Itch, Fight, Growl, Bite.

Jutustan teile mõttetuse mõttes ühe eilse seiga. Palavikuga kogunevad lauapeale igasugu erinevaid klaasikraade. Läksin kogematta ühe kraadiklaasi vastu ning see lendas laua pealt maha ning põrandale kildudeks. Klaasijupid sain kokku korjatud, aga kuna see oli kaasaegne termomeeter, siis elavhõbeda asemel oli seal mingi muu aine. Aga see oli selline aine, mida oli tohutult raske koristada. Algul oli põrandal ainult üks pisike täpp ning kui üritad lapiga üle tõmmata, siis on lõpuks põrandal juba terve suur laik seda tundmatut ainet. Kuid ma töötasin välja sellise süsteemi, et puhastasin seda seni kuni see laik ära kadus (lappi tuli iga paari sekundi tagant uuesti puhastada) ning ootasin siis mingi 10 minutit kuni plekk jälle võluväel välja ilmus ja siis pidin uuesti lapiga üle tõmbama ning niimoodi tegema kuni lõpuks see tundmatu aine minu põrandalt ära kadunud oli.
Siis õhtul juhtus niimoodi, et läksin kogematta küünarnükiga pinali vastu ja pinal läks klaasikraadi vastu ning see lendas maha kildudeks (Ärge küsige, palju mul neid kraadiklaase on). Korjasin klaasikillud jälle kokku ning siis avastasin, et põrandal on sellised väikesed ümmargused hõbedased pallid (Mis te arvate, mis asi on kraadiklaasi sees, on nagu metall, hõbedane ning kohutavalt libe ja kiire?). Ma muidugi arvasin, et see on ka kaasaegsem kraadiklaas ning vaevalt see elavhõbe saab olla, äkki see on lihtsalt mingi kohutavalt sarnane aine. Ja eks ma üritasin aru saada, mis aine see olla võib, seda näpuga togides. Kui kaks palli kokku lükkasin ning need ühe moodustasid oli ekstaas juba päris suur ja üritasin seda uuesti poolitama hakata. Näpuga seda teha ei saanud, sest need kuulid kihutasid 100 kilomeetrit sekundis kuhugile poole ära. Sirkliga ning teravate kääri otstega oli sama tulem. Siis surusin selle palli peale kääri kõige lamedama otsaga ning sain väikese palli sealt eraldatud, lõpuks saabuski minu "Heureka!" hetk. Seejärel kogusin need kõik väikesed pallid kokku ja kui sain ühe suure massi kokku, siis see nägi liigagi elavhõbeda moodi välja. Muidugi ma olin seda kogu aeg kahtlustanud, aga ma ei suutnud ära ütelda võimalusest sellise ainega mängimisest. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et peaks nüüd midagi ette võtma, sest mul on suur kogus elavhõbedat ning selle aurude sisse hingamine võib põhjustada tõsiseid haiguseid rääkimata selle näpuga torkimisest ja sellega mängimisest. Google ütles mulle siis, et elavhõbeda aurude pärast tuleb tuba 24 tundi õhutada ning elavhõbe on inimorganismis 3 aastat. Olles juba kõik need kuulikesed topsikesse kogunud läksin vanemata juurde ning alustasin lihtsa küsimusega, et kas kraadiklaasid on väga kallid? Saanud vastuseks ei, ütlesin ma, et ma lõhkusin ühe ära ja küsisin, et kas seal sees võis elavhõbe olla. Selle peale sain vastuseks ka ei, aga kui ma siis näitasin neile seda elavhõbedaga topsikut, siis läks kohutav räuskamine ja karjumine lahti. Üks asi oli see, et ma suutsin ühe päevaga kaks kraadiklaasi ära lõhkuda ning teine asi oli see, et mul oli topsik elavhõbedaga, mu toa põrandal oli veel elavhõbeda kuulikesed ning ma olin veel nendega mänginud. Siis korjasin ülejäänud kuulid põrandalt abivahenditega üles, pesin põranda ära ning tegin akna korraks lahti (mitte 24 tunniks vaid pigem 10 minutiks).  Aga seni pole mingit elavhõbedamürgitust ning kõik on hästi.




People are fighting so hard to hide their fears that they are scaring themselves.

It's really fucked up,

that all the good times blend

into one big fucking mess

from the begginning to the end

Mõtlesin, et äkki kuskil leidub selline inimene, kes tahaks kohutavalt kirjutada ja enda arvamust avaldada. Sellise mõtte saatel tegin kommentaariumi lahti. Nii et inimesed, karjuge! Räusake! Ropendage! Elage end välja ja öelge, mis kõik mul viga on! Öelge, kui kohutavaid ja mõttetuid asju ma siia kirjutan! If you wanna take a swing at me then take one.

Läbi väikse klaasitüki,
roheline näib maailm.


Tegin endale lõpuks poognasse kasutaja (Täispikalt on poogen  "Pole Oluline Olla Geenius Et Näha" ). Kes veel ei tea, siis poogen.ee on veebileht, kuhu inimesed saavad riputada üles enda erinevaid teoseid. Ma olen seal vahepeal tõesti hämmastavaid asju lugenud. Osad imelised inimesed kirjutavad sinna imelisi teoseid.  Igastahes proovisin ka ise nn. "naljaviluks" ühe teose üles riputada. Ma aimasin, juba mis arvustusi seal tulema hakkab. Ilmselt on esimene arvustus midagi "tõmba nahhui" sarnast ainult viisakamas sõnastuses ja teised saadavad ka ei tea kuhu kohta. Aga minu üllatuseks ei läinudki nii. Esimene kasutaja "uppus". Teist kommentaari tsiteerin otse:
"Avataril kogetud tunne tuli.
Mõnus.
Kui see just paradiis ei ole."
Ja siis kolmas tuli ütles lühidalt: "Ülihea." Ning siis tuli veel kirju, et kas võib veel uusi teoseid minult oodata. Ehk siis järelikult ei läinudki nii halvasti kui ma ootasin. Sest Kõiva võib vast kinnitada, et mul ei ole mingit eesti keele oskust.
Topin veel ühe arvustuse siia lõppu:"See meenutas mulle üht lugu, kus mees avastas end pärast surma oma arust paradiisis. Oli samasugune ilus idüll, nagu ülal kirjeldatud. Ent kui ta oli paar nädalat seal eedenis vegeteerinud, läks ta jumala juurde ja ütles: "saada mind parem põrgusse! Ma ei pea siin enam päevagi vastu."
"Sa juba oledki põrgus," vastas jumal..."

