As blood runs black.

Kõik viimase aja füüsikaga seotud asjad on täiesti pukki läinud. Vahepeal toimusid lahtised füüsika võistlused. Ja ma jäin gümnaasiumi arvestuses 82. kohale. Nagu wtf? Ma pole elusees üheski võistluses nii halba kohta saanud. Edetabelit vaadates tulevad enamus edukad lapsed Tallinna Reaalkoolist, Hugo Treffnerist või Gustav Adolfist. Ja kõik Raplamaa koolid on tabelis täitsa all-all. Ning eile sain postiga enda esimese teaduskooli füüsika kursuse töö kätte. Tulemus oli 73%, ma ei ole üldse rahul =/ Piisav, et nelja saada, aga koondhindeks tahan ikka 5 saada. Ma lootsin, et läheb paremini, eriti võrreldes sellega, et matemaatikal sain 100%

Surrender,
Every word, every thought, every sound.
Surrender,
Every touch, every smile, every frown.
Surrender,
All the pain we've endured until now.
Surrender,
All the hope that I lost You have found.
Surrender, Yourself to me.

Ma olen viimasel ajal väga palju unenägusid hakanud nägema. Järelikult ma olen viimasel ajal lihtsalt väga väsinud olnud. Eelmine kord, kui ma telekast Top Geari vaatasin (mul pole aimugi, mis päev see oli, mul on päevad, kuupäevad ja vahepeal isegi kuud kohutavalt sassis), siis kui teleka välja lülitasin ja üritasin magama jääda juhtus midagi imeliku. Nägin illusiooni. See oli tõesti wtf, sest tavaliselt tulevad need alles siis kui ma olen mingi tund aega juba maganud, aga nüüd ma alles hakkasin magama jääma. Keset minu tuba hõljus suur hõbedane jõulukaunistus (selline resti moodi, ma ei oska kirjelda). Jälgisin seda tükk aega. Ja siis täpselt nagu kõik teisedki ta järsku kiirendas ning lendas sinna ühte toanurka, kuhu nad kõik on senimaani lennanud.
Aga täna öösel läks asi imelikumaks. Palju imelikumaks. Lamasin lihtsalt voodis, võib-olla olin suutnud sekundiks isegi uinuda. Tegin silmad lahti, vaatasin toas ringi, ei midagi. Kõik oli kottpime, ei ühtegi illusiooni, ei midagi imeliku. Mul on enda toas väga lai laud. Ja siis järsku lõid laua ja tema sahtlised äärmised jooned punaselt helendama, kiirgama. See kiirgus levis edasi ja varsti oli absoluutselt iga mööblieseme äärejooned punased ja helendasid. Terve mu tuba tundus punasena, põrandalt peegeldus see valgus isegi mulle silma. Oli selline tunne nagu kannaks punasevärvilist night visionit. Nojah, terve mu tuba värvub laksust punaseks ja kiirgab hästi eredat valgus pimedas. Enam imelikuks ei saa vist minna? Muidugi saab. Järsku hakkas kostuma muusikat. Vali muusika. Korra mõtlesin, et see äratab ju kõik majas olijad ülesse, kuid siis üritasin endale teadvustada, et see on vaid illusioon. Ja siis ma sain aru, miks see muusika mängima hakkas. Laua keskosa hakkas minu poole pikaks venima. Hakkas tekkima selline platvorm nagu on rokk-kontserditel või kasvõi modellidel. Ka selle platvormi äärejooned kiirgasid helepunast valgust. Sain aru, et ma olen nagu kontserdil. Tahtsin naerma hakata, aga mõtlesin, et see kaob siis kohe ära. See värk oli minu jaoks lihtsalt naeruväärne: terve tuba helendab, muusika lärmab ja keset minu tuba on lauast välja veninud lava sarnane asi. Peagi ta siiski kadus ja ma sain magama jääda.

Okei, ma saan aru, et kõik muud inimesed ja asjad, kes öösiti minu toas kõnnivad ja lendlevad on vaid unisus + varjude mäng ja mida kõike veel. Aga kuidas kurat ma peaksin põhjendama muusikat ja igasugu helisid? Kuidas ma saaks veel põhjendada seda, et mingil hetkel otsustavad kõik asjad punast värvi hakata välja kiirgama. Ja ise olles veel täpselt nagu päris, isegi põrand peegeldas punast valgust vägagi reaalselt.
Asjad hakkavad väga segaseks muutuma.

And I refuse to let that happen.