I hope somebody, somewhere cares.

Täna käisin esimest korda elus käisin Solarises. Eriti aega mul seal ringi vaadata ei olnud, sest ma kiirustasin kinno. Käisin seal vaatamas animatsiooni nimega "Megameel". Peaksin rohkem multikaid vaatamas käia. Okei, action filmides vaatad need plahvatused ära ja american pie tüüpi filmides vaatad kõik need naljad ära ja pärast kõik, mis meeles on, ongi vaid plahvatused, naised ja paar joke. Aga animatsioonid.. Need on nii mitmetähenduslikud, sügavamõttelised ja filosoofilised. Nad räägivad sulle loo ja õpetavad, kuidas siin maailmas ja meie ühiskonnas asjad käivad. Toovad kaasa südamlike emotsioone, ajavad nutma...

Sujuvalt teemaga üle minnes, siis ma ei oska nutta. Umbes natukene üle pooleteise aasta tagasi sain ma räigelt valusalt haiget (ma ei mäleta, mis juhtus, lõin midagi ära või kukkusin rõvedalt). Ja siis oleks peaaegu nutma hakkanud, üritasin nutmisele kaasa ka aidata, aga edutult, hakkasin naerma hoopis, kuigi ise olin piinades. Mingi aeg oli Norra reisi ajal selline küsimus ka, et kui tihti sa nutad? Ma vastasin, et umbes kord aastas (kui sedagi) ja siis järsku vaadati mulle imelikult otsa ja öeldi, et kui ma vanemaks saan, siis nutan rohkem. Kuigi ma ise selles kahtlen. Ma olen juba sünnist saati iseloomu poolest selline, ma ei nutnud isegi beebina. Vanemad on mulle rääkinud, et kui mul poleks laktoosi vastu allergiat tulnud, siis ma poleks lapsepõlves peaaegu mitte kordagi nutnud. Ja muidugi, kui ma beebina isegi nutsin, siis hääletult. Polnud aru saada, kas ma üritan omaette sõnu pomiseda või siis nutsin. Mingi aeg nad hakkasid pisarate järgi aru saama, kas ma nutan või mitte. Enam ei saa seda ka teha, sest ma mõnikord lihtsalt otsustan enda silmi niisutada. Niiet saab öelda küll, et mehed ei nuta. Kui siis ainult korra paari aasta jooksul.

I am leaving tonight and I'm not coming back until I am alive.


"see maailm pöörleb ja kõigi me ideed kaasa haarab
ja ainult öösel kui piki vaimusilmi taeva vaatad
võid näha vabu hingi, kes jõudes osooni vastu
põrkuvad tagasi, sellelt, yo, hüpnoosi rattalt
nad murduvad kui valgus, mis pinge all peeglis
lõpuks alla annab ja oma silmades planeedid
süstib otse su ajju, mis nüüd täis puhast ruumi
tühje tühikuid, mis ajavad üle kõik tuhat kabuuri
seletamatu lõpmatusena, mis su veregrupisetist
voolab läbi ja mäng meteoori veneruletis
lõppeb kaotatud trofeega, kivist laotud moneega
mis on püramiidi varakambrist vargsi varastatud
ja langedes on tegemist sfinksi maha taotud portreega
kelle hing on mu riimimappi - saladuses salastatud
saladuses salastatud.


tulevik on kesköös ja täiskuu oma kogu näitab
ütlen kuuluud ja ülesse äratan kõik kodukäijad
kel see sfäär on käes, mil me nimi pääl
kus kuurütme lülitab libahundist inimhääl
kelle sõnaverejanu öösel ustab jooni
kaks üheksa koma viis kolm null viis süsteemis
kuninganna, kelle kroonist tegime metafoori
millest kuuluuluulud (helisünteesid)
tõsipea nõksub, sest need taustad tavatud
ei taha jõuda rea lõppu, sest need laused ajatud
raudselt rajatud, kui kisan kuu poole
sõnand emakeha vanaks ja enda luud nooreks
ja mu sõnad kajavad tagasi ta valitud toonis
kajalokatsoonis välja kraabitud lood
mis sünnivad plaadil puhta beebina voodis
ja saavad elustava tõuke me planeediga koos"

Tänasest on saanud eile.