Ma polegi vist see, kelleks kunagi harjusin arvama ennast.

Blew up my TV,

it was numbing my brain,

to be thinking the same as million other people

all feeling afraid of the same thing.

Teeks siia väikese uuenduse ka. Ootamatult ilmusid Maiki ja nad ukse taha ning soovisid, et ma neid ka blogis mainiksin. Me suundusime Grossi poodi, kus mina käisin alles esimest korda. Maiki ja nemad kogusid sendid kokku ning ostsid 4 säästu jäätist (ainult 1.80 maksis, minge ostke ka!) ja siis hakkasime jäätist süües Maikit koos koju saatma. Poole tee peal liitusid meiega Triin ja Deniss. Kuigi alguses plaanisime Maikit ainult Hepani saata, siis mingit moodi kukkus niimoodi välja, et saatsime ta ikkagi peaaegu koduukseni. Ning siis hakkasime mööda sama tuldud teed tagasi Kohila poole sammuma. Tapsin selle tee jooksul kaks tigu ka kogemata ära. Vihma sadas, nad olid kõik välja roninud ja ma ei märganud neid. Päris kurb ju... Igastahes peaks lõpus ära mainima ka, et kõik "nad ja nemad", kes Maikiga koos olid on tähendab tegelikult Gerdat. Mingi hetk lihtsalt tuli lause "Maiki ja nemad" ning see tähendab Maikit ja Gerdat. Ma ei tea, kust Gerda sellise nimetuse sai. Ärge minult küsige.

Eufooria ja palavik.

On 29. aprill ja siiamaani aastat 2010. Kella digitaalne tunniseier on juba viiest mööda tiksunud ja jõuab varsti kuueni. Õues on niiske ilm, ligikaudu 7 kraadi celciuse järgi, valitsevad kagutuuled kiirusega 6 meetrit sekundis, õhurõhk on 756 millimeetrit elavhõbedasammast ning toast õue astudes avastate ka, et sajab õrnalt vihma. Holgeril ei ole vaja selle avastamiseks õue astuda, sest tema istub seal, kus ta alati on istunud ja tal on seal suurepärane vaade tervele maailmale. Kraadiklaas näitab, et Holger on sama soe kui ta eilegi samal ajal ajal oli: 37,5 kraadi celciust. Holgerile tegelikult meeldib selline palavik: see on piisavalt madal, et ta saaks püsti seista ning normaalset kõndida. Kuid samal ajal on see ka piisavalt kõrge, et ta oleks nagu laksu all ja saaks enamustest asjadest ähmasest aru. Söögiisu on tal ka minimaalne - tema ees asub taldrik koos väikese praega ning ta on sealt juba ka paar ampsu võtnud, kuid see jääbki vist tema kõrgsaavutuseks - toit tundub nii suur ja tema on nii väike. Selle asemel et süüa, istub ta hoopis enda blogi ja jutustab teile enda igavast päevast, mis on tegelikult veel igavam kui esialgu tundub.

Holger tõusis hommikul kohutavalt vara üles (Sest kool algab kohutavalt vara.), voodist püsti tõustes ning suundudes riideid selga panema, tundis ta, kuidas pea hakkas järsku valutama. Holger ei teinud sellest välja - pea valutas iga hommik sama moodi. "Vaevalt see palavikuga seotud on," mõtles Holger, "Äkki ma hoopis peksan öösiti kuutõbisena pead vastu seina?". See variant tundus talle palju tõenäolisem. Kuid ta mõtlemine jäi poolikuks - kõik ta hommikused mõtted jäävad poolikuks. Olles riided selga tõmmanud, imestas ta, et tänane hommik tundub eriti soe: tavaliselt on tal hommikul selline tunne nagu ta oleks jäätunud. Poolunise sammuga lonkas Holger kööki, valas enda läbipaistvasse tassi kohvi, lisas sinna natukene kohvikoort ning poolteist lusikatäit suhkrut. Hoides pingsalt tassist kinni, et kohv mitte mingil juhul maha ei tilguks, sammus ta juba palju uhkemal sammul enda toa poole. Olles sinna jõudnud ja maha istunud, hakkas ta vaikust nautima - see oli ainuke koht majas, kus ta seda teha sai. Võttes kohvitassist esimese lonksu, tundis ta, et see lonks mõjus talle nagu äike mõjus frankensteinile - Holgeri aju ärkas ellu ning kõik ta poolikud mõtted muutusid tervikuks. Ühtäkki manus ta näole õrn irve. "Jah! Täna ongi see päev," mõtles ta endamisi, "Just täna avataksegi Grossi pood!" Tegelikult see sündmus ei olnudki tema jaoks väga tähtis, kuid ega Kohilas väga palju sündmuseid ei toimu. Enam tal ei olnud palju aega kohvi juua, kooliaeg hakkas saabuma. Ta viis kohvi tassi kööki, pesi enda hambad ära, krabas koolikoti ning suundus kooli.

Kooli oli samasugune nagu iga hommik: astus kooliuksest sisse, võttis enda mütsipeast ära, vahetas inimestega paar lahket "Tere hommikust!" , võttis enda jope ära ja riputas selle suvalisse nakki, pani puhtad jalanõud jalga, vahetas uute inimestega paar "Tere Hommikust!" ning lisas sinna juurde ka paar muud teemavälist asja ning seejärel suundus klassi juurde. Esimesed kaks tundi olid kirjandused. Kirjanduse tund tundub Holgerile liiga tuim, seal peab lihtsalt kuulama terve tunni, kuidas õpetaja räägib mõttetutest asjadest. Kuid aeg-ajalt leiab ta ka sealt tunnist midagi huvitavat, eriti siis, kui ta avastab mingi huvitavama luuletuse või poeemi. Asjad, mis talle kirjanduses kõige vähem meeldivad on osade kirjanike elufaktid. Selline tunne tekkis temas eelmise kontrolltöö ajal, kui ta kirjutas kaks A4 täis kuive elufakte klassitsismi sajandi kirjanikest, kuid kuna ta jättis märkimata Moliere surmakuupäeva ning paar tema teost, siis ta sai ikkagi nelja. Holger lihtsalt ei mõista, kuidas saab kirjanduse nii kuivaks muuta.  Ülejäänud tema koolipäevast ei hakka ma jutustama, see möödus üpriski neutraalselt. Kuigi Holger tundis päris mitu korda, kuidas tal hakkab liigagi palav ja just tihti siis, kui teised ümberringi külmetavad. Samuti tekkis tal ka rõhumis tunne - riided muutusid mingi hetk liiga raskeks ja oli tunda, kuidas t-särk seljale rõhub. Ja kui sa istud tunnis koolipingis, siis sellise asja vastu pole sul midagi teha. Peale pikki koolitunde ning kahte järeltööd astus ta kooliuksest välja.

