I can't get no sleep

Rootsis oli eriti tore olla. Kuigi algul laevale minnes oli mingi pool tundi räige jampsimine ja meid ähvardati koguaeg laevalt välja visata. Kuna ma olin alakas, siis peab mul mingi 30+ aastane hooldaja kaasas olema või siis 18+ hooldaja, kes on mu lähisugulane. Täitsin selle hooldaja ankeedi ära ja panin, et Erki on mu poolvend. Laeva minnes üks pikk turvamees pidas meid kinni ja käis meile tükk aega pinda. Kontrollis ankeete, helistas ja rääkis kapteniga, vahepeal tuli ütles, et meid visatakse välja. Siis pidime täitma ankeedi, kuhu pidime panema enda vanemate numbrid. Üheks numbriks panime Erki numbri, ta lihtsalt pani telefoni hääletuks ja teiseks panime tema isa numbri. Õnneks ta sai natukene enne seda talle helistatud ja rääkitud, mis värk oli. Ja kui kapten helistaski talle, siis kapten pakkus talle igast erinevaid nimesid, kes iganes võiks kõik poolvennad olla, aga õnneks ta ütles, et ei, ainult mina olen. Ja siis oli veel tükk aega nussimist, turvamees tuli vahepeal meie juurde, ütles, et me valetasime talle, et me pole poolvennad, et vanemad ütlesid. Aga õnneks ta lihtsalt bluffis ja üritas meid kuidagi murda. Peale pikka jamamist täitsime veel ühed ankeedid ära ja siis saime lõpuks laevale minna. Ning õhtul nägime seda turvameest veel paar korda. Tuli meiega rääkima ja ütles, et ta varsti tuleb meie kajutisse või siis otsib meid üles ja paneb alakaid puhuma. Ja kui üks alakas joonud on, siis visatakse ta Rootsis laevalt välja ja edasi tegeleb sellega Rootsi politsei. Õnneks me peale seda teda eriti enam ei näinud.

Peast käis läbi mõte...
veider ja raskesti usutav...
olen olemas.


Muidugi ma võiksin terve Rootsi reisi siia maha kirjutada, aga see oleks teile rohkem vaevaline kui mulle. Aga ühest hetkest, mis mul kõige paremini meelde jäi, võin küll jutustada. Klubis, tantsupõrandal. Kõikjal minu ümber olid suht suvalised inimesed, käis minu jaoks suht lambine muss ka. Ja siis mingi hetk vahetas DJ laulu ja pani peale mingi Insomnia remix'i, nime ma ei teadnud, aga laulu olin ikka kuulnud. Alguses oli natukene vaikust, aga siis kõlas "I can't get no sleep". Täitsa pekkis, mis tunne oli seda laulu kuulata. Mul oli sama tunne, nagu kommi all olevatel vendadel, kes Qlimaxil 24h reivivad. Ma tundsin ennast vabana. Mind ei häirinud mitte miski, kõik oli kõige paremas korras, energia voolas minusse tagasi, kõik ümberringi tundus hästi, isegi kõik inimesed ümberringi tundusid imelised. Kõik oli hästi. Savi, et mingid tüübid mu kõrval räigelt kätega vehkisid. Savi, et mingi vend külje pealt koguaeg nügib. Savi, et mingi tüdruk ja poiss istuvad natukene eemal ja poiss libistab enda kätt mööda tüdruku kõht üles poole. Savi, et tüdruk enda käega tema käest kinni võtab ja siis käest kinni hoides eemale tõstab. Savi, et natukese aja pärast poisi käsi mööda tüdruku reit ülespoole liigub. Savi, et tüdruk jälle sellest käest kinni võtab ja eemale tõstab. Savi, et mul põlved juba tantsimisest valutavad. Savi, et terve see põrand kleepub nii palju, et jalga on isegi raske põranda küljest lahti tõsta. Savi, et kell juba palju on. Savi, et see laul varsti ära lõpeb. Savi, et järgmine laul on mingi eesti clubi mix, mille järgi ma küll tantsida ei viitsi. Savi,  et ma pean varsti füüsikaolümpiaadile minema. Savi kõik. Mind polekski nagu enam olemas. Ma polekski nagu enam Holger. Mul polekski nagu enam mineviku. Mul polekski nagu midagi tulevikus tulemas. Mul poleks nagu enam keha. Mul poleks enam isegi nagu tundeid. Mul pole mitte midagi. Ma tundsin end vabana.

In bed.

I don't need drugs. I get the same effect just standing up fast.