Mõnikord on kahju tunda, kui kiiresti aeg mööda läheb.Juba tuleb uus aasta. 2011? Juba? Paistab ebareaalselt suure numbrina, pakuks, et praegu on umbes 2005. Tekkis diskussioon, et mis ma üldse eelmine aastavahetus tegin. Ma ei tea. Mul pole absoluutselt õrna aimugi. Olin ma äkki Anu juures? Või oli see üleeelmine aasta? Äkki olin enda saunas? Mai mäleta +.+ Kunagi ammu oli aastavahetus lihtsalt selline tore õhtu, kus sai kaua üleval olla, mitte ei pidanud kellegi teise pool valusa peaga hommikul ärkama.
Järgmine sünnipäev saan juba 18. Juba täisealine.. Saan ise alkoholi osta, osades klubides käia, autoga sõita. Juba käin autokoolis.. Minusugust ei tohiks autosse lastagi, ma olen alles puha laps ju. Mind ei tohiks üldse iseseisva täiskasvanuna siia laia maailma lasta. Kuhu mu noorus kadus? Järgmine aasta veel koolis käia, siis olen vaba. Ja mida ma siis peale pean hakkama? Alguses ajateenistus ja siis ülikooli... Mida õppima, füüsikat? On see üldse see, mida ma teha tahan? Ja mis siis edasi? Perekond ja töö? Mis tööd ma üldse tegema hakkan või kus kurat ma üldse elama hakkan? Kõik need otsused pean ise tegema =/  Ma keeran ju kõik sellised asjad pukki...
Mis sai ajast, mil me lihtsalt hängisime talvel paksude pükstega õues ja chillisime lampi kohtades ringi, meil oli ikka tore. Mis sai ajast, kui lumi oli asi, millest sai asju ehitada ja üksteist loopida, mitte asi, mida kasutatakse driftimiseks. Mis sai ajast, mil teed olid nende peal jooksmiseks ja enda libistamiseks mööda jääd ja kurvid ei olnud asjad, mida mööda saab kässariga külg ees kurvi võtta. Alles pidi passima kasvõi 2 tundi poe ees, et leida kedagi, kes alkoholi otsiks. Pidi lootma, et keegi sobilik kõnnib mööda või kõik enda tuttavad läbi helistama. Nüüd pole mingit muret. Kõigil on autod, et hetkega kohal olla ja kõik saavad osta ka. Varsti ma olen ise ka samasugune. Käsipiduriga külg ees võtan kurve ja ostan alakate alkot. Imelik mõelda.
Mu mälu töötab ka väga kahtlaselt. Ma lihtsalt ei süvene asjade meeldejätmisesse ja ise need ka ei taha eriti meelde jätta. Ma ei mäleta, mida ma tegin kaks nädalat tagasi. Ma ei mäleta, mida ma tegin kolm päeva tagasi. Ma võin igast kuradima numbreid, pii ja erinevaid koode meelde jätta, aga elementaarsed asjad ei jää mällu. Muidugi, kui ma süveneksin võiksin iga enda päeva mällu jätta, aga mind lihtsalt ei huvita nii palju. Ma ei tea kui vanad mu vanemad on, ma ei tea, mis aastal nad sündisid. Ma ei tea enda klassist mitte kellegi sünnikuupäeva, välja arvatud Eriku, tema oma on miskipärast meelde jäänud. Paaril vähesel oskan ainult õige sünnikuu pakkuda. Kuigi viimasel paaril sünnipäeval olen mõelnud, et peaks sünnikuud vähemalt meelde jätma. Aga ma pole seda vist eriti tõsiselt mõelnud, sest mul pole ikka õrna aimugi nendest.
Võib-olla on see mingi mälu kaitsereaktsioon, mitte mineviku ja kuupäevi meelde jätta. Kellel neid ikka vaja on.. Võib-olla ongi see hea, et meie tulevik on vaba ja minevik kaob kiiresti. Muidugi mälestustest on kahju ning kõik, mis tuleb tekitab hirmu. Aga me saame ju seda ise kujundada ja valida. Ning isegi kui ma suudan kõik pekki keerata ja tuleviku ära rikkuda, siis.... seiklus seegi?




Ma arvan, et ma olen ühe une ära teeninud.

Klaasist maja.

Hommikul silmad avad,
Sul on kohe teada vaja.
Kellele kuulub see maja?!?

Püksid jalas, aga oled topless.
Keha valutab, peas on paha,
Vaatad teksataksu, kadunud on raha.

See tunne on sulle juba tuttav:
lagi, mida vahid on ebatuttav,
iga mõte peas on ruttav.