Tal tuli mõte, et võiks käia Grossi poest läbi, vaadata milline see seest välja näeb ning osta ka nätsu (Kui poest midagi osta, siis alati nätsu). Aga kui ta silla peale jõudis, siis tal kadus poes käimise isu, tema vaatepilt muutuks kirjuks: suur rahvamass, kõikjale olid autod pargitud ning päris mitmed autod sõitsid ringi, otsides parkimiskohta. Holger lootis, et tema koolipäeva lõpuks oleks rahvasumm vähenenud, kuid ei, neid oli ikkagi liialt palju. Poest mööda kõndides ning pilguga siplevaid inimesi jälgides tundis ta lõpuks, et ta mõistab neid. Et ta mõistab, mida nad kõik siin teevad. Avati uus pood ning see on sellises väikekoha nagu Kohila kohta suur sündmus. Iga külapoe avamine on sellises kohas sündmus. Sellistel päevadel kohtab seal selliseid inimesi, kes muidu on "surnud" - inimesi, kes muidu Kohila peal väljas ei käi. Pood on enda esimestel päevadel uus, paljud inimesed kohtavad harva midagi uut. Aga just see uus pood avas selle jaoks võimaluse. Neil oli võimalus minna uude kohta ja tunda ennast erilisena. See võib olla nende jaoks ainuke sündmus terve aasta jooksul, kus nad suudavad rutiinist välja astuda ja midagi uut teha. Isegi kui see uus asi on nende jaoks mingi poe avamine. Kuigi nädala aja pärast muutub see pood vanaks ning tuntuks ja kõik nad lähevad tagasi enda igapäevasesse rutiini. Vähemalt nad tunnevad ennast need paar hetke hästi. Vähemalt nad tunnevad poodi sisse tormates end elusalt. Paljud neist ilmselt isegi ei tea, et nad on inimesed mitte robotid. "Aga kas mina olen elus? Kas ma üldse tean, mis tunne on olla elus?" hakkas Holger seepeale mõtlema, "Ma tegelikult ei teagi, mida tähendab olla elus". Holger jõudis järelduseni, et ta polegi elus ning pole kunagi olnudki, või on ta alati elus olnud ja on sellega liigagi ära harjunud. Oma mõtetega ta kaugemale ei jõudnud, sest õues sadas vihma. Paljud ilmselt imestavad, et see on ju kõigest uduvihm, neid vihmapiisku ei ole ju nähagi, rääkimata tundmisest. Mina vastaksin selle peale, et jah need vihmapiisad on tõesti väga väikesed, aga Holger on ise ka väike. Ning teate, kui raske on Holgeril mõelda, samal ajal kui ta iga sekund vähemalt kümnelt vihmapiisalt puuka saab? Kohutavalt raske ma ütlen teile. Aga meie kõigi õnneks jõudis Holger edukalt koju ning ta on seal praeguse hetkeni. Istub, kirjutab blogi, vahib aknast välja ja naudib praegust hetke. Samuti mõtleb ta, et see nädal kirjutab ta blogisse rohkem kui tavaliselt. Ta üritab tervet seda nädalat nautida, sest ta teab, et varsti kisuvad asjad inetuks. Liigagi inetuks. Ta tahaks midagi teha ja päästa, kuid ta teab, et ta ei suuda sinna midagi parata. Asjad lähevad alati nii nagu nad peavad minema. Ainuke asi, mis alles jääb, ongi ainult tilluke lootust, et kõik võib veel hästi minna. Tilluke lootust ja tass mustasõstra teed.

Igavus ja palavik.

On kolmapäev, 28. aprill kakstuhatjakümme, kell hakkab vaikselt tiksuma viie poole ning on sünnipäeva järgne lõuna. Õues on soe, päike paistab ning pilvi ei ole silmapiiril. Õhutemperatuur on 9 kraadi celciust, hetkel valitsevad läänetuuled kiirusega 3 m/s. Õhurõhk on natukene üle keskmise, mis tähendab, et ilm võib veel ilusamaks minna.
Holger istub enda toas arvuti taga, igavleb ning rüüpab tänapäeva farmatseutide poolt kokku keedetud nõiajooki, mida rahvakeeli nimetatakse ka Fervex'iks või siis lihtsalt valuvaigistiks. Niimoodi istudes, igavledes ja aknast välja vaadates (Sest Holger vaatab alati klaviatuuriga klõbistamise ajal aknast välja; Holgerile ei meeldi arvutiekraani vahtida) tuli mõte, et võiks ise ka õue suunduda. Selle mõtte peale suundus pilk toa vastasnurka - seal lebab põrandal koolikott, mille külge on uisud kinnitatud. Nad on vist niimoodi lebanud juba eelmisest sügisest saadik, siis kui Holger veel viimati uisutamas käi. Aga Holger ei saa veel uisutama minna, põlv ei luba. Põlv ei luba juba pikka aega enam midagi teha. Selle pärast otsustabki ta mitte sõitma minna ning jääda enda tuppa puhkama ja keerata muusikale volüümi juurde.

