Reekviem unistusele.

Vaatasingi eile lõpuks ära filmi "Requiem for a dream" ("Reekviem unistusele") ja ma ei tea, mida selle kohta öelda. Ma ei ütleks seda palju kuuldud "see on parim film, mida ma näinud olen", ma ei ütleks ka, et see on halb. Aga hea see ka ei ole, see oleks nagu palju enamat kui lihtsalt "hea". Ja mis sai lausest, et head võidavad alati? Mis sai õnnelikust lõpust? Ema lõpetab piineldes haiglas, sõber lõpetab piineldes vanglas, poiss lõpetab ilma käeta haiglas ning varsti viiakse ta ka vangi ja tüdruk lõpetab hullemat sorti litsina. Üle pika aja üks film, mis korralikke emotsioone tekitas.

We are young,

but we have heart.

We are strong,

we don't belong,

born in this world as it all falls apart.

Käisin täna linnas arsti juures ja selgus, et ma pean minema artroskoopiasse, ehk siis maakeeli ma lähen opile. Ma juba arvasin, et ma pean lihtsalt ootama veel mitu kuud, et põlv paraneks, aga kui ma opile lähen ja kõik hästi läheb, siis saan juba 4 nädala pärast aeglaselt joosta. Mul oli ka võimalus kohe homme hommikul minna, aga kuna ma pean 20. juunil Norra minema, siis lükkus opp edasi 29. juuniks.


Mu kehka keskmine hinne tuli 0,4 kuigi ma üheski tunnis ei kaasa ei teinud. Aga vähemalt sain 5 kätte. (Kasutasin viimast võimalust kooli kohta midagi kirjutada =D )

You were always laughing.