Üritad meelde tuletada, kuidas sa siia said.
Ja kui sa siia said, siis mis juhtus?
Peas on siiamaani ainult üks mõte vaid.

Enesetunne paha, oksendad põrandale,
valge T-särk okse kõrval põrandal,
mobiil lamab soojendatud vetsu põrandal.
See pole sul esimene kord
otsida enda asju võõralt põrandalt.

Kuusteist vastamata kõnet,
ilmselt kõik inimesed, kelle sa eile vihale ajasid,
see on küll viimane asi, mida sa vajasid.

Kõikudes küljelt-küljele kööki suundud,
kõht on tühi, avad külmkapi ukse.
Kuid masendus, toit seal puudub.

Kõik teised lahkuksid siit võõrast majast,
aga mitte sina, lähed voodi lamama.
Ja peagi jääd sinna uuesti magama.

Ärkad karuselli peale üles,
ja oksendad jälle.
See jätab küll su T-särgile jälje.

Neelad alla ila ja pisarad,
kõik ikka keerleb ja sunnid end dušši alla.
Vesi nagu nuga sulle selga kallab.

See on nagu kolmas maailmasõda sinu peas.
Silme ees juba jooksevad luulud.
Kellele see maja ikkagi kuulub?

Peaksid helistama tööle, ütlema, et täna puudud.
Kuid enne leidma viisi, kuidas lülitada see pohmakas välja.
Pea on raske, nagu kannaks sa krooni.

Üritad panna end riide, kuid ei suuda.
Mitte miski enesetunnet paremaks ei muuda.
Heidad paljalt ja märjalt voodi pikali.

Mitte kedagi niimoodi näha ei talu.
Jumal tänatud, et maja omanik pole kohal.
Väiksemgi heli kõrvas valmistaks valu.

Pohmell pole piisavalt tugev sõna,

kirjeldamaks, kuidas sa end tunned.

Ja sisimas sa loodad, et näed ikka und veel.

Kuid kõik lõpuks pöördub,
kui sulle järsku meenub.
Et see on sinu klaasmaja.
See on koht, kus sinu elu möödub!

Ei tasu lasta sellest pead norgu.
Sest homme hommikul uuesti,
terve see müsteerium kordub.

Santa Claus has the right idea. Visit people once a year.

Minu jõulupäev oli üpriski lihtne. Päev otsa olen lugenud igasugu jõuluteemalisi jutte ja postitusi, kuulnud palju "Kauneid jõule" ning vastanud päris mitu korda "Teile ka". Aga ma pole veel kellegile jõudnud jõule soovida, sest ma ei näe pointi, aga siit see tuleb "KAUNEID JÕULE, KAUNID INIMESED!" 
Jõulud, kui sellised, mulle tegelikult isegi meeldinud, kuigi kodus on tavaliselt närviline õhkkond ja palju tõmblemist mõttetute asjade pärast, aga ma elan selle üle. Hommikul tõusin üles, pea ja kurk valutasid kohutavalt, ma ei suutnud rääkida, pigem tegin ainult karumöirgamist. Passisin arvutis; tegin kõike, mida paanitsevad inimesed käskisid mul teha (chill down, it's christmas), mängisin guitar heroga jõululaule ja lõpuks läksin sauna. Kell 8 õhtul sain süüa, sest siis hakkas uhke jõuluõhtusöök. Väga palju ma süüa ei tahtnud, sest mul on kurk nii haige, et igakord on kohutavalt valus neelatada. Sõin kõhu minimaalselt täis ja siis lihtsalt istusin ja ootasin, mil teised söömise lõpetavad.
Siis hakkas mu vend kokteile tegema. Igasugu margaritasid, tequila jooke, ja tema specialit. Ja lõpuks saabus kätte see hetk, mil jõuluvana pidi kohale tulema. Ja muidugi olen mina iga aasta see, kes paneb hommikumantli selga, sussid jalga ja läheb ukse taha kella laskma ning jõuluvana mängib. Vennaga improviseerisime kingi saamiseks luuletust koos, kuigi ma eriti ei suutnud seda teha. Siis lugesin veel paar lühikest luuletust ja kui ma enam neid ei suutnud ka lugeda, siis otsustasin midagi lihtsamat teha ja mängisin ühte lugu klaveril kuni vend karjus, et "aitab juba!"
See aasta olid jõulud selle poolest eriline, et mu vanaema ja tema mees - soomlane, olid meil ka külas. Soomlane luges mingit soomekeelset luuletust ja "laulis". 
Kingitusteks sain ma uue hiiremati (mille üle ma olen räigelt häppi), kaks rätikud, riideid ja euro stardipaketi, milles on sees kõik tulevased eesti euromündid (ma nägin neid täna esimest korda). Ja ausalt öeldes, ma oleksin olnud ilmselt sama rõõmus ka ilma kinkide saamiseta, ma pole nii kommertslik inimene.
Pärast kinkide avamist tegi mu vend uued kokteilide ringid. Ma olin seekord ainuke, kes osa võttis. Ja nüüd on selline tunne, et kui ma praegu magama läheks, siis hakkaks karusell ka pihta. Võib-olla ei tasu teiste kokteile ise ära juua, võib-olla aitas sellele kaasa ka see, et mul pea valutab ja ilmselt on ka palavik. Aga see ei loe. Loeb see, et on jõulud.


