning palavust ja samal ajal pildistasin, kuidas Anu lumememme ehitas. Ma polegi vist varem näinud jaanipäeval lund, lumememme ehitamisest rääkimata.
Aga lühidalt reisi kokku võttes: Norra oli päris uipo.
Sunday, June 20, 2010
Nothing's older than yesterday.
All I ever wanted.. was just one pepsi.
Käisin linnas vahepeal ja nägin mingit tatti, kes nägi täpselt välja nagu biiber. Seisis enda ülekammitud soengu ning halli pusaga kõnnitee peal. Jalad ristis ning rääkis veel enda hõbedase moblaga ka. Täis biiber noh. Ja pärast nägin Rybaki ka, teenindas ühes restoranis. Tal oli iga asja kohta oma nali ja tegi koguaeg enda joke. Ei viitsinud isegi tellimust võttes laua ääres seista, siis kükitas ja toetas koguaeg lõuga laua peale. Tõi mingit kohvi ja siis järsku võttis taskust mingist kakud välja ja pani kohvi kõrvale. Ilmselt oli uus töötaja, sest ma imestasin, kuidas ta viitsib päevas nii palju joke kõigile mingis sajas erinevas keeles teha.
Ma näen udu, mis jahutab heinakuist niitu
Ma näen hiit, ohvrisuitsu ja põlevaid riitu.
Ma näen sadu, mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu, mida mööda võib kuhugi jõuda.
Ma näen maad, kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd, suuri kive ja Revala randa.
Mind on miskipärast alati huvitanud, kuidas mingi asi alguse on saanud. Kasvõi näiteks seep. Mingit seebi sugust asja valmistati juba Egiptuses ja ilmselt ka enne seda Babüloonias, ehk siis mingi.. 2000+ enne Kristust. Ja see mind tegelt hämmastabki. Olgem ausad, sellel ajal olid inimesed selliste teadmiste alal üsna võhikud. Ja kuidas leiutati järsku selline asi nagu seep, mida nad mõtlesid? Et ilma seebita ei saa end vee pindpinevuse tõttu puhtaks? Et seep on korraga nii polaarne ja mitte-polaarne ning sellepärast teebki naha puhtaks? Et seep käitub emulgaatorina? Vaevalt, et nad siukseid asju mõtlesid. Deem, ma ei kujuta ettegi, mida nad mõtlesid, et nad end mitu tuhat aastat mingi asjaga hõõrusid, ilma et nad oleksid teadnud, mida see teeb. Või noh, ju nad siis lihtsalt tundsid, et see asi teeb neid kuidagi puhtamaks vms. Ja tegelikult selle seebi-jutu mõte oligi selles, et see oli minu hüvastijätt. Homme lähen Norra. Nädalaks ajaks. Ja kui ma tagasi tulen, siis on kõik absoluutselt teistsugune ning minu jaoks tundmatu. Ciao.
What about their friends?
Käisin linnas vahepeal ja nägin mingit tatti, kes nägi täpselt välja nagu biiber. Seisis enda ülekammitud soengu ning halli pusaga kõnnitee peal. Jalad ristis ning rääkis veel enda hõbedase moblaga ka. Täis biiber noh. Ja pärast nägin Rybaki ka, teenindas ühes restoranis. Tal oli iga asja kohta oma nali ja tegi koguaeg enda joke. Ei viitsinud isegi tellimust võttes laua ääres seista, siis kükitas ja toetas koguaeg lõuga laua peale. Tõi mingit kohvi ja siis järsku võttis taskust mingist kakud välja ja pani kohvi kõrvale. Ilmselt oli uus töötaja, sest ma imestasin, kuidas ta viitsib päevas nii palju joke kõigile mingis sajas erinevas keeles teha.
Ma näen udu, mis jahutab heinakuist niitu
Ma näen hiit, ohvrisuitsu ja põlevaid riitu.
Ma näen sadu, mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu, mida mööda võib kuhugi jõuda.