Holgeri lugu sai alguse eile - tema sünnipäeval. Selle päeva hommik oli samasugune nagu iga tema sünnipäeva hommik: äratati vara üles, sooviti õnne ning suunduti kööki torti sööma. Juhtumisi oli tordiks ainuke tort, mis Holgerile ei maitsenud. Kuid Holger, viisakas poiss nagu ta on, ei soovinud näidata üles lugupidamatust ning sõi kohvi kõrvale ikkagi ühe tordiviilu ära. Siis oli aeg kooli suunduda. Koolis oli Holger lahke ning rõõmus, jagades kõigile kommi ning saades kallistusi ning õnnesoove vastu. Koju suundudes oli tunda, et peas ilmnevad väiksemad tuimad valulained. Kodus olles oli tunda juba, et terve keha on tuim ja söögiisu oli nullist möödas ning liikus juba negatiivsuse poole. Aga Holger tegi nagu ta ikka teeb, kui tal toiduisu puudub - hakkas kohvi jooma. Kas see tegelikult ka aitas, pole teada. Natuke aega läks mööda ja ta tõmbas ka valuvaigisti sisse ning enesetunne läks paremuse poole. Siis tuli otsus õue tšillima minna. Õues jalutades ja päikest nautides polnud aega tähele panna, et pea oli ikka uimane. Kolmveerand kaheksa aeg koju jõudes tehti pakkumine kuhugile sööma minna. Olles päeva jooksul mitte midagi söönud ja kuigi söögiisu ikkagi puudus nõustus Holger ettepanekuga. Hüpati autosse ning küsiti, kuhu minna võiks. Esimene pakkumine oli Nõmme Kõrts, kuid see oli kahjuks kinni, siis suunduti Krantsi Kõrtsu, mis asub Rapla ligidal. Kõrtside juures ma pikemalt ei peatuks, kuid sõidu ajal sai Holger teada, kust on tulnud Rapla nimetus - see tähendab märga maad ning rapla ümber on alatasa suured loigud. Olles söömas ära käinud ning juba poolel teel tagasi kodu poole, läks valuvaigistite mõju üle. Pea hakkas valutama ning muutus veel tuimemaks, seevastu terve keha muutus ülitundlikuks. Holger tundis, kuidas kõik muutus nii raskeks. Ta tundis, kuidas kõik ta riided rõhuvad teda, oli tunda, kuidas teksad enda massiga jalgadele peale surusid. Kuid kõige hullem oli tool. Tool, mille vastu ta toetama pidi surus teda massilise jõuga. Holger oleks tahtnud autost välja hüpata ja kõik riided seljast kiskuda, kõik tundus liiga hõõrduv. Oleks tahtnud õhku tõusta ning kosmosesse lennata, seal on palju vähem osakesi ning hõõrdumist. Aga auto jõudis õnneks varsti Kohila ning Holger tundus autost välja astudes suurt kergendust. Koju jõudis ta umbes kell pool kümme ning kuna ta oli väsinud, siis ta tegi enda õhtused toimingud ära ning suundus magama umbes kell pool üksteist. Aga öö ei lasknud Holgeril rahulikult magama, ta oli sunnitud mitu korda üles ärkama ning aeg-ajalt käis ta ka maja peal ringi tšillimas. Näiteks üks hetk kui ta silmad lahti tegi, mõtles ta, et kell on juba 6, varsti võib üles tõusta ja kooli minna, oli tõesti selline tunne, nagu ta oleks terve öö voodis vähernud. Kuid kui ta silmadega kella poole vaatas, siis kell näitas hädiselt alles ühte. Võite arvata, kui nõmeda tunde see temas tekitas. Kuid Holger sai õnneks varsti korralikult magama jääda ning magas hommikuni välja.

Ja siis saabus homne, ehk siis meie mõistes tänane päev. Hommik oli nagu iga teinegi, ainult et seekord pea valutas rohkem ning kohv ei tahtnud isegi korralikult alla minna. Koolis oli hommikul Holgeril naljakas olla. Inimesed rääkisid, kuid ta ei saanud nende jutust midagi aru. Sõnu ta kuulis väga hästi, ta kuulis kõike mida inimesed rääkinud. Kuid ta ei saanud ühestki sõnast aru, kõik tundus isegi hullem kui hiina keel. Kõik laused moodustasid ühe pika sõna ning ta ei suutnud mitte millegile tähendust leida. Sõna "keemia" omas talle sel hetkel sama palju tähendust kui teile sõna "doplasjkdopad". Aga peagi ärkas ta pea sügavast unest ning ta hakkas jälle inimkeelest aru saama. Ülejäänud koolipäev möödus nii nagu ikka - rõõmsalt ja igavalt. Aga mingid algklasside lapsed olid Holgeriga suhtlema hakanud. Võite ette kujutada, kui üllatunud ta oli, kui järjekordne algklassi laps tuli vastu, karjus "Tsau Holger!" ning siis hakkas küsimusi pärima või tegi nalja. Need väikesed meenutasid talle eilset päeva, kui järjekordset sünnipäeva õnnitlust saades mõtles ta oma peas: "Kust sa mu nime veel tead? Või veel tähtsam, mis su enda nimi on? Kas ma peaksin sind tundma?". Koolis veel aega veetes üritas Holger mitte välja teha sellest, kui unine ta pea on, kuid kui oled sunnitud istuma surmigavas inka või mata tunnis, siis seda on raske teha. Peale neid surmigavaid tunde sai Holger lõpuks koju suunduda, kus ta otsustas end kraadida. Kraadiklaas oli mitte-elektrooniline ja kuna see võtab eluaeg aega, et õiget temperatuuri näidata, siis Holger ei suutnud nii kaua oodata ja võttis poole pealt kraadiklaasi ära. See näitas temperatuuriks 37,5 kraadi celciust ning Holgeri arvates ei ole see temperatuur sugugi nii kõrge ja ta saab homme edukalt kooli minna, kasvõi selle pärast, et see palavik ei ole nakkav. Praegu istub Holger kodus, palavik on veel tõusnud,  tal puudub mingigi söögiisu, ta kirjutab blogi ning vahib aknast välja, üritades aru saada, miks see postitus jällegi nii pikk tuli...

Lõpp hea, kõik hea.

Seventeen years on my way to hell...

..ehk siis sünnipäev.

Vahetasin blogi kujunduse lõpuks ära. Ma olen nende suhtes kohutavalt valiv, vaatan circa. 1500 kujundust läbi ja siis lõpuks viskab kopa ette ja ma võtan sellise, mis on enam-vähem normaalne. Tossudega on mul tavaliselt sama moodi, aga siis ma ei saa 1500 tükki neid läbi vaadata.