Ja nüüd ma tunnen uhkust, et ma sain seda sügavat jõuluauku täita veel jõuluteemalise jamaga. Sest varsti me isegi ei mäleta, et jõulud olemas on.
Ning täna õhtul ilmselt võtan rahulikult, passin kodus ja ei lähe mitte ühelegi peole.




Did you ever notice that life seems to follow certain patterns? Like I noticed that every year around this time, I hear Christmas music.

Värvi minu maailm minu värvi.

idee

Ma ükskord kohtusin mehega, kes oli ennast treeninud mitte unenägusid nägema.
Tundus nagu ta oleks näinud välgatust absoluutselt kõigest.
Ta oli maalinud lõuendile pilte juba kolmeteistkümne aastaselt.
Ta ütles mulle, et ta eksisteerib vaid kõrgema olendi mõistuses.
Ja ma nautisin tema kunsti - enamasti vaid maaliline maastik.
Aga kõik ta pildid keskendusid molbertile, kus mees maalis ennast maalimas ennast.
See oli ainuke asi, mis oli tema vaateväljas.
Ta ütles, et see on ainuke viis, kuidas ta suudab end reaalsena tunda.

Nii kaugele, kui ta mälu ulatub, on tal alati üks ja sama unenägu kordunud.
Aga kuni alles kaks aastat tagasi, see ei omanud tähtust.
Unenäos kajasid valjud, moondunud hääled betoonilt.
Keset betooni seisis redel, mis viis taeva.
Ta alati üritas sellest üles ronida, et saada betoonilt kajavatest häältest eemale.
Aga ta ei jõudnud kunagi pilvedeni välja.
Mõnikord oli ta neile väga lähedal, kuid ta ei ulatunud neid kunagi katsuda.
Ja unenäo lõpuks nägi ta kõike seda pealt läbi linnu silmade.
Lihtsalt, et näha enda surnuks kukkunud keha lamamas sel betoonil.
Alguses hirmutas see ta ära, kuid peagi muutus ta rahulikumaks.
Ta mõtles, et "see on ainult uni" ja läks enda eluga edasi

Ja ta rääkis mulle edasi:
Ta ükskord nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja sel hetkel ta teadis, et ta on jumalikkuse kättetöö.
Mitte, et ta ei uskunud jumalasse, vaid ta lihtsalt ei nõustunud temaga.
Pintslitõmme oli teinud tema vaid üheks noodiks nende tohutus sümfoonias.
Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja ta taipas, et ta ei ole päris, jumal kujutab teda vaid ette.

Ja nagu ma enne juba ütlesin, umbes kaks aastat tagasi,
toimus sündmus, mis muutis tema reaalsustaju täielikult.
Ta läks galeriisse enda hooajalist külaskäiku tegema.
See oli koht, kus ta käis õppimas enda kaasinimeste olemust.
See oli koht, kus ta oleks peaaegu kandnud enda terve mõistuse auku
ja selle sügavale maha matnud.
Oli väga salapärane päev, terve galerii oli tühi.
Tal jooksid külmavärinad üle selja.
Seina peal oli pilt, mis tundus talle tuttav.
Ja kui ta läks sellele lähemale, ta süda seiskus,
kuna ta nägi maali enda unenäost.
See oli tema surnukeha, lamamas betoonil.
Kõrval seismas redel, mis viib taevasoleva lennukini.
Propellerid alles töötasid ja tegid kõva müra,
mis kajas betoonilt moondunult vastu.
Kõik oli nagu unenäos ja see maal aitas tal seda mõista.
Ja sel päeval, lõpetas ta uskumast eksistentsi.
Ta ei sallinud enda loojat,
Siin on raske kirjutada, mis kõik käis läbi tema peast,
kui ta vahtis seda maali,
ta oli justkui sellele maali looja ja see maal ise korraga.
Inimmõistus ei suuda nii palju seedida, see on lihtsalt ebareaalne,
see oleks nagu lugeda raamatut, mille iga sõna kirjeldab sinu mõtteid
ja tsitaatides on kõik see, mis sa kunagi rääkinud oled.
Tundub nagu see oleks ebareaalne,
aga temaga juhtus täpselt niimoodi.

