Thursday, February 17, 2011

POMM

Piece Of My Mind.

Täiskuu aeg,
loomise aeg.
Kuid kas sa tohid üldse luua?,
Kui sa oled ise loodud?
Mis mõte on loodu loodul?
Oled niigi vaid üks piksel,
minu 576 megapikslises silmas.
Okei, ehk isegi üks megapiksel.
Kuid kui kõnnid eemale, siis muutud väiksemaks.
Kuni haihtud olematusse.
Pool-olemas ja pool-hääbunud,
just nagu Schrödingeri kass.

Kõik eilsed ei olegi vist nii halvad,
mõnikord on need ainsad asjad, mis meil on.
Homne päev on ahvatlev,
nagu teemant maamiini peal,
kaugelt sädelev.

Jookse, jookse, jookse.
Ja iga enda seitsmes samm anna mulle.
Nii nagu mina annan sulle iga enda kümnenda sammu,
kui ilusasti jooksed.
Jookse, jookse, jookse.
Jookse, kuni sa sellest tüdined.
Puhka, puhka, puhka.
Ning iga seitsmes hingetõmme anna mulle.
Hoia nüüd hinge kinni.
Ja mina ka.
Lämbume.
Ja nüüd hingame edasi.
Puhka, puhka, puhka.
Puhka, kuni sa sellest tüdined,
Kurna, kurna, kurna.
Kurna end viimse piirini.
Kurna end hiina piirini.
Kurna end minu nimel.
Kurna, kurna, kurna.
Kurna end, kuni sa sellest tüdined.
Ja kui sa juba väsimusest väsinud oled.
Siis mille nimel sa üldse elad?

Mõnikord tunnen, et maailm on jõle suur.
Mõnikord tunnen, et ma olen siin jõle väike.
Nagu miinusastmeline aatom.
Nagu ühe elektroniga vesinik,
kõige väiksem element, mis olemas on.
Tühi tunne.
Aga isegi vesinikust saab pommi teha, eks ju?

Vetika reinkarnatsioon.
Just nagu kuldkala maailma piirab läbipaistev akvaariumi sein,
nii piirab meie maailma mõistuses leiduv läbipaistev reaalsuse raam.
Murra vabaks.
Viska telliskiviga see kildudeks, tõuse lendu, justkui Aladdin sinise vaibaga,
kalkar sinise silmaga, ment sinise vilkuriga. Keegi ei tõusnud lendu.
Oled ikka akvaariumi seinte taga kinni.
Ainult kuldkala on vabaks pääsenud.

Kuldkalal on Alzheimer, mõnikord lööb see mul ka välja,
mitte, et ma mäletaks, aga mulle on öeldud.
Teadmatus on õnnistus.
Lase valge läbi spektrumi, tekib vikerkaar.
Lase mind läbi spektrumi, mitut värvi sa nüüd näed?
Niimoodi tekibki must päikesekiir.
Seo enda juuksed kokku ühtseks poomisköieks,
heida lassot, too kuu lähemale.
Miks muidu kuu meiega koos püsib?
Imen enda silmadega vaakumi.
Mitte täiskuu ei aja kuutõbised välja.
Vaid kuutõbised ajavad täiskuu välja.




Also, it's not forever, because they'll die too.

2 kommentaar(i):

  1. väike märkus: schrödingeri kass ei ole poololemas ega poolhääbunud... ta on kas olemas või hääbunud. vahepealset võimalust pole... huvitavalt kirjutad muidu :)

    ReplyDelete
  2. Minu teada pole kvantfüüsikud veel sellega ühele meele jõudnud.
    Väike tsitaat ka Eesti Päevalehest: "Ja ka kummalisemaid, sest kvantmehaanikud vaidlevad siiani, kas Schrödingeri kass on elus või surnud. Ühed arvavad, et kass on pooleldi elus, pooleldi surnud. Teised on jälle seda meelt, et vastusel polegi suuremat tähtsust."
    Aga muidugi, kui selle kasti kaas avada, siis saab tõesti ta olla ainult elus või surnud. Niiet see on tõesti pigem, et kuidas asjale läheneda. Kindlat seisukohta on raske võtta, kui isegi teadlsed pole seda suutnud võtta.

    ReplyDelete

© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis