Käisin linnas vahepeal ja nägin mingit tatti, kes nägi täpselt välja nagu biiber. Seisis enda ülekammitud soengu ning halli pusaga kõnnitee peal. Jalad ristis ning rääkis veel enda hõbedase moblaga ka. Täis biiber noh. Ja pärast nägin Rybaki ka, teenindas ühes restoranis. Tal oli iga asja kohta oma nali ja tegi koguaeg enda joke. Ei viitsinud isegi tellimust võttes laua ääres seista, siis kükitas ja toetas koguaeg lõuga laua peale. Tõi mingit kohvi ja siis järsku võttis taskust mingist kakud välja ja pani kohvi kõrvale. Ilmselt oli uus töötaja, sest ma imestasin, kuidas ta viitsib päevas nii palju joke kõigile mingis sajas erinevas keeles teha.
Ma näen udu, mis jahutab heinakuist niitu
Ma näen hiit, ohvrisuitsu ja põlevaid riitu.
Ma näen sadu, mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu, mida mööda võib kuhugi jõuda.
Ma näen maad, kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd, suuri kive ja Revala randa.
Mind on miskipärast alati huvitanud, kuidas mingi asi alguse on saanud. Kasvõi näiteks seep. Mingit seebi sugust asja valmistati juba Egiptuses ja ilmselt ka enne seda Babüloonias, ehk siis mingi.. 2000+ enne Kristust. Ja see mind tegelt hämmastabki. Olgem ausad, sellel ajal olid inimesed selliste teadmiste alal üsna võhikud. Ja kuidas leiutati järsku selline asi nagu seep, mida nad mõtlesid? Et ilma seebita ei saa end vee pindpinevuse tõttu puhtaks? Et seep on korraga nii polaarne ja mitte-polaarne ning sellepärast teebki naha puhtaks? Et seep käitub emulgaatorina? Vaevalt, et nad siukseid asju mõtlesid. Deem, ma ei kujuta ettegi, mida nad mõtlesid, et nad end mitu tuhat aastat mingi asjaga hõõrusid, ilma et nad oleksid teadnud, mida see teeb. Või noh, ju nad siis lihtsalt tundsid, et see asi teeb neid kuidagi puhtamaks vms. Ja tegelikult selle seebi-jutu mõte oligi selles, et see oli minu hüvastijätt. Homme lähen Norra. Nädalaks ajaks. Ja kui ma tagasi tulen, siis on kõik absoluutselt teistsugune ning minu jaoks tundmatu. Ciao.
What about their friends?
0 kommentaar(i):
Post a Comment