Ma näen maad, kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd, suuri kive ja Revala randa.
Mind on miskipärast alati huvitanud, kuidas mingi asi alguse on saanud. Kasvõi näiteks seep. Mingit seebi sugust asja valmistati juba Egiptuses ja ilmselt ka enne seda Babüloonias, ehk siis mingi.. 2000+ enne Kristust. Ja see mind tegelt hämmastabki. Olgem ausad, sellel ajal olid inimesed selliste teadmiste alal üsna võhikud. Ja kuidas leiutati järsku selline asi nagu seep, mida nad mõtlesid? Et ilma seebita ei saa end vee pindpinevuse tõttu puhtaks? Et seep on korraga nii polaarne ja mitte-polaarne ning sellepärast teebki naha puhtaks? Et seep käitub emulgaatorina? Vaevalt, et nad siukseid asju mõtlesid. Deem, ma ei kujuta ettegi, mida nad mõtlesid, et nad end mitu tuhat aastat mingi asjaga hõõrusid, ilma et nad oleksid teadnud, mida see teeb. Või noh, ju nad siis lihtsalt tundsid, et see asi teeb neid kuidagi puhtamaks vms. Ja tegelikult selle seebi-jutu mõte oligi selles, et see oli minu hüvastijätt. Homme lähen Norra. Nädalaks ajaks. Ja kui ma tagasi tulen, siis on kõik absoluutselt teistsugune ning minu jaoks tundmatu. Ciao.
What about their friends?
Monday, June 14, 2010
I will battle for the sun.
"Üks laps teab, kui palju
anda võib üks päikeseloojang.
Öö saabumine teeb tema
südame soojaks."
Tavaliselt ma horoskoopi ei loe, aga 3 päeva tagasi juhtusin Postimehest lugema ja päris täppi läks. Üleeile lugesin ka, läks samuti täppi. Eile läks ka täppi. Ning täna läks kohe eriti täppi. Ehk siis seni läheb hästi. Vaatab mis homne toob..
It is man's ability to remember that sets us apart. We are the only species conerned with past. Our memories give us voice and bear witness to history, so that others might learn; so they might celebrate our triumphs and be warned of our failures.
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et magades peegeldub naer
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et kunagi lõppeb see vaev.
Tegelikult algab suvi ju alles kahekümne esimesel. Ehk siis niikaua polegi päikest vaja. Sest seni naudin ma kevadet.
Sain umbes 10 minutit tagasi uue sonksi ka. Selline suvisem soeng. Normal.
anda võib üks päikeseloojang.
Öö saabumine teeb tema
südame soojaks."
Tavaliselt ma horoskoopi ei loe, aga 3 päeva tagasi juhtusin Postimehest lugema ja päris täppi läks. Üleeile lugesin ka, läks samuti täppi. Eile läks ka täppi. Ning täna läks kohe eriti täppi. Ehk siis seni läheb hästi. Vaatab mis homne toob..
It is man's ability to remember that sets us apart. We are the only species conerned with past. Our memories give us voice and bear witness to history, so that others might learn; so they might celebrate our triumphs and be warned of our failures.
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et magades peegeldub naer
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et uni on magusam
Siiski ma arvan et kunagi lõppeb see vaev.
Tegelikult algab suvi ju alles kahekümne esimesel. Ehk siis niikaua polegi päikest vaja. Sest seni naudin ma kevadet.
Sain umbes 10 minutit tagasi uue sonksi ka. Selline suvisem soeng. Normal.
Saturday, June 12, 2010
Defineeri elu.
There are many ways to define On mitmeid viise, kuidas defineerida
our fragile existence meie habrast eksistentsi
and many ways ja mitmeid viise,
to give it meaning. kuidas anda sellele tähendust.
But it's our memories Aga need on meie mälestused,
that shape its purpose mis kujundavad selle mõtte
and give it context. ja annavad sellele sisu.