Lugesin üks öö igavusest (kuigi oleks võinud magama minna, aga ma olin liiga unine, et sellise asja peale tulla.) enda "Tee seda." postituse läbi ning unise peaga tundus see õudsalt kuiv. Viga oli lihtsalt selles, et kui ma neid tavaliselt loen või kirjutan, siis need ei ole minu jaoks sugugi tavalised tekstid. Need on rohkem sellised.. ee... vabavärsi sugused asjad või tegelt rohkem laulusõnad. Ehk siis nagu kui ma kirjutan, siis kogu aeg mängib mul peas selline muusika või rütm, et kuidas mingi asi riimub või kokku sobib.. See on täpselt sama moodi siis, kui kodus pean kirjandit kirjutama, siis peab ka alati mingigi muusika taga mängima.

See on lõpp - ja see on ka selle algus.

See on tervik - ja see on ka selle osa.

See on nahk - ja see on ka selle süda.

See on pikk - ja see on ka selle lühim.

See on tulem - ja see on ka selle katse.

See on armastus - ja see on ka selle hukatus.

See on nägemine - ja see on ka selle kuulmine.

See on kingitus - ja selles peitub ka trikk.

Peaks tegelikult midagi sünnipäevast ka kirjutama. Ehk siis seitseteist jah.. "17 tuul ja torm, su hinge kauaks jäävad" Ma ei tea, mulle ei meeldi see vanus. Kui öelda seitsmeteistkümne aastane, siis tuleb alati miskipärast mingi nolk silme ette. Seaduse järgi ei anna see vanus ka midagi juurde ning üldse tundub kuidagi tähenduseta. 16 tähendas midagi ning isegi seadustega tuli asju juurde, kasvõi see, et peab nüüd sõtta minema. Samuti on kuusteist selline sümboolne korraliku teismelise vanus. Ning siis 18 on kõige tähendusrikkam. Inimene saab nüüd teiste silmis täiskasvanuks ning ka seadusega tuleb hunnik asju juurde. Ma oleks heameelega veel ühe aasta 16 ning siis saaks alles 18. Aga nüüd, kuis ma ise olen 17, siis ei tahaks tegelikult väita, et see iga halb oleks. Ja ma võin öelda, et 17 aastased on MAAILMA VINGEMAD INIMESED, hahaha.. väike ego-boost.


Nähtamatu - http://web.zone.ee/darkcloud/nahtamatu.html

Keeldu olemast olemas.

Keeldu olemast olemas ning lase tuultel end kanda.

Las kannavad sinna, kuhu lendavad kõik surnud -

las nad kannavad Sind kaugele, hingede randa.

Sinna, kus puudub materiaalsus, puudub mees- ja naissugu.

Sinna, kus ei hinnata maapealset vara.

Seal vaid headusest ja hingesuurusest peetakse lugu.

Seal rohi on rohelisem ja taevas on sinisem,

hääletult tuul su kõrvast mööda vihiseb,

Seal kõik on ilusam, on kuulda puude kohinat.

Kui oled haudvaikselt kuuled looduse sosinat.

Sellest kaunimat kohta pole olemas -

ideaalsuse kehastus täies puhtuses,

täies puutumatus ilus, headuses ja uhkuses.

Maapind elab siin kõrvuti taevaga -

kõik lendavad hinged on põimunud ühtseks,

isegi maapind võib tõusta kõrgustesse ja lennata pilvelaevaga.

Siin üks täiendab teist, see ongi ülim sümbioos.

Need, kes varem olid ka kõige kurjemad hinged,

on siin lusti- ja mänguhoos.

Siin hingede rannas kõik on lihtne ja ilus.

Kunagi ammu istus üks üksik filosoof siin varjude vilus,

ta jälgis seda headust, ümbrust enda pilguga silus.

Esimest korda enda elu jooksul ta tõesti tundis, et ta ongi elus.

Kuid ei julgenud ta seal enam kaua istuta, kõik tundus liigagi ilus.

Ta teadis, et liigagi ilusat asja on liigagi lihtne hukutada,

ta kasutas kõiki oma oskuseid, üritas seda kohta lõpmatusse lukustada.

Kuid sellist täiuslikkust ei suuda mitte keegi kunagi kukutada,

selline kaunidus jääb igavaseks püsima.

Filosoof andis alla ja sammud kodu poole seadis,

oma lahkumisotsust ta küll neadis*,

sest keegi ei suuda eemalduda sellisest ilust.

Kuid sügaval sisimas, ta teadis,

et surres,

kannavad tuuled ta siia tagasi.

Kuid Sinu jaoks puutumatuks jääb see hingede rand, 

sest sa siiani,

oled olemas.

*neadis - needis

Mõistus on audis.

Kõik, mis oli kunagi must ja valge on sulandumas ühtlaseks hallikaks massiks.

"No one has time to sit with themselves,

no time to look into our pain

or see the same despair in everyone else.

It's here, it's there, it's everywhere.

Tears soak each card the dealers dealt.

But time taught me how to see every second as heaven

even though they're perfectly disguised as hell.

And I refuse to let past bruises cover the light

it ain't all good, but its all good enough."

Eile sai jurmalas ka käidud ning päris uipo oli. Aga mul on bussisõiduga selline.. harjumus kui nii võib nimetada. Et ma ei viitsi bussiga sõites kunagi midagi teha. Bussisõidu vastu mul ei ole midagi, aga ma lihtsalt ei viitsi bussis ringi käia ja tegutsed. Ma pigem lihtsalt istun niisama, vahin aknast välja ning aeg-ajalt vajuvad silmad ka kinni. Ning muidugi võin ma niimoodi lihtsalt päevas istuda 10 tundi.. igav mul ei hakka.

I'm looking into people's eyes and I'm smiling, while they are telling their lies to me. They got no idea. They don't know that I know everything.


Avastasin eile, et mu sünna on juba järgmine nädal.. Ma arvasin vahepeal, et on alles ülejärgmine nädal. Samuti ütles keegi mulle, et eksamid tulevad alles 25. mail. Ja ma mõtlesin, et need tulevad juba aprilli lõpus mingi aeg.. Mulle tundub, et ma ei saa praegu vapsjee päevadest mitte midagi aru. Ma olen rõõmus selle üle, et vähemalt ma tean, et praegu on kevad. Tegelikult ma tean seda ka, et Krossi kaubamaja avatakse juba täpselt nädala aja pärast!

Tuju on paha

ning süüa ei taha,

sest puudub selleks raha.

Elu pani lihtsalt jala taha

ning tilk tilga järel,

täpselt nagu küünlavaha,

lendas pikali maha.

Kuigi oma südames,

ei olnud ta sugugi paha.