Täna oli lebo söögivahetund. Rivis seistes helistas mulle üks füüsika õppejõud ja ütles, et Märjamaal on õpikoda ja ta võib Kohilast läbi tulla ning vajadusel minu peale võtta ja sinna viia. Ma ei saa aru, miks ta mulle üldse koguaeg helistab, ma olen ainult ühe korra seal käinud ju. Rääkisime mingi poolteist minta, sest mina ei saanud temast hästi aru ja tema ei saanud minust hästi aru. Ja kui ma kõne ära panin, siis bljää, mis juhtus. See kõne laksis täiesti ära. Pea oli tuim ja käis ringi. Kõik muutus hästi eredaks ja pimestas silmi, vaateväli oli väike. Mõistus ja terve keha oli täiesti tuim. Liikusin rivis natukene edasi ja avastasin järsku, et miks mu makaronid juustu täis on. Natukene aja pärast tuli meelde, et Robert oli pannud kuidagi vahepeal. Kõik tundus nii naljakas. Istusin lauda, pea tuim, naljakas olla. Natukese aja pärast kõndis Maasik mööda ja mölises, miks mul morsi topsis õun on ja miks see salvrätikuga kaetud on, et kas ma üritan õuna pesta? Peagi helises juba kell ja mul oli ikka pool-taldrikut toitu, õun ja poolteist morsitopsi nina ees. Tavaliselt ma olen selleks ajaks juba ammu klassi ees. Ja ma ei tea, kust see teine morss sinna sai. Jõin selle ära ja leidsin selle seest pooliku pirni otsa. Kurjad inimesed kiusavad nüüd väikest poissi ja topivad asju tema morsi sisse. Igastahes.. jõudsin ka varsti keemia klassi, õpetaja vaatas natukene kurja pilguga, et me nii palju hilinesime, aga vast pole hullu.

Istusin maha ja hakkasin tahvlilt teksti maha vihikusse kirjutama. Ja siis jõudis mulle kohale, et ma kas ei näe teksti või ei saa lihtsalt ühestki tähest aru. Ma ei saanud sõnade tähendusest aru. Täiesti imelik narkolaks oli tõesti =/ Nägevus oli sama nagu siis, kui hästi kiiresti püstitõused ja veri ajju ei jõua joosta ning silme ees läheb mustaks ning mõistus töötas nagu magaval inimesel. Üritasin lihtsalt sarnaseid tähti enda vihikusse joonistada nagu õpetajal tahvlilgi olid, mõeldes, et ehk pärast poole saan neist aru. Ja siis läks asi eriti naljakaks.
Kirjutasin enda ruudulisse vihikusse ja selline tunne oli nagu pastakas ei kirjutaks. Aga siis kui ma ühe sõna lõpu jõudsin kirjutama hakata, siis hakkas niimoodi sõnaalgus järjest paistma hakkama, nagu ilmuks vasakult-paremale välja. Ehk siis kirjutasin ja umbes 2-3 sekundit hiljem, tuli sõna alles nähtavale. Ja minu arust tuli see hoopis teise kohta, kui ma selle kirjutasin. Jõle imelik oli. Aga naljakas oli olla ikka. Joonistest sain vähemalt hästi aru, need olid suured ja ma tegin endale ka need vihikusse hästi suurelt ja ilusasti. Ning Robert passis mu kõrval arvutis, rääkis msnis. Üritasin lugeda, mida ta msnis kirjutas teistele. Sõnu nägin väga hästi, aga ma ei saanud neist midagi aru. Sellest, et ta Ristoga rääkis sain kohe aru, aga kirjast ma aru ei suutnud saada, üritasin küll aga feilisin. Ühes foorumis oli mingi kasutaja "Olts" ka, seda nime zuumisin ka räigelt kaua, et aru saada. Tund lõppes, hakkasin klassist välja minema, kuid õpetaja ütles, et ma tuleks taha ruumi. Mõtlesin, et mida ta küll nüüd tahab. Läksin sinna ja siis ta võttis midagi kapist. Ütles mulle "aitäh" ja andis mulle suure, 300g šokolaadi. Haha, iroonia, mulle tundus see seal nii naljakas, naersin ja tänasin teda ka ning ütlesin nägemist. Praeguseks panin selle šokolaadi enda kommisahtli, kuhu ma kõik kommid panen. See hakkab praegu juba täis saama, kuna mul kommi isu pole, aga õnneks vanemad tühjendavad seda enamus ajast.