A private assortment of images, fears, Isiklik kollektsioon kujutlustest, hirmudest,
loves, regrets. armastustest ja kahetsustest.
We alone choose the importance of each. Meie üksi määrame nende tähtsuse.
Building our own unique histories Ehitame enda isiklikku ajalugu
one memory at a time. ühe mälestuse kaupa.
But nothing is pure. Aga mitte miski pole puhas.
For it is a cruel irony of a life See on julm elu iroonia,
that we are destined to hold the dark et me peame hoidma pimedust
with the light. koos valgusega.
The good with the evil. Headust koos kurjusega.
This is what seperates us, See ongi see, mis meid eristab,
makes us human. mis teeb meist inimesed.
And in the end, Ja lõpuks ka see,
what we must fight to hold on to. mille nimel me peaksime võitlema.
Eesti keel on rooste läinud. Ilm on ka halb, täna vist Kõnnukale ei lähe.
our fragile existence meie habrast eksistentsi
and many ways ja mitmeid viise,
to give it meaning. kuidas anda sellele tähendust.
But it's our memories Aga need on meie mälestused,
that shape its purpose mis kujundavad selle mõtte
and give it context. ja annavad sellele sisu.
A private assortment of images, fears, Isiklik kollektsioon kujutlustest, hirmudest,
loves, regrets. armastustest ja kahetsustest.
We alone choose the importance of each. Meie üksi määrame nende tähtsuse.
Building our own unique histories Ehitame enda isiklikku ajalugu
one memory at a time. ühe mälestuse kaupa.
But nothing is pure. Aga mitte miski pole puhas.
For it is a cruel irony of a life See on julm elu iroonia,
that we are destined to hold the dark et me peame hoidma pimedust
with the light. koos valgusega.
The good with the evil. Headust koos kurjusega.
This is what seperates us, See ongi see, mis meid eristab,
makes us human. mis teeb meist inimesed.
And in the end, Ja lõpuks ka see,
what we must fight to hold on to. mille nimel me peaksime võitlema.
Eesti keel on rooste läinud. Ilm on ka halb, täna vist Kõnnukale ei lähe.
Alati jääb midagi saladuseks.
Thursday, June 10, 2010
Loeb vaid sõrm, mis on õigel päästikul.
Olen suht lapsest saati kogunud ühte väiksesse ümmargusse akvaariumi münte. Kuna järgmisest aastast tuleb euro kasutusele ja eesti kroon võib varsti devalveeruda, siis ma otsustasin need varsti ümber vahetada. Lugesin need täna üle ja sain täpselt 1400 ühe kroonist münti ja 14 viie kroonist münti. Ja need kaaluvad kokku päris palju ning viie krooniseid ma ilmselt ümber ei vaheta, neile on juba tekkinud sentimentaalne väärtus.
Pea sees mängid läbi kõik avangud, arengud, patiseisud
tõenäosus maksimaalne aga ikka jääb miski detail peittu.
Hea laul, hea video. Kuigi tegelikult ma ei taha muusikat praegu üldse kuulata. Varem kasutasin muusikat, et põgeneda. Nüüd põgenen ise tema eest.
Tegelikult ma tahtsin Sind isegi eilse eest tänada. Ma ei ole kurb. Ma vist isegi olen rõõmus, või on asi lihtsalt selles meeletus koguses tees, mille ma täna olen endale sisse tõmmanud. Aga minu olukorra tegid Sa igaljuhul lihtsamaks. Sa lihtsalt suudsid ideaalse päeva valida. Tänan =)
Ja ma polegi jõudnud veel kena suve siin soovida. Ehk siis päikselt kolme kuud, varsti te imestate, kuidas need nii kiiresti möödusid!.
Pea sees mängid läbi kõik avangud, arengud, patiseisud
tõenäosus maksimaalne aga ikka jääb miski detail peittu.
Hea laul, hea video. Kuigi tegelikult ma ei taha muusikat praegu üldse kuulata. Varem kasutasin muusikat, et põgeneda. Nüüd põgenen ise tema eest.