Väike mõttevuhin, mis nagu tuuleiil, korra juukseid sasis ja siis kaduski... Või siis pigem viie-sekundi-riim. Jou!

Ahjaa.. ma avastasin ka, et ühe mu pusa kapuutsi sees on kirjas "Death of auto-tune". Ma ei teadnudki, et sellised asjad juba pusadele on jõudnud..

Ma olen praegu liiga väsinud, et midagi korraliku kirjutada. Ma ehk kunagi tulen siia tagasi, kirjutan midagi korralikumat ning siis muudan blogi kujunduse ka ära. Mitte et mul midagi selle väljanägemise vastu oleks, aga postitamine on paras ajunuss. Muidugi kujunduse muutmine on ka paras ajunuss, aga vähemalt saab ühe ajunussiga teise ajunussi ära parandatud.

Lõpp hea, kõik hea.

///Ma avastasin natukene aega pärast postituse kirjutamist, et homme on juba reede... Alles oli teisipäev juuu... Päevad on nii sassi läinud kuidagi.. Ekooli hinnete lehel on ka peaaegu 40 lahtrit juba, enam ei saa üldse aru, kuna mingi tsükkel algab ja kuna lõppeb..

Tee seda.

Kõnni ainult üle sebrade.

Algul vaata vasakule, siis paremale.

Ja siis muidugi jälle vasakule.

Autoga sõites ära ületa kiirust,

ära rammi seda jalakäijat.

Jälgi valgusfoori ja liiklusmärke.

Kanna alati turvavööd.

Ära lohista enda jalgu, räägi enda mõistusega.

Enne mõtle, siis ütle.

Näe kõike laiemalt, loe ridade vahelt.

Ära hinda raamatut kaane järgi, näe lehe mõlemat poolt.

Mine õigel ajal magama, tõuse õigel ajal üles,

ära maga poole päevani.

Hommikul tõuse ja sära,

pese kindlasti enda hambad ära.

Päästa enda hing, raiska enda raha.

Tee palju vigu,

õpi nendest ja ära neid enam korda,

ole ideaalne.

Ole veatu.

Naera teiste naljade üle,

teeskle, et need on naljakad.

Kõnni alati suu naerul,

ütle võõrastele tere,

kallista tuttavaid,

ütle neile iga päev, et neist Sa hoolid.

Ole rõõmus tehes seda, mida Sa tahad teha

ning ka tehes seda, mida Sa tegema pead.

Ehita liivast loss,

vaata, kuidas meri selle ära uhub.

Sama juhtub ka Sinu eluga - ehitad ja ehitad,

kuid mingi hetk kaob see kõik ära.

Vähemalt kuulus see võimas loss kasvõi korrakski sulle.

Räägi enda eesmärkidest, kuid peida enda tahtmisi.

Usu karmasse.

Usu ausse.

Usu tõesse.

Usu endasse.

Usu neisse.

Usu, et kõik inimesed on loomult head.

Taipa, et see vale.

Usu, et kõik inimesed on loomult kurjad,

on alati olnud ja jäävad ka selleks.

Näe nende motiive enne, kui nende nõu kuulda võtad.

Võitle kurjaga.

Ihalda endale sportautot,

ihalda villat, ihalda raha,

ihalda plasmatelerit,

ihalda uusimat mobiili,

ihalda uusimat arvutit,

ihalda miljardärist abikaasat ,

ihalda supermodellidest armukesi.

Söö ja mälu,

tarbi meeletult,

kuni sinu nälg vaibub-

vaevalt, et seda kunagi juhtub, kuid proovida tasub.

Osta Coca-Cola tooteid.

Osta Nestle tooteid.
Käi McDonaldsis.

Karju, kui tahad hoogu juurde.

Käi koolis, õpi hästi.

Õpi ainult viitele, pane tunnis tähele.

Ära karju, ära räuska, ära kakle.

Õpi midagi tarka, lõpeta kool, mine tööle.

Teeni palju raha, mine tagasi kooli,

õpeta seal seda, mida Sa oled õppinud

ning lisa midagi originaalset juurde.

Ole hääl, maali pilt, kirjuta laul,

kirjuta poeem, kirjuta novell,

lavasta näidend, avasta teoreem.

Kirjuta blogi.

Kirjuta üks postitus.

Kirjuta mitu postitust.

Kirjuta terve raamat.

Lahenda probleem, mine tähistama.

Ära unusta ka baarmenile tippi jätta.

Ole tagasihoidlik, kiida ennast vähem,

kiida teisi rohkem.

Kuigi Sa vääriksid palju enamat.

Kuula teiste valesid, nad tahavad Sulle ainult parimat.

Need valed on ainult Sinu kaitseks, tõde on valus.

Need valed on Sind sünnist saati elus hoidnud.

Tegelikult oled ka Sina hull.

Tegelikult on nad kõik hullud,

nad lihtsalt näitlevad paremini kui Sina.

Miski ei paranda näitlemisoskust rohkem kui elu ise.

Sest elu on pigem Nukuteater kui Endla Teater.

Osad üritavad olla meile inspiratsiooniks,

näidates, et ka meie võime olla kõik isemoodi.

Kuid tegelikult on ka nemad vaid nukud.

Rippudes nööri otsas, suutmata lahti murda.

Mine nüüd tagasi tööle, ära viili kohustustest kõrvale.

Ürita elada võimalikult vanaks, et Sa näeks enda pensioniea lõppu.

Ära veel sure, ära mine valguse poole.

Ela kasvõi kurvalt, kedagi ei huvita Sinu elu,

vähemalt hetkeni, mil sured. Varsti unustavad nad Sinu niikuinii.

Ela nii tervislikult kui Sa suudad.

Käi jooksmas, tee trenni, hangi endale hobi,

ära suitseta, ära joo, ära süsti,

ära pane mokka, ära tõmba asju ninna,

ära istu liiga kaua arvuti taga,

ära vaata liiga palju telekat,

ära ole neist sõltuvuses.

Teeni juba kolmekordset kasumit,

osa kasumist läheb maksudele,

raiska kolmekordselt rohkem raha,

osa raisatust läheb maksudele,

orja kapitalismi, see hoiabki maailma üleval.

Sõima anarhiste, kiusa teisitimõtlejaid,

narri äärmuslasi, kummarda ainult diktaatorit.