Ta komistas otsa vastusele, kuigi ta polnud kunagi julgenud küsida.
Pärast seda otsustas ta unenägude nägemise lõpetada, et takistada hulluks minemist.
Nüüd ta harva räägib inimestega,
istub ainult enda keldris
ja kirjutab lõpmatust, joonistades ennast, kes
joonistab ennast, kes joonistab ennast.
See universium on veider,
või on see kõik alles pooleli olev joonis?
Kas reaalses universiumis on minu teadvus mõttetu?
Oleme me kõigest kõrgema intelligentsi mõttevälgatus?
Kosmilise maalipintsli poolt joonistatud väljamõeldis?
Võib-olla meie kunst sünnitab ka teisi olevusi.
Iga novelli tegelased arvavad, et nad on elus ja peavad meid kõrgemateks olevusteks.

Koban pimesi.
Ma ei tea, mida see kõik üldse tähendama peaks.
See oli lihtsalt jutt mehest, kes treenis end mitte unenägusid nägema.

Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ta nägi pealt sõna "eksisteerima" paradoksi.
Lasi enda maailma värvida nende värvi ja järeldas siis, et ta ei olegi elus.
Varjatud võrrand, et kõik, mis olemas on, on tegelikult kellegi mõttevälgatus.
Kõrgem olend, kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles kõrgemast olendist,
kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles minust.
Ja mina mõtlesin sinust.
Ja kui ma lõpetan mõtlemise, siis kaod sa ära.
Ja kui kõrgem olevus lõpetab mõtlemise, siis kaob ka meie universium ära.
Ja kui kõige esimesena mõtlev olevus lõpetab mõtlemise, siis kaovad kõik kõrgemad olevused koos kõigi nende mõtetega ära.
Me elame ikka kuradima paradokslikus maailmas.

Except amphetamine, jesus, that was a nightmare.

These posts ain't me, they're just documentations of momentary thoughts.

Eile õhtul lõin ma katseklaasis täiusliku maailma. Koha, kus iga osake on äärmusteni täiuslik ning mitte miski ei suuda seda rikkuda. Kes ei tahaks sellises maailmas elada? Mina tahtsin. Ma katsetasin edasi ja mul õnnestus muuta see maailm suuremaks, meie suuruseks. Piisavalt suureks, et ma saaksin elada täiuslikus maailmas. Aga siis ma märkasin ses maailmas midagi ebatäiuslikku. Mina ise. Ma olin ainuke ebatäiuslikus asi selles maailmas. Just nagu tilk tõrva meepotis, ei saanud see maailm olla enam täiuslik, sest seal oli midagi mis seda ei olnud. Ma hävitasin selle maailma ja tulin tagasi siia, sest taipasin et täiusliku maailma ei ole olemas. Vähemalt seni, kuni me ise ei ole perfektsed. I tried to be perfect, but I just felt fake.




"ära heida meelt, sest sai pruugi leida püüdjat
nagu sõnadele, mida oled üksi kõrbes hüüdmas
vesivoolava tahteta, ideed upuvad soola järve
mõistus kuivab õhuks, edasi tootmata värve
ja sedasi sa ootadki järge, et oma loomisloo lõpuks
nagu doomino nupud ükshaaval alla ei kukuks
ja kui kukud, ei tähenda, et kohe kole nõrk oled
su lahing on lõputu, nagu ta oleks sõltlane
siin maja ei võida, sest ta seinad on vaimud
surnud taevakehad pimedas, kelle hinged on valgus
kelle hinged on veest ja näitavad algust
ja lindudele teed, mis üle pilvede paindub
teosena kunsti õhus, mis loodud siiruses elama
sa vaata teda lähedalt, a kui sul pole tiibu, et lennata
siis räägi ära mõned inglid ja lenda üle taeva
ja nii päästad oma hinge ja tapad oma vaevad