Tegelikult ma tahtsin Sind isegi eilse eest tänada. Ma ei ole kurb. Ma vist isegi olen rõõmus, või on asi lihtsalt selles meeletus koguses tees, mille ma täna olen endale sisse tõmmanud. Aga minu olukorra tegid Sa igaljuhul lihtsamaks. Sa lihtsalt suudsid ideaalse päeva valida. Tänan =)
Ja ma polegi jõudnud veel kena suve siin soovida. Ehk siis päikselt kolme kuud, varsti te imestate, kuidas need nii kiiresti möödusid!.
Tühjus.
Andke andeks, ma ei suuda praegu siia blogisse midagi kirjutada, aga pean arvet pidama ja nii tulebki siia üks tühi postitus.
Sa ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb,
ja see ongi ehk hea.
http://coloursofblood.wordpress.com/2010/06/09/9juuni/ (Varjatud postitus)
Sa ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb,
ja see ongi ehk hea.
http://coloursofblood.wordpress.com/2010/06/09/9juuni/ (Varjatud postitus)
Saturday, June 5, 2010
Skisofreenia, unetus või miski muu.
Kuula hääli enda peas. Kuula, kuula hääli enda peas. Mis nad ütlevad? Kuula hääli enda peas. Võta õppust. Kuula, kuula, kuula neid hääli enda peas. Kuula mu laps. Kuula neid hääli enda peas Kuula kuula neid hääli enda peas. Hääled su peas juba karjuvad. Kuula, kuula neid hääli enda peas. Neid hääli enda peas. Tee nii nagu räägivad. Kuula, kuula neid hääli enda peas. Neid hääli enda peas. Neid hääli.
Kui oled ebakaine
tundub kõik nii ebamaine.
I just love the art.
Kui oled ebakaine
tundub kõik nii ebamaine.
I just love the art.
Wednesday, June 2, 2010
Reekviem unistusele.
Vaatasingi eile lõpuks ära filmi "Requiem for a dream" ("Reekviem unistusele") ja ma ei tea, mida selle kohta öelda. Ma ei ütleks seda palju kuuldud "see on parim film, mida ma näinud olen", ma ei ütleks ka, et see on halb. Aga hea see ka ei ole, see oleks nagu palju enamat kui lihtsalt "hea". Ja mis sai lausest, et head võidavad alati? Mis sai õnnelikust lõpust? Ema lõpetab piineldes haiglas, sõber lõpetab piineldes vanglas, poiss lõpetab ilma käeta haiglas ning varsti viiakse ta ka vangi ja tüdruk lõpetab hullemat sorti litsina. Üle pika aja üks film, mis korralikke emotsioone tekitas.
Käisin täna linnas arsti juures ja selgus, et ma pean minema artroskoopiasse, ehk siis maakeeli ma lähen opile. Ma juba arvasin, et ma pean lihtsalt ootama veel mitu kuud, et põlv paraneks, aga kui ma opile lähen ja kõik hästi läheb, siis saan juba 4 nädala pärast aeglaselt joosta. Mul oli ka võimalus kohe homme hommikul minna, aga kuna ma pean 20. juunil Norra minema, siis lükkus opp edasi 29. juuniks.
Mu kehka keskmine hinne tuli 0,4 kuigi ma üheski tunnis ei kaasa ei teinud. Aga vähemalt sain 5 kätte. (Kasutasin viimast võimalust kooli kohta midagi kirjutada =D )
We are young,
but we have heart.
We are strong,
we don't belong,
born in this world as it all falls apart.
Käisin täna linnas arsti juures ja selgus, et ma pean minema artroskoopiasse, ehk siis maakeeli ma lähen opile. Ma juba arvasin, et ma pean lihtsalt ootama veel mitu kuud, et põlv paraneks, aga kui ma opile lähen ja kõik hästi läheb, siis saan juba 4 nädala pärast aeglaselt joosta. Mul oli ka võimalus kohe homme hommikul minna, aga kuna ma pean 20. juunil Norra minema, siis lükkus opp edasi 29. juuniks.