Pärast kõrgkooli mine ülikooli,

õpi finantsjuhtimist, see on kõige kasutoovam.

Ei loe, et see sind absoluutselt ei huvita,

tähtis on see, et teeniksid rohkem raha.

Selle ralli võidab see, kellel on surres rohkem asju.

Loe ainult kollast ajakirjandust, jälgi kuulsuseid.

Jälgi kuidas nad riietuvad, jälgi kuidas nad käituvad,

jälgi mida nad söövad ja jälgi kuidas nad elavad.

Nad on sulle eeskujuks ja Sa peaksid samamoodi elama.

Riietu korralikult, kammi enda juukseid.

Ära mängi lolli, teeskle, et oled tark.

Sa peaksid oskama juba hästi teeselda.

Mine kaitseväkke ning teeni riiki.

Ole valmis selle nimel surema.

Ära tapa teist inimest, tapa vaid neid,

keda sul käsitakse tappa.

Tee kõike seda, mida sulle öeldakse.

Teistel on alati õigus.

Ainult Sina elad enda elu valesti.

Sa oled ühiskonna anomaalia.

Kas see mis paistab, ongi siis lõpp?

Nii pidigi minema, minuga jääb
minu depressiiv-maniakaal psühoos.


Tired of using this language.
Why won't I make myself a sandwich?
Naah, actually, I am serious.
I'm tired of speaking estonian.
Tired of hearing it every day.
Tired of it sounding more and more delirious,
with each word, that I say.
And I can't find anything that rhymes,
because look at the times.
My brain tends not to work in times like this,
to me it seems like it's in an abyss.
I should be going to bed
and think over about these words,
that I just said.

Its one thing to see a path but its another to choose it,

Its one thing to want to run but its another to do it,

Its one thing to buy a gun but its another to use it;

Soon I will be wishing myself five minutes in heaven, 

before devil knows I'm dead

Love can sometimes be magic. But magic can sometimes... just be an illusion.


Less than divided by three?

Deja Vu.

Täna oli üle pika aja üks korralik deja vu. Kunagi sügise alguse poole nägin seda unes ja ma imestan isegi, et see mul meeles oli. Igastahes istusin aika tunnis ning nautisin enda mõtetes seda deja vu'd: "Ja nüüd tuleb viimane rühm ning ma peaksin mõtlema, et kas nad jõuavad ära vastata või siis kell heliseb varsti ja ma pean hakkama sööma minema.. Nüüd peaksin taskust mobla võtma ja kella vaatama, aga see näitab niikuinii, et kell on alles viiskümmendviis läbi paar minutit ja vahetunnini on umbes 15 minutit aega." *Võtsin taskust mobla välja, vaatasin kella* "Nojah.. jõle mõttekas oli vaadata.. ongi paar minutit 55 läbi.. Kohe peaks õpetaja seletama hakkama ning ütlema vastajatele, kui tublid nad on ning tal pole nendele midagi juurde lisada.. Ja siis peaks poole jutu pealt deja vu katkema ka." *Deja vu katkes*

Mõnus oli jälle üle pika aja deja vu all kaifida, viimane selline deja vu oli vist juba mitu nädalat tagasi. Mul on lihtsalt see viga, et kooliajal ma ei näe unenägusid ning koos nendega ka deja vu'sid. Ainukesed deja vu'd, mis mul praegu on, on need, mis ma kunagi eelmine aasta olen näinud või siis sellised, et ma ei oska ette öelda, mis nende jooksul juhtub. Ma tean, et see kõlab veits veidralt aga unenägudega on mul see probleem, et ma olen hakkanud neil viimase aasta jooksul liiga hilja nägema. Muidugi näen neid ilmselt öö jooksul ka, sest ma peaksin nägema ühe öö jooksul 9 unenägu, kuid need ei jää meelde ning ainukesed unenäod, mida ma mäletan tulevad alles mul 9-11 ajal, kuigi keskmisel inimesel peaksid need tulema vist kell 2-3 öösel.

Mõtlesin nendele, kes kannatavad kroonilise deja vu all. Kui mul on tavaliselt deja vu, siis mul on selline tunne nagu ma oleksin räige laksu all, kas neil on siis kogu aeg samasugune tunne? Tahaks ka nädalaks ajaks tunda, mis tunne on kannatada kroonilise deja vu all. Ma kuulsin, et enamik neist ei loe raamatuid ega vaata televiisoreid, nad on kõike juba ju näinud, keegi ei viitsiks absoluutselt igat filmi mingi sada korda uuesti vaadata. Mõned neist ei pidanud isegi arsti juures käima, nad võivad sulle haigla ukse ees juba ära rääkida, et nad on siin varem käinud ja üksikasjalikult seletada, mida kõike arst rääkis. Mul on ainult ühe korra olnud selline olukord, kus ma olen mingi teksti jätnud lugemata, kuna ma olin seda varem lugenud. Kuigi päriselt ei olnud ma seda kunagi lugenud, teadsin ma ikka, mis seal kirjas on.
Aga see krooniline deja vu on vist pigem ikka puue, mis loob lihtsalt olematuid mälestusi, see ei ole nagu päris deja vu. Kroonilise deja vu all kannatajad ei näe selliseid asju unes ning nad ei oska öelda ette, et selline asi hakkab juhtuma, isegi siis, kui see deja vu hetk saabub, ei oska nad öelda, mis paari sekundi pärast juhtub. Neil on lihtsalt selline tunne, et on sama asja varem teinud.


Praegu korra köögis käies, tuli mulle meelde sõna ublakas. Mõnikord inimestega rääkides potsab see sõna mul suust välja ning inimesed vahivad mulle lolli näoga otsa, arusaamata kas ma peksan jälle segast või räägin võõrkeeles. Mina ka muidugi ei saa aru, et ma midagi valesti oleksin öelnud, ma olen ometi ju juba mingi 5 aastasest saadik seda sõna kasutanud. Ning kui kodus ütlen kellegile ublakad, siis saavad kõik kohe aru, millest ma räägin. Ublakad ehk siis need hommikuhelbed või maisihelbed või kuidas iganes te neid nimetate, ma olen igatahes elu aeg neid ublakateks nimetatud. Kunagi algklassides oli töövihikus küsimus, "Mida sa hommikuti sööd?", ma kirjutasin sinna "ublagad", siis õpetaja tuli targa peaga ja ütles et ublakad ei kirjutata nii. Ma ei saa aru, kust tema üldse peaks teadma, kuidas sellist sõna kirjutatakse.. Vahepeal ma isegi mõtlen, et kust selline sõna on välja tulnud. Ja miks see üldse maisihelbeid tähendab?

