Vabalt valimata mõtted.

Oksüdeerunud selle mustvalge maailma värvidest.
Ma olen emotsionaalne nagu bänd miime.
Kuulnud vaid kuulujutte elusolevatest närvidest.
Aga samas ma hoolin, sest olin ikka siin veel.
Ma ei kavatsegi veel lahkuda,
sel maailmal on nii palju pakkuda.
Ja kui ta pakub ainult pudenevalt,
ole rõõmus.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
nende kokkuliimimises ja maha pillamises.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
ära muretse, harjutamine teeb meistriks.



Kui lõpuks kokku kogungi värve,
puudub asi mida maalida.
Olen proovinud värvida järve,
vajub põhja ja jääb sinakaks.
Poleks ma nii rahulik ja viisakas,
ma juba ammu vihastaks.
Terve töö läheb ju raisku,
aga mul puudub laiskus,
proovin uuesti.
Aga järv jääb ikka sinakaks.
Ja värvid on otsas.


Ja mida sa nüüd teha kavatsed?
Paugutad uksi? Klaasiga mind viskad?
Peksad ja karjud, et mind vihkad?
Ah, et hoopis oled vait ja salatsed.
Vaikus ongi kõike piinarikkam.



Pupillid nagu marmor,
peidavad silmalau taga
näen enda hallikaid silmi,
isegi kui magan.
Kuigi siiamaani ei tea,
kas elu on unes või ilmsi.



Ainuke garantii elus, on elu,
mille nimel on väärt surra.
Täpselt nagu tühipaljas lelu,
hukkuvad ju nemadki.



Mine, kõnni lihtsalt edasi,
trambi, jäta maha endast jäljed,
et keegi saaks tulla Sinu järel,
või et saaksid tagasi tulla siia jälle.
Sest Sinagi ju ei sattunud siia mitte ise,
vaid teiste jälgedes.
Äkki need olid Sinu vanad jäljed?
Deja vu, kõik kordub jälle.
Su elu ongi vaid minevik,
sest Sul puudub tulevik.



Kui midagi ütlemata jääb, siis vaid seepärast,
et liiga palju on öelda.
Ja vaikust ma lõhkuda ei söenda.
Anna andeks?



Silmapilgust kiirgav vibratsioon,
just nagu minu toas olev vesinikpomm,
Sinu silmapiir nagu sõjastsoon.
Paistab sinu kuri ja ähvardav näojoon.
Võib-olla mul laksis see suhkrurikas komm.
Tahad ma selle pommi sulle toon?
Ära ainult seda minu vastu kasuta,
muidu viis uut aatompommi Sinule loon.
Niimoodi vist algavadki tuumasõjad?






Mul oleks vist üksi olles palju parem,
peas vilgub see üks kustumatu hetk.
Mäletad sa veel, millised olime varem?
Mind ootab ees pikk-pikk retk,
silmis kurb, hüvastijätku helk.
Ma tulen homme tagasi,
aga Sa ei tunne mind siis ära.






Üritasin magada, ronisin teki alla.
Kohutav uni, kohutav väsimus.
Kartsin pimedust, hoidsin silmad valla.
Need lõppematud emotsioonid,
need lõppematud illusioonid.
Nad tulevad vaid pimedas
ja valgus neid minetab.



Keegi ütles mulle:"defineeri irooniline".
Ja ma ütlesin ühe sõna - tema nime.
Võib tunduda halenaljakas või isegi ime.
Kuid usu mind, ma ei ole nii pime.
Ma saan aru küll, mis toimub.



Järjekordne õuekutse,
järjekordne põuetukse:
tuks! tuks! tuks!
Ja juba ongi lahti uks
ja juba ma olengi õues.
miski tuksub veel põues:
tuks! tuks! tuks!



See, mis on otse nina ees,
kipub kahe silma vahele jääma.
Seepärast näedki mind alles siis,
kui minema läen ma.



Pika Välja tänava otsa alguses, nurgas.
Vahib mees taeva, meeleolus kurvas.
Tal ei ole mitte kuhugile minna,
edutult üritas ta lennata sinna.
Peas vilkumas ainuke soov, tõusta õhku.
Minna enda ainsale sõbrale külla, tema põhku.
Väsis proovimast, otsustas puhata, Grossi poe parklal.
Lamas seal pikali, paistis nagu iga teine kalkar.
Ning kuna ta ei suutnud täita enda ainukestki soovi,
siis ta andis alla, otsustas, et enam ei proovi.
Ta vihkas seda ühiskonda, ta ei anna eal meile andeks.
Ja selline vihasõnum saigi tema viimaseks vandeks.
Ta heitis enda silmad kinni, ta oli suremas.
Kuid ma lohutan sind, kallis lugeja; teda pole olemas.