Mu kehka keskmine hinne tuli 0,4 kuigi ma üheski tunnis ei kaasa ei teinud. Aga vähemalt sain 5 kätte. (Kasutasin viimast võimalust kooli kohta midagi kirjutada =D )
You were always laughing.
Tuesday, June 1, 2010
Kuningas on surnud, elagu kuningas!
Tõusin hommikul üles, tõmbasin kohvi sisse. Läksin kooli, tõmbasin 3 tunni jooksul Starteri kinni. Siis läksin otse trenni. Ma tean, et vererõhuga ei tohiks nii palju mängida, aga trennis oli tegelikult algul päris tore. Peas on selline tunne nagu oleks paar õlle sisse tõmmanud ja väike sakk on sees, aga selle asemel, et uimane olla, oli selline hästi energiline tunne nagu tahaks tõmmelda ja värki. Süda peksles rinnus ka TÕMAKI-TÕMAKI ja siis terve keha värises sellega samas tempo kaasa, isegi peas oli tunda seda kuidas veresooned liikusid. Käed värisesid ka palju rohkem kui tavaliselt, aga silmad värisesid nendega kaasa ja siis ei olnudki eriti aru saada. Mingi hetk ma siis istusin maha, vahtisin ühte kohta ja siis tuli järsku meelde, et fakk ma pean ju pilgutama ka silmi vahepeal. Päris naljakas oli, nagu olekski tõesti sakk sees olnud. Aga trenni lõpu poole hakkas pea õrnalt valutama, nagu oleks pmst. pohmell tekkinud. Ja kui ma juba peast rääkisin, siis ma ei saa endale praegu neid suuri kõrvaklappe pähe panna, mul on pea lõhki. Eile lõin enda pea vastu nõmedat-rasket-teravat metallplaati ära, alguses ei pannudki tähele, et pea oli lõhki või isegi veritses, aga õhtul kui koju jõudsin ja kõrvaklapid pähe panin tundsin, et nii valus on neid peas hoida. Siis katsusin ja avastasin, et mul on kärn tekkinud pähe.
Eile õhtul pandi hinded välja ja kui ma e-kooli vaatasin, siis ma juba teadsin, mis seal ees ootab, aga kuidagi ikka tegi tuju nii rõõmsaks ja elavaks. Mul olid viimati vist sellised hinded viiendas klassis (tegelikult olid siis natukene halvemad, aga see selleks). Lihtsalt äge on nähe kolmekümmend viite ainet, mille taga on kõigil ühesugune hinne ja lisaks 3 lahtrit, kus on eksami hinne. Kui viitsin, siis ehk tuleb järgmine aasta umbes sarnane tulemus. Tegelt koolist on igav kirjutada... praeguseks on see vähemalt läbi.
Mingi päev kui ma poes olin, siis ma mõtlesin, et kasuks võimalust ja ostaks maisitärklist. Mõte seisnes selles, et kui segada maisitärklist veega tekkib mitte-newtoni vedelik. Lihtsalt öeldes võib mitte-newtoni vedelik olla nii tahke kui ka vedel, kõik sõltub sellest, kui suured jõuga teda mõjutatakse. Ehk siis see ongi see vesi, mille peal on võimalik kõndida ja tantsida ja mida kõike veel teha, aga kui sa seisad selle peal, siis sa vajud ikkagi põhja. Sellega on tegelikult tore mängida ja erinevalt elavhõbedast ei ole see mürgine ja ei püsi 3 aastat inimorganismis. Aga tegelikult kõige rohkem ma tahtsin näha, milline on tema pindpinevus ja mis juhtub, kui ma selle "taina" vastu seina viskan. See vastu seina viskamine ei olegi tegelikult eriti kerge. Alguses pead mingi osa vedelikust kausist kätte saama. Kui sa lihtsalt üritaksid peo tainase sisse panna, siis see oleks sama nagu üritaks käe kivi sisse panna. Vedelikulu kätte saamiseks pidin lihtsalt näpud taina peale panema ja siis ootama, et nad vajuks. Ja kui nad lõpuks kausi põhja vajusid, siis sai selle vedeliku välja tõmmata nagu ta oleks tahke. Muidugi pidi seda kogu aeg näpudega rullutama, et ta tahkena püsiks. Ja siis lõpuks õnnestus mul see vastu seina visata (haha, teadus!). Ja siis juhtus niimoodi, et see põrkus natukene seinalt tagasi nagu oleks õrnalt mingi palli vastus seina visanud (ainult paar täppi jäi seina peale). Ja siis kui see pall eemale põrkus ja maha lendas, siis ta muutus peaaegu sama vedelaks nagu vesi ja valgus laiali. Aeg-ajalt ma ise imestan ka, kust tekib mul vajadus mingit "tainast" vastu seina loopida.
