I hope somebody, somewhere cares.

Täna käisin esimest korda elus käisin Solarises. Eriti aega mul seal ringi vaadata ei olnud, sest ma kiirustasin kinno. Käisin seal vaatamas animatsiooni nimega "Megameel". Peaksin rohkem multikaid vaatamas käia. Okei, action filmides vaatad need plahvatused ära ja american pie tüüpi filmides vaatad kõik need naljad ära ja pärast kõik, mis meeles on, ongi vaid plahvatused, naised ja paar joke. Aga animatsioonid.. Need on nii mitmetähenduslikud, sügavamõttelised ja filosoofilised. Nad räägivad sulle loo ja õpetavad, kuidas siin maailmas ja meie ühiskonnas asjad käivad. Toovad kaasa südamlike emotsioone, ajavad nutma...

Sujuvalt teemaga üle minnes, siis ma ei oska nutta. Umbes natukene üle pooleteise aasta tagasi sain ma räigelt valusalt haiget (ma ei mäleta, mis juhtus, lõin midagi ära või kukkusin rõvedalt). Ja siis oleks peaaegu nutma hakkanud, üritasin nutmisele kaasa ka aidata, aga edutult, hakkasin naerma hoopis, kuigi ise olin piinades. Mingi aeg oli Norra reisi ajal selline küsimus ka, et kui tihti sa nutad? Ma vastasin, et umbes kord aastas (kui sedagi) ja siis järsku vaadati mulle imelikult otsa ja öeldi, et kui ma vanemaks saan, siis nutan rohkem. Kuigi ma ise selles kahtlen. Ma olen juba sünnist saati iseloomu poolest selline, ma ei nutnud isegi beebina. Vanemad on mulle rääkinud, et kui mul poleks laktoosi vastu allergiat tulnud, siis ma poleks lapsepõlves peaaegu mitte kordagi nutnud. Ja muidugi, kui ma beebina isegi nutsin, siis hääletult. Polnud aru saada, kas ma üritan omaette sõnu pomiseda või siis nutsin. Mingi aeg nad hakkasid pisarate järgi aru saama, kas ma nutan või mitte. Enam ei saa seda ka teha, sest ma mõnikord lihtsalt otsustan enda silmi niisutada. Niiet saab öelda küll, et mehed ei nuta. Kui siis ainult korra paari aasta jooksul.

I am leaving tonight and I'm not coming back until I am alive.


"see maailm pöörleb ja kõigi me ideed kaasa haarab
ja ainult öösel kui piki vaimusilmi taeva vaatad
võid näha vabu hingi, kes jõudes osooni vastu
põrkuvad tagasi, sellelt, yo, hüpnoosi rattalt
nad murduvad kui valgus, mis pinge all peeglis
lõpuks alla annab ja oma silmades planeedid
süstib otse su ajju, mis nüüd täis puhast ruumi
tühje tühikuid, mis ajavad üle kõik tuhat kabuuri
seletamatu lõpmatusena, mis su veregrupisetist
voolab läbi ja mäng meteoori veneruletis
lõppeb kaotatud trofeega, kivist laotud moneega
mis on püramiidi varakambrist vargsi varastatud
ja langedes on tegemist sfinksi maha taotud portreega
kelle hing on mu riimimappi - saladuses salastatud
saladuses salastatud.


tulevik on kesköös ja täiskuu oma kogu näitab
ütlen kuuluud ja ülesse äratan kõik kodukäijad
kel see sfäär on käes, mil me nimi pääl
kus kuurütme lülitab libahundist inimhääl
kelle sõnaverejanu öösel ustab jooni
kaks üheksa koma viis kolm null viis süsteemis
kuninganna, kelle kroonist tegime metafoori
millest kuuluuluulud (helisünteesid)
tõsipea nõksub, sest need taustad tavatud
ei taha jõuda rea lõppu, sest need laused ajatud
raudselt rajatud, kui kisan kuu poole
sõnand emakeha vanaks ja enda luud nooreks
ja mu sõnad kajavad tagasi ta valitud toonis
kajalokatsoonis välja kraabitud lood
mis sünnivad plaadil puhta beebina voodis
ja saavad elustava tõuke me planeediga koos"