Klaasist maja.

Hommikul silmad avad,
Sul on kohe teada vaja.
Kellele kuulub see maja?!?

Püksid jalas, aga oled topless.
Keha valutab, peas on paha,
Vaatad teksataksu, kadunud on raha.

See tunne on sulle juba tuttav:
lagi, mida vahid on ebatuttav,
iga mõte peas on ruttav.

Üritad meelde tuletada, kuidas sa siia said.
Ja kui sa siia said, siis mis juhtus?
Peas on siiamaani ainult üks mõte vaid.

Enesetunne paha, oksendad põrandale,
valge T-särk okse kõrval põrandal,
mobiil lamab soojendatud vetsu põrandal.
See pole sul esimene kord
otsida enda asju võõralt põrandalt.

Kuusteist vastamata kõnet,
ilmselt kõik inimesed, kelle sa eile vihale ajasid,
see on küll viimane asi, mida sa vajasid.

Kõikudes küljelt-küljele kööki suundud,
kõht on tühi, avad külmkapi ukse.
Kuid masendus, toit seal puudub.

Kõik teised lahkuksid siit võõrast majast,
aga mitte sina, lähed voodi lamama.
Ja peagi jääd sinna uuesti magama.

Ärkad karuselli peale üles,
ja oksendad jälle.
See jätab küll su T-särgile jälje.

Neelad alla ila ja pisarad,
kõik ikka keerleb ja sunnid end dušši alla.
Vesi nagu nuga sulle selga kallab.

See on nagu kolmas maailmasõda sinu peas.
Silme ees juba jooksevad luulud.
Kellele see maja ikkagi kuulub?

Peaksid helistama tööle, ütlema, et täna puudud.
Kuid enne leidma viisi, kuidas lülitada see pohmakas välja.
Pea on raske, nagu kannaks sa krooni.

Üritad panna end riide, kuid ei suuda.
Mitte miski enesetunnet paremaks ei muuda.
Heidad paljalt ja märjalt voodi pikali.

Mitte kedagi niimoodi näha ei talu.
Jumal tänatud, et maja omanik pole kohal.
Väiksemgi heli kõrvas valmistaks valu.

Pohmell pole piisavalt tugev sõna,

kirjeldamaks, kuidas sa end tunned.

Ja sisimas sa loodad, et näed ikka und veel.

Kuid kõik lõpuks pöördub,
kui sulle järsku meenub.
Et see on sinu klaasmaja.
See on koht, kus sinu elu möödub!

Ei tasu lasta sellest pead norgu.
Sest homme hommikul uuesti,
terve see müsteerium kordub.