These posts ain't me, they're just documentations of momentary thoughts.

Eile õhtul lõin ma katseklaasis täiusliku maailma. Koha, kus iga osake on äärmusteni täiuslik ning mitte miski ei suuda seda rikkuda. Kes ei tahaks sellises maailmas elada? Mina tahtsin. Ma katsetasin edasi ja mul õnnestus muuta see maailm suuremaks, meie suuruseks. Piisavalt suureks, et ma saaksin elada täiuslikus maailmas. Aga siis ma märkasin ses maailmas midagi ebatäiuslikku. Mina ise. Ma olin ainuke ebatäiuslikus asi selles maailmas. Just nagu tilk tõrva meepotis, ei saanud see maailm olla enam täiuslik, sest seal oli midagi mis seda ei olnud. Ma hävitasin selle maailma ja tulin tagasi siia, sest taipasin et täiusliku maailma ei ole olemas. Vähemalt seni, kuni me ise ei ole perfektsed. I tried to be perfect, but I just felt fake.




"ära heida meelt, sest sai pruugi leida püüdjat
nagu sõnadele, mida oled üksi kõrbes hüüdmas
vesivoolava tahteta, ideed upuvad soola järve
mõistus kuivab õhuks, edasi tootmata värve
ja sedasi sa ootadki järge, et oma loomisloo lõpuks
nagu doomino nupud ükshaaval alla ei kukuks
ja kui kukud, ei tähenda, et kohe kole nõrk oled
su lahing on lõputu, nagu ta oleks sõltlane
siin maja ei võida, sest ta seinad on vaimud
surnud taevakehad pimedas, kelle hinged on valgus
kelle hinged on veest ja näitavad algust
ja lindudele teed, mis üle pilvede paindub
teosena kunsti õhus, mis loodud siiruses elama
sa vaata teda lähedalt, a kui sul pole tiibu, et lennata
siis räägi ära mõned inglid ja lenda üle taeva
ja nii päästad oma hinge ja tapad oma vaevad


et eemalduda mateeriast ja tõusta kõrgusesse
et näha tervikuna kõike ja end sõuda jõududesse
mis kannab pilvedes sulismadude sulgi
ja puistab me pähe mõtte elustamispulbrit
ja kui su aju neelab pisut seda taevatuhka
siis su mõttest sünnivad uued maailmad ja ruumid
milles aeg seisab, sest ta muutumisest puhkab
ja näitab sulle tervet skeemi läbi oma luubi
ja see on tunnetes peidus, tohutus tähtede sajus
telepaatiline jõud, jõena sööstmas sust läbi
ja kui see juhtub, siis seda voolu sa tajud
neid miljardeid molekule, mis on töötatud läbi
üheks teoseks, hetkeks, üheks lauseks, looks
ja nendega tungib sust sisse valgustatus joon
mis su pimedaks pistab, kuniks jälle end leiad
hetkes, kus maailm pöörleb, a sina selles seisad"