Ja siis tuli meil mingi loeng spordihoone klassis. Läksin sinna, istusin maha, deem kui nõme tunne. Lagi valge, põrand valge, seinad valged. Tekkisid räiged parakad peale. Lauad muutusid nagu korraks nähtamatuks ja terve tuba oli valge. Ainuke asi mis oli, oli roheline tahvel, seda on alati korralikult näha. Vahtisin seda ja see rahustab täiesti maha. Aga siis pidin mingi hetk püsti seisma. Ja vot siis hakkas pohmakas tekkima. Pea hakkas valutama, aga enesetunne oli ikka täiesti tuim. Nüüd on siiamaani selline tunne, pea lõhub ja keha on tuim. Aga nüüd vähemalt saan sõnadest aru, muidu ma ei suudaks praegu isegi blogi kirjutada. Kuigi ma igaksjuhuks kontrollisin enda postituse üle ka, vahepeal oli ikka mõned ebareaalsed laused, millest ma ise ka aru ei saa.

Post hoc, ergo propter hoc.

Kuradi hingetud, läbipaistvad, laimavad, näotud, teesklejad, tundetud, näitlejad, tagarääkijatest ärakasutajad

Hääled ilma näota,

nagu kukku ilma käota.

Näotud on ka sõnad,

algavad neist vaid sõjad.

Nad topivad su lahtritesse,

arhiivivad ja panevad sahtlitesse.

Kuid näost-näkku kuuled neilt hoopis teist lugu,

pole ime, et keegi neist ei saa siis jagu.

Sest nii on,

kärbeste söömine on väike hind selle eest,

et olla kameeleon.

Väljast harva nähtav, kuid jäädavalt tühi seest.

Võimas nagu ühe-mehe leegion.

Pole eales millegi eest tundnud häbi,

isegi peeglisse vaadates näevad endist läbi.

Silmad põlevad vihast ja kadedusest,

ei mõtle tõsiselt ühtegi vabandustest.

Loovad sõpruse, silmadesse võltsi sära,

lihtsalt, et igavuseks kasutada ära.

Ei hooli, kui haiget saab lõpuks kellegi hing,

pole päris tundeid, ei räägi tõtt ning

lõpuks valisid üheks-sajast ohvrist ka mind.

Mulle tundub see vastik,

aga ära petad sa massid.

Ma vihkan, kuidas enda valelõnga punud

ja mind kõike seda uskuma paned,

ma pole ainuke, keda enda tahtmisele surud.

Ei saa mõelda, et enam teeselda ja petta ei jaksa.

Sest kõige olnud valede eest tuleb sul igavesti maksta.

Mingil hetkel muutusime liialt lähedaseks.

Mõtlesin, et oledki selline nagu räägid. Eks?

Aga ei, iga su teine sõna ja koma on vale.

Mul hakkab ainult minust ja sinu ohvritest hale.

Kuid sa ei tea, et ma seda tean,

ja ma ei andesta sulle eal.

Ning kui lõppenud on su lahingurada,

siis ma ei tule sind lohutama,

Tahaksin osata lugeda

su mõtteid,

sest sinu kasuks jäi

sõja lõppseis.

Hääletu naeratustemäng

Naudin enda kohvi..

Garnier korraldes enda veebilehel võistluse. Top 5 saavad spordikoti, igasugu Garnieri tooteid ja iPod shuffle. Ülejäänud Top 10 saavad samad asjad ilma shuffleita. Punkte saab mängides ussi; kui ostad mingi nende toote saad 20000 punkti juurde ja kui kutsud sõbra saad 5000 punkti juurde. Ma ussi mängida eriti ei viitsi ja garnieri tooteid ostnud ka ei ole ja sõpru mul ka ei ole, keda kutsuda. Siis ma lihtsalt "häkkisingi" end algul topis 3. kohale. Nüüd olen ma edetabelist välja langenud 10+ kohale. Aga kuna ma neid värke tahan ikka saada, siis ma panen end topi tagasi. Aga nüüd on dilemma, et kas ma peaks end panema 5. või 10. kohale. Kui ma paneks end 5. kohale, siis on suur võimalus, et ma saan disklaffi, kuna enamus sealt on ilmselt mingi sadu sõpru kutsunud või siis hunniku tooteid ostnud. Aga kui ma paneks top 10. siis on suurem võimalus võita, kuigi seal võivad ka olla enamus midagi ostnud, kuigi see pole kindel. Aga siiski kuna mul pole selle shuffleiga midagi peale hakata, siis ma lähen vist ikka kindlama variandi peale välja ja panen end kümnendale kohale. Need garnieri tooted on iseenesest ka hinnalised asjad ju.