Iroonia-Aroonia

Irooniline on see, kui mu põlvkeder saab viga ning ma ei saa õppeaasta lõpuni joosta ega kehkas käia. Ning nende paari kuu jooksul jäävad mõlemad jalad nii nõrgaks, et teine jalg saab selle nõrkuse tõttu ka viga ja hakkab veel rohkem valutama, kui esimese jala põlv. Ja siis on selliseid seisud, et kõndides valutab mõnikord üks jalg, mõnikord teine, mõnikord lausa mõlemad. Vahepeal longin ühe jalaga, vahepeal longib teine jalg ning vahepeal ei longi kumbki. Ning sõltuvalt ajast on mu mõlemad jalad valusad, või siis pole kumbki.. Praegu istudes valutab näiteks see teine, mis nõrkuse tõttu valutab. Lihtsalt eriskummaline on mõelda, et kui ühel jalal hakkab põlv valutama, siis tänu sellele võib hakata ka teine jalg palju rohkem valutama. Proovisin kodus ka mingit erilisemat sidet põlve ümber panna, kuid seda ma kandma ei hakka, saan ilma hakkama. See oli selline toega side, mis on põhimõtteliselt samasugune nagu kipski. See hoiaks jalga koguaeg pulksirge ning ma käiksin nagu puujalg siis või laseksin karguga ringi. Õnneks praeguse seisuga ma seda kandma ei pea..

Nagu malelaua peal...

...ei tea, kuhu käima peab.


Mis mõte on sellel rallil, kui finiš on ikka sama kaugel?


"Et saada teada, kuhu see tee viib, küsi neilt, kes tagasi tulevad". Aga kui keegi ei tulegi tagasi? See tähendab, et ma kõnnin põrgu suunas, kust keegi ei tule elavana tagasi. Või siis jõuan paradiisi, kust keegi ei tahagi lahkuda.. Eks näis...
Homse peale mõelda ei ole ammu enam tavaks...


Vingun mõned asjad siia ära, et ma neid mujal vinguma ei peaks: käed värisevad hästi palju. Ma tean, et mul värisevad need kogu aeg palju, aga paaril viimasel päeval on need eriti värisema hakanud. Mobiili on vahepeal suhteliselt raske kasutada ning suppi on koolis veel õudsam süüa. Lihtsalt paned lusika supi sisse, tõstad välja. Lusikas väriseb nagu toimuks browni liikumine. Ning üritad supilusikat enam-vähem paigal hoida, et mingitki suppi sinna sisse jääks. Ja ma ei tea, mille pärast mu käed nii palju värisevad praegu. Ehk olen lihtsalt liiga nõrgaks jäänud, et ei jõua enam lusikatki tõsta...
Ning jalg on ka haige, kohutavalt valus on kõndida. Vahepeal isegi lonkan või siis kõnnin sirge puujalaga. Aga kõige valusam on ikkagi treppidest alla kõndida. Lihtsalt sirutad jala alumise astme poole ning tunned, kuidas iga see sirutus haiget teeb...Praegu olen mõnda aega istunud jalad kronksus, proovisin korra jalga sirgeks saada ning see võttis umbes pool minutit aega.. Niipea see vist terveks ei saa.
Ja siis veel kevadmasendus... Kevadmasendus tulebki vist kevadväsimusest vms.. Või siis isegi kui see ei ole sellega seotud, siis kõiki masendusi, mis kevadel tulevad nimetatakse niikuinii ju kevadmasenduseks... Mõnes mõttes võiks veel õues räigelt külm olla ja halb ilm. Sest koolis on kohutav passida, kui kõikjal paistab päike ning on räigelt soe. Koolis istuks parema meelega siis, kui õues on räigelt halb ilm Kuid peale kooli võiks ilusaks ikkagi minna.. Tegelt ma ei ütleks, et mul on kevadmasendus, pigem olen ma lihtsalt väsinud. Kuigi on möödas alles esimene nädal peale vaheaega, mul pole ikkagi sellist tunnet, et vaheaeg oleks alles olnud. Ei mäleta seda...

Täna jään ööseks sauna magama. Kuigi hommikul (tegelikkuses pärastlõunal/varaõhtul) üles tõustes ja koju minnes hakkavad ilmselt vanemad veidi vinguma, et miks ma ööseks koju ei tulnud. Ma ei oska neile midagi selle peale vastata, nad ilmselt arvavad, et ma jõin ennast lihtsalt nii nokki, et ei suutnud koju isegi kõndida. Praegu istun koos läpakaga köögi põrandal, sest siin on voolu. Peale minu on siin saunas veel neli inimest, kuid kuna nad juba pikka aega magavad, siis ma otsustasin tegutsema hakata ning mõtlesin, et kuna mul on palju vaba aega, siis võiks juba blogisse mingi postituse tekitada.Praegu näitab mu kell täpselt 6:26 ning see on suurepärane aeg magama minekuks, kuid siiski ma mõtlen,kas tegutseda edasi või siis tõesti minna magama... Ma arvan, et ma siiski ühinen massidega ning suundun magama ära. Kaunist õhtupoolikut!

Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassete,

lugedes raamatuid mida sai loetud kord siis. 

Tahaksin ärgata, tahaksin jõuda veel ette,

ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis.

Hahaha... Ma ei peagi vist veel magama minema. Kaks inimest ärkasid üles, avastasid, et kell on juba palju ning hakkasid koju minema. Koos nende ärkamisega, kadus ka minul unetahe ära ning olen veel veidikene netis või siis vaatan äkki tuleb telekast midagi huvitavat. Ma ei tea, miks mulle praegu uni peale ei suru... Aa, oot, tean küll. Ma olen tegelikult kohvi suhtes üpriski tundlik, kuigi ma tarbin seda suht regulaarselt. Kuid mulle täiesti piisab päeva jooksul kahest tassitäiesti kohvist ning ühest cappuccinost, et olla vähemalt 24h üleval. Pilk muutub muidugi aeg-ajalt veidikene udusks, kuid üheainsa pilgutusega tõmbab pildi enam-vähem selgeks tagasi. Kaunist varahommikut siiski...