et eemalduda mateeriast ja tõusta kõrgusesse
et näha tervikuna kõike ja end sõuda jõududesse
mis kannab pilvedes sulismadude sulgi
ja puistab me pähe mõtte elustamispulbrit
ja kui su aju neelab pisut seda taevatuhka
siis su mõttest sünnivad uued maailmad ja ruumid
milles aeg seisab, sest ta muutumisest puhkab
ja näitab sulle tervet skeemi läbi oma luubi
ja see on tunnetes peidus, tohutus tähtede sajus
telepaatiline jõud, jõena sööstmas sust läbi
ja kui see juhtub, siis seda voolu sa tajud
neid miljardeid molekule, mis on töötatud läbi
üheks teoseks, hetkeks, üheks lauseks, looks
ja nendega tungib sust sisse valgustatus joon
mis su pimedaks pistab, kuniks jälle end leiad
hetkes, kus maailm pöörleb, a sina selles seisad"

Vabalt valimata mõtted.

Oksüdeerunud selle mustvalge maailma värvidest.
Ma olen emotsionaalne nagu bänd miime.
Kuulnud vaid kuulujutte elusolevatest närvidest.
Aga samas ma hoolin, sest olin ikka siin veel.
Ma ei kavatsegi veel lahkuda,
sel maailmal on nii palju pakkuda.
Ja kui ta pakub ainult pudenevalt,
ole rõõmus.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
nende kokkuliimimises ja maha pillamises.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
ära muretse, harjutamine teeb meistriks.



Kui lõpuks kokku kogungi värve,
puudub asi mida maalida.
Olen proovinud värvida järve,
vajub põhja ja jääb sinakaks.
Poleks ma nii rahulik ja viisakas,
ma juba ammu vihastaks.
Terve töö läheb ju raisku,
aga mul puudub laiskus,
proovin uuesti.
Aga järv jääb ikka sinakaks.
Ja värvid on otsas.


Ja mida sa nüüd teha kavatsed?
Paugutad uksi? Klaasiga mind viskad?
Peksad ja karjud, et mind vihkad?
Ah, et hoopis oled vait ja salatsed.
Vaikus ongi kõike piinarikkam.



Pupillid nagu marmor,
peidavad silmalau taga
näen enda hallikaid silmi,
isegi kui magan.
Kuigi siiamaani ei tea,
kas elu on unes või ilmsi.



Ainuke garantii elus, on elu,
mille nimel on väärt surra.
Täpselt nagu tühipaljas lelu,
hukkuvad ju nemadki.



Mine, kõnni lihtsalt edasi,
trambi, jäta maha endast jäljed,
et keegi saaks tulla Sinu järel,
või et saaksid tagasi tulla siia jälle.
Sest Sinagi ju ei sattunud siia mitte ise,
vaid teiste jälgedes.
Äkki need olid Sinu vanad jäljed?
Deja vu, kõik kordub jälle.
Su elu ongi vaid minevik,
sest Sul puudub tulevik.



Kui midagi ütlemata jääb, siis vaid seepärast,
et liiga palju on öelda.
Ja vaikust ma lõhkuda ei söenda.
Anna andeks?



Silmapilgust kiirgav vibratsioon,
just nagu minu toas olev vesinikpomm,
Sinu silmapiir nagu sõjastsoon.
Paistab sinu kuri ja ähvardav näojoon.
Võib-olla mul laksis see suhkrurikas komm.
Tahad ma selle pommi sulle toon?
Ära ainult seda minu vastu kasuta,
muidu viis uut aatompommi Sinule loon.
Niimoodi vist algavadki tuumasõjad?






Mul oleks vist üksi olles palju parem,
peas vilgub see üks kustumatu hetk.
Mäletad sa veel, millised olime varem?
Mind ootab ees pikk-pikk retk,
silmis kurb, hüvastijätku helk.
Ma tulen homme tagasi,
aga Sa ei tunne mind siis ära.






Üritasin magada, ronisin teki alla.
Kohutav uni, kohutav väsimus.
Kartsin pimedust, hoidsin silmad valla.
Need lõppematud emotsioonid,
need lõppematud illusioonid.
Nad tulevad vaid pimedas
ja valgus neid minetab.



Keegi ütles mulle:"defineeri irooniline".
Ja ma ütlesin ühe sõna - tema nime.
Võib tunduda halenaljakas või isegi ime.
Kuid usu mind, ma ei ole nii pime.
Ma saan aru küll, mis toimub.