Närvid hakkavad vaikselt läbi minema, vähemalt nii palju kui minu puhul võimalik. Muidugi st. et midagi hullu ma ei tee ja käitun nii nagu ikka, aga endal on nõme lihtsalt olla. Sain täna idiootse asja eest eesti keeles 4. TV oli ülesanne "täida lüngad, kus vaja." Siis oli seal üks sõna, millel oli üpriski palju vabu lünki sees. Mõtlesin, et teen sellest kas "karikad" või "sarikad", kuigi sinna oleks veel palju igasugu sõnu sobitanud. Panin siiski karikad sinna kirja. Ja õpetaja kontrollis seda ülesannet ja ütles, et seal peab olema barrikaad. Nagu WTF, kust ma pean teadma, mis sõna sa tahad, et ma sinna kirjutaksin. Karikad on ka väga kena eesti keelne sõna, mis sellel viga on? Kuigi õnneks see on selline väike hinne, mis ta korjab aasta lõpuks kokku ja paneb üheks suureks koondhindeks kokku, niiet üks väike 4 ei ole väga hull, aga ikkagi. Asi on põhimõttes!

The roof is on the fire,

the floor is underwater.

Vend ütles mulle mingi õhtu, et mul on magu ees. Ta ilmselt mõtles seda naljaga, aga nojah.. Ma olen hakanud rohelist teed jooma, suhkrut ma teesse ei pane, vaid ainult mett. Viinereid, kalapulke ja komme ma vahepeal pole söönud. Pelmeene ka üritan vältida, need suht kasutud asjad. Normaalseid toite söön normaalselt, aga ebanormaalseid olen hakanud vähem sööma. Muidugi mul läheb see hoog paari päeva pärast üle, ma lihtsalt olen selle. Rääkige veel kergesti mõjutatavast inimesest.

Üle eile öösel lamasin voodis, vaatasin telekat. Tahtsin magama minna ja lülitasin teleri välja. Järsku vaatan, et mul on põrandal saunast pärit klaas, selline siiruviiruline. Mõtlesin, et kuidas see küll põrandale sai. Tavaliselt on mul tass voodi kõrval veega, aga kohe kindlasti mitte klaas. Jälgisin seda ja mõtlesin, et mina seda siia ei toonud, vaevalt, et keegi teine ka. Järelikult seda lihtsalt ei ole siin. Ja muidugi mul oli õigus. Jälgisin seda natukene aega veel ja siis see kadus ära. Probleem lahendatud.

367421

Ära ärata mind üles, sest nii tõele näkku vaatan,
sest nii puruneb fassaad, mil ainult naeratan ja jaatan.
Ära ärata mind veel, sest Sa tõtt ei taha teada.


Käisin vahepeal läätsedega koolis ja kõige parem reaktsioon oli ilmselgelt muusikaõpetajal Aimel. Seisin ajaloo klassi ees, toetades parema õlaga vastu seina. Tuli selja tagant hästi ligidale, külje peale, ütles, et ma olen nagu täiesti uus õpilane. Pöörasin näo tema poole, et vastata. Siis ta järsku ehmus, hüppas ja taganes teise seina poole. Hingeldades küsis, mis mu silmadega juhtus. Ma vastasin, et mul on läätsed silmas, siis ta rahunes maha ja läks edasi.

Teaduskooli füüsikas oli vahepeal üks lahe ülesanne. Ma ise ei osanud seda teha, siis küsisin füüsika õpetajalt abi. Ta ütles, et ta uurib ja mõtleb seda. Siis sain teada, et ta oli üritanud seda koos ühe matemaatika õpetajaga koos teha, aga nad polnud kahekesi ka osanud. Siis oli füüsika õpetaja proovinud helistada ühe reaalsema kooli (seal kus on rohkem reaalaineid) füüsika õpetajale, et küsida lahendust. Ja selgus, et see füüsika õpetaja oli ka proovinud koos matemaatika õpetajaga seda lahendada, aga polnud ka hakkama saanud. Ja mina peaks selliseid ülesandeid siis oskama?!?

Täna oli ka matemaatikaolümpiaad. Pikalt ma rääkima sellest ei hakka, aga põhimõtteliselt kirjutasin üht ülesannet 3,5 A3 kokku. Arvutasin seal ilma kalkulaatorita arvude ~149 jne. viiendaid astmeid ja tegin muid imetrikke. Siis kui lõpuks arvasin, et sain selle tehtud, siis selgus, et mul on üks null lõpus rohkem kui peaks. Deem see oli feil. Ja nagu ikka, bussiga kodu poole sõites ja oma mõtteid maast ja ilmselt mõeldes, põrkas järsku ühe ülesande lahendus lampi pähe. Kahju, et olümpiaadi ajal mõte ei jookse.