Mind juba lapsepõlvest saatnud on üks nägemus:
mu koduks pisike planeet.
Mul sinna lennata on kummaline igatsus,
kui vaatan tähistaevasse.
Eile õhtul pandi hinded välja ja kui ma e-kooli vaatasin, siis ma juba teadsin, mis seal ees ootab, aga kuidagi ikka tegi tuju nii rõõmsaks ja elavaks. Mul olid viimati vist sellised hinded viiendas klassis (tegelikult olid siis natukene halvemad, aga see selleks). Lihtsalt äge on nähe kolmekümmend viite ainet, mille taga on kõigil ühesugune hinne ja lisaks 3 lahtrit, kus on eksami hinne. Kui viitsin, siis ehk tuleb järgmine aasta umbes sarnane tulemus. Tegelt koolist on igav kirjutada... praeguseks on see vähemalt läbi.
Mingi päev kui ma poes olin, siis ma mõtlesin, et kasuks võimalust ja ostaks maisitärklist. Mõte seisnes selles, et kui segada maisitärklist veega tekkib mitte-newtoni vedelik. Lihtsalt öeldes võib mitte-newtoni vedelik olla nii tahke kui ka vedel, kõik sõltub sellest, kui suured jõuga teda mõjutatakse. Ehk siis see ongi see vesi, mille peal on võimalik kõndida ja tantsida ja mida kõike veel teha, aga kui sa seisad selle peal, siis sa vajud ikkagi põhja. Sellega on tegelikult tore mängida ja erinevalt elavhõbedast ei ole see mürgine ja ei püsi 3 aastat inimorganismis. Aga tegelikult kõige rohkem ma tahtsin näha, milline on tema pindpinevus ja mis juhtub, kui ma selle "taina" vastu seina viskan. See vastu seina viskamine ei olegi tegelikult eriti kerge. Alguses pead mingi osa vedelikust kausist kätte saama. Kui sa lihtsalt üritaksid peo tainase sisse panna, siis see oleks sama nagu üritaks käe kivi sisse panna. Vedelikulu kätte saamiseks pidin lihtsalt näpud taina peale panema ja siis ootama, et nad vajuks. Ja kui nad lõpuks kausi põhja vajusid, siis sai selle vedeliku välja tõmmata nagu ta oleks tahke. Muidugi pidi seda kogu aeg näpudega rullutama, et ta tahkena püsiks. Ja siis lõpuks õnnestus mul see vastu seina visata (haha, teadus!). Ja siis juhtus niimoodi, et see põrkus natukene seinalt tagasi nagu oleks õrnalt mingi palli vastus seina visanud (ainult paar täppi jäi seina peale). Ja siis kui see pall eemale põrkus ja maha lendas, siis ta muutus peaaegu sama vedelaks nagu vesi ja valgus laiali. Aeg-ajalt ma ise imestan ka, kust tekib mul vajadus mingit "tainast" vastu seina loopida.
Subscribe to:
Posts (Atom)