Järjekordne õuekutse,
järjekordne põuetukse:
tuks! tuks! tuks!
Ja juba ongi lahti uks
ja juba ma olengi õues.
miski tuksub veel põues:
tuks! tuks! tuks!



See, mis on otse nina ees,
kipub kahe silma vahele jääma.
Seepärast näedki mind alles siis,
kui minema läen ma.



Pika Välja tänava otsa alguses, nurgas.
Vahib mees taeva, meeleolus kurvas.
Tal ei ole mitte kuhugile minna,
edutult üritas ta lennata sinna.
Peas vilkumas ainuke soov, tõusta õhku.
Minna enda ainsale sõbrale külla, tema põhku.
Väsis proovimast, otsustas puhata, Grossi poe parklal.
Lamas seal pikali, paistis nagu iga teine kalkar.
Ning kuna ta ei suutnud täita enda ainukestki soovi,
siis ta andis alla, otsustas, et enam ei proovi.
Ta vihkas seda ühiskonda, ta ei anna eal meile andeks.
Ja selline vihasõnum saigi tema viimaseks vandeks.
Ta heitis enda silmad kinni, ta oli suremas.
Kuid ma lohutan sind, kallis lugeja; teda pole olemas.

Minu tunniplaan

Esimene tund.

Inglise keel

Anti esimest korda kodust tööd,

mul tuli meelde alles keset ööd.

Õnneks sain kähku tehtud.

Nüüd häppi, väike chill,

väike kill ja väike grill.

Olen ikka veel nii unine,

silm ikka veel nii lumine.

Ajalugu
Meie elu olemus
on meie mõtete tulemus.
Suurvürst Ivan Neljas,
tuntud nimi,
järelikult ei elanud näljas-
nagu ülejäänud inimkond.

Bioloogia,
miks ta ikka veel seletab seda?
Me õppisime seda juba 9. klassis,
tunnen nagu tühjalt lakke ma passiks.
Ärkvelolek on ikka veel väike,
õues ei sära ju isegi veel päike.
Miks ikka veel kuulama ma peaks?
Jookseks ära, põgeneks ja põikleks.
Kui vaid saaks.

Juba algaski kehaline,
Ma olen täiesti siin,
kuid mu kohalolek
on kehaväline.
Hüppame üle hobuse,
nagu hüppaks vastu valli.
Kunagi mulle see meeldis,
kuid enam seda ei salli.

Esta,
no kaua võib see kesta?
Silm vajub raskelt kinni,
nagu oleks tal turse.
Ja juba kostubki hääletult,
suust tulev norse.
Kauguses kajab õpetaja hääl,
kostub mulle nagu morse.
Ükslühike, E.
Kolmlühikestjapikk, V.
Rohkem ma ei oska.
Räägib see uinutav kaja ehk Vildest?
Ei, jutt käis eelmise kirjandi hindest.
Ja siis jälle see lummav hääl hell:
päästekell.

Keemia,
triklorotsükloheksüül,
Miks olen jälle siin?
Vist minu omal süül.
Just nagu mustauk,
käib järsku Suur Pauk.
Sünnin uuesti.
Sünnin uuesti
ja üha uuesti.
Kuni lõpmatusse hajun.

Vahetund.
Jälle sina siin!
On see siis jälle uni?
Ei, sa lausa elad ju siin-
õhtust hommikuni.
Tänaseks ongi juba
üksaastakakskuud
ja kümme päeva.
Ära saa valesti aru,
ma olen rõõmus,
isegi kui tuim näen ma.
Ja loodan, et naeratad ka sa.
Aa, kell helises, ma pean tundi minema,
sorri.
Kunagi näeme veel ehk.

Matemaatika,
siia tulla ma ei tihka.
Logaritm ja asümptoodid,
jooksevad silme eest läbi
nagu häkkeril koodid.
Sügavaim eksistentsi tähendus:
kõik inimesed otsivad lähedust.
Mõned leiavad selle numbritelt,
elu mõte ongi ruutjuur kolm.


Lõppenud on kool.
Posti otsas helendab,
näitab kodusuunda nool.
Silme ees vilguvad aatomid:
naatriumkloor.
Läbi nagu hoor.
Peas on üks ainuke soov:
seda siin ei maini.
Peagi koduteest läbitud,
peaaegu juba pool.
Kannab aina edasi mind vool.
Juba kodu ukse ees,
lõpp on vist sellel lool.
Aa ei, oot. Deem.
Mul on ju näidendiproov!

Tommorow's just a day away.

