Tänasest on saanud eile.

Mõnikord on kahju tunda, kui kiiresti aeg mööda läheb.Juba tuleb uus aasta. 2011? Juba? Paistab ebareaalselt suure numbrina, pakuks, et praegu on umbes 2005. Tekkis diskussioon, et mis ma üldse eelmine aastavahetus tegin. Ma ei tea. Mul pole absoluutselt õrna aimugi. Olin ma äkki Anu juures? Või oli see üleeelmine aasta? Äkki olin enda saunas? Mai mäleta +.+ Kunagi ammu oli aastavahetus lihtsalt selline tore õhtu, kus sai kaua üleval olla, mitte ei pidanud kellegi teise pool valusa peaga hommikul ärkama.
Järgmine sünnipäev saan juba 18. Juba täisealine.. Saan ise alkoholi osta, osades klubides käia, autoga sõita. Juba käin autokoolis.. Minusugust ei tohiks autosse lastagi, ma olen alles puha laps ju. Mind ei tohiks üldse iseseisva täiskasvanuna siia laia maailma lasta. Kuhu mu noorus kadus? Järgmine aasta veel koolis käia, siis olen vaba. Ja mida ma siis peale pean hakkama? Alguses ajateenistus ja siis ülikooli... Mida õppima, füüsikat? On see üldse see, mida ma teha tahan? Ja mis siis edasi? Perekond ja töö? Mis tööd ma üldse tegema hakkan või kus kurat ma üldse elama hakkan? Kõik need otsused pean ise tegema =/  Ma keeran ju kõik sellised asjad pukki...
Mis sai ajast, mil me lihtsalt hängisime talvel paksude pükstega õues ja chillisime lampi kohtades ringi, meil oli ikka tore. Mis sai ajast, kui lumi oli asi, millest sai asju ehitada ja üksteist loopida, mitte asi, mida kasutatakse driftimiseks. Mis sai ajast, mil teed olid nende peal jooksmiseks ja enda libistamiseks mööda jääd ja kurvid ei olnud asjad, mida mööda saab kässariga külg ees kurvi võtta. Alles pidi passima kasvõi 2 tundi poe ees, et leida kedagi, kes alkoholi otsiks. Pidi lootma, et keegi sobilik kõnnib mööda või kõik enda tuttavad läbi helistama. Nüüd pole mingit muret. Kõigil on autod, et hetkega kohal olla ja kõik saavad osta ka. Varsti ma olen ise ka samasugune. Käsipiduriga külg ees võtan kurve ja ostan alakate alkot. Imelik mõelda.
Mu mälu töötab ka väga kahtlaselt. Ma lihtsalt ei süvene asjade meeldejätmisesse ja ise need ka ei taha eriti meelde jätta. Ma ei mäleta, mida ma tegin kaks nädalat tagasi. Ma ei mäleta, mida ma tegin kolm päeva tagasi. Ma võin igast kuradima numbreid, pii ja erinevaid koode meelde jätta, aga elementaarsed asjad ei jää mällu. Muidugi, kui ma süveneksin võiksin iga enda päeva mällu jätta, aga mind lihtsalt ei huvita nii palju. Ma ei tea kui vanad mu vanemad on, ma ei tea, mis aastal nad sündisid. Ma ei tea enda klassist mitte kellegi sünnikuupäeva, välja arvatud Eriku, tema oma on miskipärast meelde jäänud. Paaril vähesel oskan ainult õige sünnikuu pakkuda. Kuigi viimasel paaril sünnipäeval olen mõelnud, et peaks sünnikuud vähemalt meelde jätma. Aga ma pole seda vist eriti tõsiselt mõelnud, sest mul pole ikka õrna aimugi nendest.
Võib-olla on see mingi mälu kaitsereaktsioon, mitte mineviku ja kuupäevi meelde jätta. Kellel neid ikka vaja on.. Võib-olla ongi see hea, et meie tulevik on vaba ja minevik kaob kiiresti. Muidugi mälestustest on kahju ning kõik, mis tuleb tekitab hirmu. Aga me saame ju seda ise kujundada ja valida. Ning isegi kui ma suudan kõik pekki keerata ja tuleviku ära rikkuda, siis.... seiklus seegi?




Ma arvan, et ma olen ühe une ära teeninud.