Vahepeal tuli ka mõte, et peaks lingvistika olümpiaadile minema. Savi, et ma keeli üldse ei oska ja isegi õpitava saksa keelega on raskusi. Mind pigem huvitab, kui palju ma suudan loogikaga ära teha. Ega ma matemaatikas, ega füüsikas ka peast valemeid ei tea, keemias veel vähem. Ma lihtsalt ise mõtlen neid välja. Vaatan esimest lingvistikaolümpiaadi ülesannet ja see on "tõlgi läti keelest eesti keelde" ja see tundub isegi praegu peale vaadates täiesti lihtne. Samuti on seal mingi babüloonia piltkirja numbrid, mis tundub ka ehk loogikaga lahendatav. Samas see oleks kuidagi irooniline kui ma keelte olümpiaadile läheks.


Üleeile öösel oli mul jälle üks väga huvitav kogemus. Tegin silmad 2-3 paiku öösel lahti nagu ikka. Toanurgas, kus asub telekas läksid asjade äärejooned punaseks. Ruloo läks natukene laiemaks, hõljus hästi õrnalt, heledalt. Täpselt nagu valge tahvel, millele projektoriga näidatakse. Ruloole Ilmusid  beežikad piltkirjad, nagu egiptuse piltkiri, ainult natukene segasemad.. Siis hakkasid õrnalt helendama ja edasi liikuma, nagu arvutis keriks midagi edasi. Üks rida läks paremale, järgmine vasakule, ja järgime jälle paremale jne. Umbes 5 rida teksti oli, ma üritasin piltidest kuidagi aru saada, kuid asjatult. Lõpuks see show lõppes ja tuba muutus tavaliseks. Aga ma suutsin ühe seose avastada: kõik need punased helendavad kontuurid, mis on 2 korda ilmunud on sama värvi, mis teleka off-tuli ja digitaalkell, mis mõlemad samas nurgas on. Helendavad ka samamoodi. Aga iseasi, kuidas nad üle terve toa kontuurjoonte suudavad levida ja helendada. Aga vähemalt on mul siiski öösiti lõbus, ei kurda.

Uue aasta lubadused on midagi, mis lähevad ühest aastast sisse ja teisest välja.

Tavaliselt ma pidudest ei kirjuta, aga kuna seekord on tegu aastavahetusega, siis võib.

Minu aastavahetuse pidu sai alguse 30.detsembril kell 17:16, mil ma istusin rongi, mis sõitis Võhma poole. Terve tee istusid minu kõrval ühed üpriski kahtlased tüübid. Terve tee nad jõid õlut rääkisid Hitlerist, Stalinist, poliitikast ja natsismist, kommunismist, fašismist ja muudest sarnastest asjadest. Mingil hetkel läks jutt sõjale, relvadele, tankidele jms. asjadele üle. Karhu tegi minust Toki mobiiliga pilti ja mees, kes minu kõrval istus hakkas järsku küsima kurja häälega, et kas tema jäi ka pildi peale. Päris mitu korda päris, alati oli vastus "ei", aga lõpuks ta tahtis ikkagi seda pilti näha, kuigi teda seal peal muidugi ei olnud. Siis hakkasid need 2 tüüpi rääkima meile sellest, kuidas kõik on pahatahtlikud ja peabki olema, aga me oleme veel liiga noored, et ei saa sellest veel aru. Peale seda hakkasid nad omavahel rääkima, et Soomes on palju relvi ja neil tuli ärimõte, et peaks Soomes hakkama tääkidega äritsema. Nad rääkisid, et Soomes maksab üks AK tääk umbes 1000€, aga Eestis maksab kollektsionääride seas üks umbes 10 tuhat krooni. Siis ma mõtlesin, et nüüd ajavad nad küll mingit suvalist paska suust välja. Ükski AK tääk ei maksa elusees kuskil kümme tonni. Tutikas maksab healjuhul 5 sotti, kui sedagi.