As blood runs black.

Kõik viimase aja füüsikaga seotud asjad on täiesti pukki läinud. Vahepeal toimusid lahtised füüsika võistlused. Ja ma jäin gümnaasiumi arvestuses 82. kohale. Nagu wtf? Ma pole elusees üheski võistluses nii halba kohta saanud. Edetabelit vaadates tulevad enamus edukad lapsed Tallinna Reaalkoolist, Hugo Treffnerist või Gustav Adolfist. Ja kõik Raplamaa koolid on tabelis täitsa all-all. Ning eile sain postiga enda esimese teaduskooli füüsika kursuse töö kätte. Tulemus oli 73%, ma ei ole üldse rahul =/ Piisav, et nelja saada, aga koondhindeks tahan ikka 5 saada. Ma lootsin, et läheb paremini, eriti võrreldes sellega, et matemaatikal sain 100%

Surrender,
Every word, every thought, every sound.
Surrender,
Every touch, every smile, every frown.
Surrender,
All the pain we've endured until now.
Surrender,
All the hope that I lost You have found.
Surrender, Yourself to me.

Ma olen viimasel ajal väga palju unenägusid hakanud nägema. Järelikult ma olen viimasel ajal lihtsalt väga väsinud olnud. Eelmine kord, kui ma telekast Top Geari vaatasin (mul pole aimugi, mis päev see oli, mul on päevad, kuupäevad ja vahepeal isegi kuud kohutavalt sassis), siis kui teleka välja lülitasin ja üritasin magama jääda juhtus midagi imeliku. Nägin illusiooni. See oli tõesti wtf, sest tavaliselt tulevad need alles siis kui ma olen mingi tund aega juba maganud, aga nüüd ma alles hakkasin magama jääma. Keset minu tuba hõljus suur hõbedane jõulukaunistus (selline resti moodi, ma ei oska kirjelda). Jälgisin seda tükk aega. Ja siis täpselt nagu kõik teisedki ta järsku kiirendas ning lendas sinna ühte toanurka, kuhu nad kõik on senimaani lennanud.
Aga täna öösel läks asi imelikumaks. Palju imelikumaks. Lamasin lihtsalt voodis, võib-olla olin suutnud sekundiks isegi uinuda. Tegin silmad lahti, vaatasin toas ringi, ei midagi. Kõik oli kottpime, ei ühtegi illusiooni, ei midagi imeliku. Mul on enda toas väga lai laud. Ja siis järsku lõid laua ja tema sahtlised äärmised jooned punaselt helendama, kiirgama. See kiirgus levis edasi ja varsti oli absoluutselt iga mööblieseme äärejooned punased ja helendasid. Terve mu tuba tundus punasena, põrandalt peegeldus see valgus isegi mulle silma. Oli selline tunne nagu kannaks punasevärvilist night visionit. Nojah, terve mu tuba värvub laksust punaseks ja kiirgab hästi eredat valgus pimedas. Enam imelikuks ei saa vist minna? Muidugi saab. Järsku hakkas kostuma muusikat. Vali muusika. Korra mõtlesin, et see äratab ju kõik majas olijad ülesse, kuid siis üritasin endale teadvustada, et see on vaid illusioon. Ja siis ma sain aru, miks see muusika mängima hakkas. Laua keskosa hakkas minu poole pikaks venima. Hakkas tekkima selline platvorm nagu on rokk-kontserditel või kasvõi modellidel. Ka selle platvormi äärejooned kiirgasid helepunast valgust. Sain aru, et ma olen nagu kontserdil. Tahtsin naerma hakata, aga mõtlesin, et see kaob siis kohe ära. See värk oli minu jaoks lihtsalt naeruväärne: terve tuba helendab, muusika lärmab ja keset minu tuba on lauast välja veninud lava sarnane asi. Peagi ta siiski kadus ja ma sain magama jääda.

Okei, ma saan aru, et kõik muud inimesed ja asjad, kes öösiti minu toas kõnnivad ja lendlevad on vaid unisus + varjude mäng ja mida kõike veel. Aga kuidas kurat ma peaksin põhjendama muusikat ja igasugu helisid? Kuidas ma saaks veel põhjendada seda, et mingil hetkel otsustavad kõik asjad punast värvi hakata välja kiirgama. Ja ise olles veel täpselt nagu päris, isegi põrand peegeldas punast valgust vägagi reaalselt.
Asjad hakkavad väga segaseks muutuma.

And I refuse to let that happen.