Kuningas on surnud, elagu kuningas!

Tõusin hommikul üles, tõmbasin kohvi sisse. Läksin kooli, tõmbasin 3 tunni jooksul Starteri kinni. Siis läksin otse trenni. Ma tean, et vererõhuga ei tohiks nii palju mängida, aga trennis oli tegelikult algul päris tore. Peas on selline tunne nagu oleks paar õlle sisse tõmmanud ja väike sakk on sees, aga selle asemel, et uimane olla, oli selline hästi energiline tunne nagu tahaks tõmmelda ja värki. Süda peksles rinnus ka TÕMAKI-TÕMAKI ja siis terve keha värises sellega samas tempo kaasa, isegi peas oli tunda seda kuidas veresooned liikusid. Käed värisesid ka palju rohkem kui tavaliselt, aga silmad värisesid nendega kaasa ja siis ei olnudki eriti aru saada. Mingi hetk ma siis istusin maha, vahtisin ühte kohta ja siis tuli järsku meelde, et fakk ma pean ju pilgutama ka silmi vahepeal. Päris naljakas oli, nagu olekski tõesti sakk sees olnud. Aga trenni lõpu poole hakkas pea õrnalt valutama, nagu oleks pmst. pohmell tekkinud. Ja kui ma juba peast rääkisin, siis ma ei saa endale praegu neid suuri kõrvaklappe pähe panna, mul on pea lõhki. Eile lõin enda pea vastu nõmedat-rasket-teravat metallplaati ära, alguses ei pannudki tähele, et pea oli lõhki või isegi veritses, aga õhtul kui koju jõudsin ja kõrvaklapid pähe panin tundsin, et nii valus on neid peas hoida. Siis katsusin ja avastasin, et mul on kärn tekkinud pähe.

Mind juba lapsepõlvest saatnud on üks nägemus:

mu koduks pisike planeet.

Mul sinna lennata on kummaline igatsus,

kui vaatan tähistaevasse.

Eile õhtul pandi hinded välja ja kui ma e-kooli vaatasin, siis ma juba teadsin, mis seal ees ootab, aga kuidagi ikka tegi tuju nii rõõmsaks ja elavaks. Mul olid viimati vist sellised hinded viiendas klassis (tegelikult olid siis natukene halvemad, aga see selleks). Lihtsalt äge on nähe kolmekümmend viite ainet, mille taga on kõigil ühesugune hinne ja lisaks 3 lahtrit, kus on eksami hinne. Kui viitsin, siis ehk tuleb järgmine aasta umbes sarnane tulemus. Tegelt koolist on igav kirjutada... praeguseks on see vähemalt läbi.


Mingi päev kui ma poes olin, siis ma mõtlesin, et kasuks võimalust ja ostaks maisitärklist. Mõte seisnes selles, et kui segada maisitärklist veega tekkib mitte-newtoni vedelik. Lihtsalt öeldes võib mitte-newtoni vedelik olla nii tahke kui ka vedel, kõik sõltub sellest, kui suured jõuga teda mõjutatakse. Ehk siis see ongi see vesi, mille peal on võimalik kõndida ja tantsida ja mida kõike veel teha, aga kui sa seisad selle peal, siis sa vajud ikkagi põhja. Sellega on tegelikult tore mängida ja erinevalt elavhõbedast ei ole see mürgine ja ei püsi 3 aastat inimorganismis. Aga tegelikult kõige rohkem ma tahtsin näha, milline on tema pindpinevus ja mis juhtub, kui ma selle "taina" vastu seina viskan. See vastu seina viskamine ei olegi tegelikult eriti kerge. Alguses pead mingi osa vedelikust kausist kätte saama. Kui sa lihtsalt üritaksid peo tainase sisse panna, siis see oleks sama nagu üritaks käe kivi sisse panna. Vedelikulu kätte saamiseks pidin lihtsalt näpud taina peale panema ja siis ootama, et nad vajuks. Ja kui nad lõpuks kausi põhja vajusid, siis sai selle vedeliku välja tõmmata nagu ta oleks tahke. Muidugi pidi seda kogu aeg näpudega rullutama, et ta tahkena püsiks. Ja siis lõpuks õnnestus mul see vastu seina visata (haha, teadus!). Ja siis juhtus niimoodi, et see põrkus natukene seinalt tagasi nagu oleks õrnalt mingi palli vastus seina visanud (ainult paar täppi jäi seina peale). Ja siis kui see pall eemale põrkus ja maha lendas, siis ta muutus peaaegu sama vedelaks nagu vesi ja valgus laiali. Aeg-ajalt ma ise imestan ka, kust tekib mul vajadus mingit "tainast" vastu seina loopida.