Võhma jõudes saatsime tüdrukud auto peale ja ise läksime kohaliku poodi ja jäime peale seda sinna eesruumi passima. Pärast pikka passimist tuli sinna üks mees ja küsis, mida me vahime siin. Ütlesime, et oleme soojas ja ootame autot, mis peaks kohe tulema. Õnneks meid välja ei visatud, sest mul olid varbad jäätumas ja eelmine kord, kui me ka seal samas poe eesruumis passisime, siis visati meid välja. Peaaegi saime meie ka auto peale ja jõudsime tallu. Kodus olles andsin ma enne Ristole raha, et ta Rapla säästumarketist läbi käies mulle ka juua ostaks, nimekiri nägi välja selline: "1 jägermeister või minttu; 1 vein; nelipakk". Andsin talle natukene rohkem, et pigem jääks raha üle kui puudu, mõeldes, et kui üle jääb, siis ehk saan selle tagasi. Aga tuli välja, et jäger oli natukene allahinnatud ja raha üle ka ei jäänud, tegelik nimekiri, mille ma sain nägi välja umbes selline: "1 jäger, 2 veini ja 9 waltrit." Ehk siis poole ümber, aga pole hullu, sain teistele sellega natukene heategevust teha. Esimene õhtu oli üpriski rahulik. Vist... Kuigi ausalt öeldes, ma ei mäleta esimesest õhtust peaaegu midagi. Ja see pole mitte alkoholiga seotud mälukas, see on lihtsalt mälukas. Paar asja on meeles, aga mitte midagi, mida siia kirjutada. Kella 6-7 paiku läksin magama ja minu voodi nägi välja selline:

See koosnes kõigist maja pealt kokkuveatud vaipadest, toolikatetest, tont teab, mis katetest veel ja ühest matist, mille ma ise kaasa võtsin. Päris mugav oli magada tegelikult, kuigi patju oleks ka tahtnud.
Hommikul tõusime üles ja saime köögis pannkooki ning putru. Ma ei suutnud eriti süüa, halb oli olla ja mulle öeldi päris palju, et ma näen nagu laip välja. Võtsin kotist valuvaigisti ja tõmbasin selle vedeliku kujul endale sisse. Paha oli ikka olla, aga suutsin terve hommiku kõndida ja käituda nagu inimene. Vähemalt seni kuni kell sai täpselt 16:29. Siis ma kõndisin uksest välja, jooksin maja kõrvale kuhu oli kaevatud pissuaari sarnane asi ja sinna minu valuvaigistid ja hommikusöök kaduski. Enesetunne läks natukene paremaks, aga pea valutas ikka terve päeva, isegi pealevõtmine ei aidanud. Jäger on vist tõesti peavalu tekitav keemia.

Õhtu poole sai sauna minna, seal olles tuli eelmine kord aina selgemini meelde. Eesruumis istusime viiekesi ja 2 õllepudelit käisid koguaeg nonstop ringi. Leiliruumi minnes piirdus asi ainult 1 pudeliga. Õlu sai seal üpriski kiiresti otsa. Tuppa minnes ootasid meid seal ees pelmeenid ja tuju läks veel paremaks. Peale söömist läksime magamistuppa ja panime seal pool tundi sliipi, et mitte uut aastat maha magada. Kui kell hakkas 00 saama, läksime tee peale. Seal ei olnud puid ega metsa vaateväljas ees ning kõikjal enda ümber oli näha ilutulestiku. Soovisime omavahel kõigile head uut, ma jagasin kõigile säraküünlaid ja avasime 2 šampust. Peale seda, nagu me kõikjal teeme, otsustasime püramiidi teha. Päris mitu korda üritasime, välja nägi see umbes selline:

Pärast seda läksime tagasi tuppa, sooja. Mingi aeg istusin laua taga, sõin enda tehtud makaronivormi sarnast asja. Kuid järsku lendas üle laua kinnine makaronipakk. Ja siis tagasi teisele poole ja niimoodi see hakkaski edasi tagasi lendama. Võtsin enda piimatassist kinni ja hoidsin seda laua all, et see pikali ei lendaks. Varsti läks see pakk natukene katki ja ma panin käe enda piimatopsi peale, et ühtegi makaroni sinna sisse ei satuks. Ja varsti oli see makaronipakk täitsa puru, niiet loobiti üksteist lihtsalt toorete makaronidega. Ja keegi ikkagi toppis käega mulle piimatopsi sisse ühe makaroni, niiet deem, mu plaan feilis. Ja järsku võttis Anu kuskilt peoga suhkrut ja viskas sellega Ristot. Ma muidugi üritasin samal ajal enda makaronivormi rahulikult edasi süüa ja piima valvata. Aga siis võttis keegi mult ketšupise makaroni tüki ja saatis selle kellegi pihta lendu. Siis ma otsustasin küll, et on aeg köögist ära joosta. Jõin kähku enda piima tühjaks ja läksin teise tuppa. Köögipõrand nägi muidugi koos nende makaronidega kohutav välja.

