Värvi minu maailm minu värvi.

idee

Ma ükskord kohtusin mehega, kes oli ennast treeninud mitte unenägusid nägema.
Tundus nagu ta oleks näinud välgatust absoluutselt kõigest.
Ta oli maalinud lõuendile pilte juba kolmeteistkümne aastaselt.
Ta ütles mulle, et ta eksisteerib vaid kõrgema olendi mõistuses.
Ja ma nautisin tema kunsti - enamasti vaid maaliline maastik.
Aga kõik ta pildid keskendusid molbertile, kus mees maalis ennast maalimas ennast.
See oli ainuke asi, mis oli tema vaateväljas.
Ta ütles, et see on ainuke viis, kuidas ta suudab end reaalsena tunda.

Nii kaugele, kui ta mälu ulatub, on tal alati üks ja sama unenägu kordunud.
Aga kuni alles kaks aastat tagasi, see ei omanud tähtust.
Unenäos kajasid valjud, moondunud hääled betoonilt.
Keset betooni seisis redel, mis viis taeva.
Ta alati üritas sellest üles ronida, et saada betoonilt kajavatest häältest eemale.
Aga ta ei jõudnud kunagi pilvedeni välja.
Mõnikord oli ta neile väga lähedal, kuid ta ei ulatunud neid kunagi katsuda.
Ja unenäo lõpuks nägi ta kõike seda pealt läbi linnu silmade.
Lihtsalt, et näha enda surnuks kukkunud keha lamamas sel betoonil.
Alguses hirmutas see ta ära, kuid peagi muutus ta rahulikumaks.
Ta mõtles, et "see on ainult uni" ja läks enda eluga edasi

Ja ta rääkis mulle edasi:
Ta ükskord nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja sel hetkel ta teadis, et ta on jumalikkuse kättetöö.
Mitte, et ta ei uskunud jumalasse, vaid ta lihtsalt ei nõustunud temaga.
Pintslitõmme oli teinud tema vaid üheks noodiks nende tohutus sümfoonias.
Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja ta taipas, et ta ei ole päris, jumal kujutab teda vaid ette.

Ja nagu ma enne juba ütlesin, umbes kaks aastat tagasi,
toimus sündmus, mis muutis tema reaalsustaju täielikult.
Ta läks galeriisse enda hooajalist külaskäiku tegema.
See oli koht, kus ta käis õppimas enda kaasinimeste olemust.
See oli koht, kus ta oleks peaaegu kandnud enda terve mõistuse auku
ja selle sügavale maha matnud.
Oli väga salapärane päev, terve galerii oli tühi.
Tal jooksid külmavärinad üle selja.
Seina peal oli pilt, mis tundus talle tuttav.
Ja kui ta läks sellele lähemale, ta süda seiskus,
kuna ta nägi maali enda unenäost.
See oli tema surnukeha, lamamas betoonil.
Kõrval seismas redel, mis viib taevasoleva lennukini.
Propellerid alles töötasid ja tegid kõva müra,
mis kajas betoonilt moondunult vastu.
Kõik oli nagu unenäos ja see maal aitas tal seda mõista.
Ja sel päeval, lõpetas ta uskumast eksistentsi.
Ta ei sallinud enda loojat,
Siin on raske kirjutada, mis kõik käis läbi tema peast,
kui ta vahtis seda maali,
ta oli justkui sellele maali looja ja see maal ise korraga.
Inimmõistus ei suuda nii palju seedida, see on lihtsalt ebareaalne,
see oleks nagu lugeda raamatut, mille iga sõna kirjeldab sinu mõtteid
ja tsitaatides on kõik see, mis sa kunagi rääkinud oled.
Tundub nagu see oleks ebareaalne,
aga temaga juhtus täpselt niimoodi.

Ta komistas otsa vastusele, kuigi ta polnud kunagi julgenud küsida.
Pärast seda otsustas ta unenägude nägemise lõpetada, et takistada hulluks minemist.
Nüüd ta harva räägib inimestega,
istub ainult enda keldris
ja kirjutab lõpmatust, joonistades ennast, kes
joonistab ennast, kes joonistab ennast.
See universium on veider,
või on see kõik alles pooleli olev joonis?
Kas reaalses universiumis on minu teadvus mõttetu?
Oleme me kõigest kõrgema intelligentsi mõttevälgatus?
Kosmilise maalipintsli poolt joonistatud väljamõeldis?
Võib-olla meie kunst sünnitab ka teisi olevusi.
Iga novelli tegelased arvavad, et nad on elus ja peavad meid kõrgemateks olevusteks.

Koban pimesi.
Ma ei tea, mida see kõik üldse tähendama peaks.
See oli lihtsalt jutt mehest, kes treenis end mitte unenägusid nägema.

Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ta nägi pealt sõna "eksisteerima" paradoksi.
Lasi enda maailma värvida nende värvi ja järeldas siis, et ta ei olegi elus.
Varjatud võrrand, et kõik, mis olemas on, on tegelikult kellegi mõttevälgatus.
Kõrgem olend, kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles kõrgemast olendist,
kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles minust.
Ja mina mõtlesin sinust.
Ja kui ma lõpetan mõtlemise, siis kaod sa ära.
Ja kui kõrgem olevus lõpetab mõtlemise, siis kaob ka meie universium ära.
Ja kui kõige esimesena mõtlev olevus lõpetab mõtlemise, siis kaovad kõik kõrgemad olevused koos kõigi nende mõtetega ära.
Me elame ikka kuradima paradokslikus maailmas.

Except amphetamine, jesus, that was a nightmare.