Unistused pudelites.

Kõik teadsid, et ta on eriline tüdruk - naabritest õpetajateni.
Mõned nimetasid teda imelapseks, teised geeniuseks.
See oli kirjeldamatu kui hästi ta oskas viiulit mängida,
raske oli uskuda, et ta oli kõigest kümne aastane.
Aga iga hiilgava mõistuse taga elab koletis.
Ja tema koletis oli tema enda isa.
Sest tema isa oli haige, tal oli tung mängida enda lapsega ja öelda talle, et ta oleks kuss.
See oli tema viis armastada, ta lihtsalt vajas kedagi, kellega tundeid jagada.
Mürgitas tütre pea, öeldes, et kui ema oleks veel elus, siis ta oleks meie üle uhke.
Lihtsalt, et peita tütre soovi surra.
Aga lähedalt vaadates oli ikka näha kurbust tüdruku tumedates silmades,
mis oleksid justkui põrgust läbi käinud ja  tumedaks põlenud.
Keegi poleks kunagi uskunud, et tema hingel on selline lugu rääkida.
Kartes koju minna, kartes inimestega rääkida, kartes nutta.
Ja ta oli liiga noor, et isegi teada miks.

Iga päev kirjutas ta kirja: "Palun, Jumal, aita mind, ma ei taha elada homseni."
Ta toppis selle pudelisse ja kõndis jõe äärde, asetades pudeli õrnalt vette ning lükates selle kaldalt eemale.
Iga päev sai ta niimoodi killuke lootust, et kõik ei pea halvasti lõppema.
Lootus, et pudel jääb pinnale püsima ning jõuab kellegile, kes teda suudab aidata.
Aga igal meeleheitlikul päeval vajus pudel põhja.
Ma ei tea, miks, aga iga päev pudel lõpuks uppus.
Ta ei näinud kordagi seda juhtumas, aga alati kümme minutit pärast pudeli vette asetamist, see lihtsalt vajus põhja nagu raske kivi.
Nüüd teadis ainult jõepõhi, mida ta tegelikult mõtles.

Ta suutis panna viiuli laulma nii piinarikaste kõladega,
nagu justkui sa kuuleks tema pehmet häält läbi viiulikeelte vibratsiooni karjumas ja nutmas.
Mis oli ükskord süütu ja armas,
ratsutab nüüd koos enda psühhopaatilise isaga.
Tema uueks instrumendiks oli rullis keel,
ainult sellega sai ta väljendada seda igavest ärakasutamist enda kõige tumedamates sügavustes.
Ja kui öösiti sammud hiilisid tema ukseni ning ta hakkas värisema ning pisaraid valama,
ja kui pisarad voolasid mööda tema põskesid alla läbimärja padjani, siis ta teeskles, et ta magab.
Ja kui painaja sai läbi ning päike andis juba maailmale valgust,
siis ta jooksis sinna ühte kohta, kuhu ta alati läks.
Rebis enda salapäevikust lehe ja kirjutas kogu enda tahtmisega,
siis saatis selle vooluga kaasa, lootes, et tänasest päevast kaovad need öised painajad.

Iga päev kirjutas ta kirja: "Palun, Jumal, aita mind, ma ei taha elada homseni."

Ta toppis selle pudelisse ja kõndis jõe äärde, asetades pudeli õrnalt vette ning lükates selle kaldalt eemale.

Iga päev sai ta niimoodi killuke lootust, et kõik ei pea halvasti lõppema.

Lootus, et pudel jääb pinnale ning jõuab kellegile, kes teda suudab aidata.

Aga igal meeleheitlikul päeval vajus pudel põhja.

Ma ei tea, miks, aga iga päev pudel lõpuks uppus.

Ta ei näinud kordagi seda juhtumas, aga alati kümme minutit pärast pudeli vette asetamist, see lihtsalt vajus põhja nagu raske kivi.

Nüüd teadis ainult jõepõhi, mida ta tegelikult mõtles.

Olnud enda isa raskete käte ohver juba nii kaua,

ta oli kaotanud igasuguse tahtmise edasi liikuda.

Tüdinud mängimaks enda tunnete varjamiseks viiulit, 

väsinud, aga siiski püsides tugev.

Ta üritas luua midagi positiivset, mis paneks ta kasvõi korrakski naeratama,

aga kõik, mis viiulist välja tuli, oli kurb ja tume.

Väsinud sellest haiglasest tundest, mis alati kõhus on.

Väsinud ootamast päästmist, kelleltki, kes on ta pudeli leidnud.

Väsinud olemast isa "väikene saladus".

Ta murdus sel päeval ning purustas enda viiuli tükkideks.

Kõndis jälle jõe poole, nagu absoluutselt igal päeval.

Ainult, et seekord oli tal päevik ühes käes ning tühi pudel teises käes.

Lihtsalt üksi kõndides, eemale sellest põrgust, eemale enda isast.

Teadmata, et kõik tema appikarjed vajusid põhja ja karjuvad siiani summutatud vee all.

Ka tema tahtis kõik summutada.

Summutada enda isa, summutada seda haiglast tunnet, mis tal alati kõhus on ning eelkõige summutada oma enda elu.

See võttis nädalaid, enne kui keegi leidis tüdruku surnukeha.

Üks kalastaja avastas selle, täpselt nagu detektiiviromaanides.

Diagnoos: enesetapp, läbi imbunud depressioonist.

Ja tema uppumispaiga lähedalt leiti üle 500 kirja, põhja vajunud pudeleis.