Keegi hakkas järsku Anu vanavanemate riidekapis sorima. Sellest sai peagi alguse stiilipiidu, teemaga "Anu vanavanemad". Neil on ikka tohutult panokate ja peoriideid. Vahepeal oli tulemus ikka päris homo ja nägi välja umbes selline:

Hommikul oli Risto mulle kaks väikest patja loovutanud ning mõtlesin, et täna öösel on veel lebom magada. Aga järsku toimus huvitav pööre. Selgus, et Marianne ja Mari-Liis olid kell 2 öösel hakanud rongijaama poole kõndima, et kella seitsmesele rongile jõuda. Deem, kui hullumeelne mõte, ma oleks küll poole peal surnuks külmunud. Aga nemad on õnneks elus. Igastahes... Kella 6 paiku hakkas asi üpriski rahulikuks muutuma ja ma üritasin, et ehk suudan enda toas magama jääda. Aga muusikasüsteem oli juhtumisi samas toas, peksis valjusti ning samas toas oli ka 3 ellujääjat, kes olid veel täitsa härga täis ning nende hoog ei paistnud raugevat. Seal oli võimatu isegi rahulikult silmi kinni hoida, ilma, et keegi sind ründaks. Otsustasin minna kõrvaltuppa ja sain lahkunud Marianne koha seal endale. Aga seal oli võimatu magada, sein ei summuta seda muusikat ja räuskamist oli väga hästi kuulda. Kell 7 midagi läbi jäi muusika vait ja oli rahulikum, kuid siis tuli karjumine samasse tuppa ja uni kadus mul juba üpriski ära, aga püsti tõusta ikka ei viitsinud. Lamasin pikali kuni kõik vait jäid ja siis lõpuks suutsin end ka magama sundida.


Hommikul üles tõustes oli täitsa hea olla ja tuju oli ka hea. Koristasime natukene, tegime suppi ja siis algas igahommikune tippsündmus. Kuna tegu oli vana majaga, siis korraliku WC-d seal ei ole ja selle asemel oli vetsus selline tünnisugune asi, mida pidi kord päevas tühjendama. Täpsemalt kirjeldada ma ei oska, ma pole kordagi isegi seal vetsuruumis käinud, pole tahtmist sinna hästi minna. Esimene päev viskasime hommikul 11kesi näppe ja 3 õnneliku moodustasid fekaalibrigaadi ning pidid õues tee kaevama ja selle tünni kuhugile metsa ligidale ümber kallama. Neil võttis see tükk aega ja kui nad ümber kallama hakkasid, siis Oskar läks sellest pilti tegema ja oleks peaaegu ketti pannud, see oli päris nice. Teine hommik viskasime uuesti näppe, seekord oli meid ainult 7 ja 3 tükki pidid seda jälle vedama minema. Õnneks mulle õnn jälle naeratas ja ma sain rahulikult laua taga edasi istuda ja teed lürpida. Peagi saime autoga rongijaama ning hakkasime rongiga tagasi sõitma. Kõikjal rongivagunitel olid kleepsud: "Euro hinda ei tõsta", alles täna raadios räägiti ka, et ükski selle kampaaniaga liitunu ei ole hindu tõstnud. Aga teate mis? Võhmasse sõites maksis sooduspilet 39EEK ehk 2,49 Eurot. Aga tagasi tulles, kui Euro juba käibel oli, siis oli hind 2,52 Eurot ehk 39,42EEk. Ehk siis juba sooduspilet on 42 senti kallim. Niipalju siis sellest, et euro hindu ei tõsta. Mul on need piletid ikka veel alles ja ma saadan need küll tarbija kaitsesse =D
Ja niimoodi mööduski minu aastavahetus...

What interests us most is finding out what we are like.

“Ka tähendab toit unustust. Kui elu on jama, siis vähemalt saab teleka ees kooki pugida.”

Täna öösel, magama minnes pidin enne voodi korda tegema. Voodit sättides läks hästi korraks pilt mustaks. Mõtlesin, et äkki pilgutasin kuna mul vahel juhtub nii. Voodit edasi korrastades nägin, kuidas laelamp vilkus korraks. Mõtlesin, et äkki lihtsalt elekter kõigub. Aga siis ta vilkus uuesti, kuni hakkas niimoodi kiiresti tööle-kinni-tööle-kinni vilkuma. Ja varsti kustus tuli täiesti ära. Kottpimedas liikudes ja kobades leidsin üle teise laelambi lüliti, vajutasin seda, aga see lamp ka ei töödanud. Arvuti ja monitori tuled veel põlesid, aga need ei valgusta muidugi midagi, muutsid asja ainult veits nõmedamaks. Kobades kõndisin ukseni ja tegin ukse lahti. Esikus põlev lamp valgustas natukene minu tuba ja selle abil otsisin enda mobiili üles. Valgust näidates tegin enda voodi korda ja läksin magama. Hommikul ei olnud ikka elektrit minu toas, aga mujal oli. Natukene aega olin venna toas arvutis, kuna teda ennast polnud kodus. Mingi aeg hakkas tervel majal elekter vilkuma sisse-välja-sisse-välja paar korda ja siis lõpuks jäi kõikjal sisse, kaasa arvatud minu toas, Kui ma paremini ei teaks, siis ma arvaks et kõigi nende öiste kujundite, häälte, lambi allakukkumiste ja elektri äramineku taga oleks kummitused. Aga kuna ma tean paremini, siis mina olen ainuke asi, kes minu toas üldse kummitab.

Ma olen vaid üks hääl, hääletoru ja huuled.
Ma olen vaid üks hääl, mis hajub laiali tuules.

Täna öösel voodis lamades taipasin ka seda, et ma hingan täiesti valesti. Minu kõige tavalisem hingamine näeb välja selline, et pole aru saada, kas ma olen elus või surnud. Kõht ei liigu ja suust ei liigu õhk ka sisse ega välja. Kui siis ainult vägaväga vaikselt. Pole ime siis, et mul kopsumaht üpriski väike on. Peaks ka hakkama sügavamalt või siis vähemalt normaalsemalt hingama.

Crème brûlée

Täna hommikul üles ärgates, et täna teen midagi kasuliku. Esimese asjana tuli mõttesse, et täna valmistan ma Crème brûlée'd, kuna Selver võttis enda valmistoitude alt normaalse Crème brûlée ära. Savi, et ma seda pole kunagi valmistanud või ma ei tea, kuidas seda valmistada. Savi, et ma pole isegi kunagi pannkoogi tainast teinud, täna otsustasin ma valmistada ühe korraliku Crème brûlée. Otsisin netist ühe enamvähem normaalse retsepti ja hakkasin selle järgi tegema. Päris kõike materjale mul ei olnud, aga mulle meeldibki köögis kõige rohkem improviseerida. 


Alguses eraldasin munakollased munavalgest ning siis tahtsin panna rõõskakoore potti keema, aga avastasin, et seda on puudu. Siis taipasin, et pean poodi minema ja üritasin sealt osta kõik, mida mul täna vaja läheks. Alustades kohvikoorega ja lõpetades võiga.  Jõudsin koju ja jätkasin tööga. Rõõskakoor hakkas väga edukalt vahutama:

Siis segasin rõõskakoore munakollasega. Lisasin ka vanilliinisuhkrut, sest vaniljekauna mul kodus ei leidu. Ja see tainas, mis kokku sai tehtud oli ausalt öeldes räigelt hea maitsega, oleks kasvõi paljalt ära söönud.






Kuna mul kodus polnud isegi korraliku nõusid, mida saaks ahju pista, siis otsustasin, et teen brüleekreemi muffini vormidesse! Poest ma ostsin ka muffinipabereid, et brüleekreemi pärast vormist kätte saaks. Võitasin igaksjuhuks vormi ära ja valasin taigna sellesse:

Kuna mul fooliumit ka ei olnud, siis ma pidin vormi mässima toidupaberisse. Seejärel panin vormi teise kandiku sisse, veevanni. Panin teisele kandikule ka toidupaberi ümber, et vesi ära ei auraks ja panin vormi 50 minutiks praeahju: 

50 minutit möödas, võtsin praeahjust välja ja panin nad paariks tunniks jahtuma. Tavaliselt pannakse sellele kaunistuseks peale kiht karamelli. Aga kuna mul leeklampi pole ja panni peal ei viitsinud ma suhkrut praadima hakata, siis võtsin alternatiiviks šokolaadi ja muud kaunistused:

Ja sellega lõppes ka lugu, kuidas Holger valmistas enda esimese Crème brûlée. Ja ausalt öeldes tulid need täitsa head. Kuigi internetist sai lugeda, et neid on suht raske valmistada ja need väga tihti ebaõnnestuvad kuna muna jääb liiga tükki jms. aga õnneks mul tulid need siiski esimese korraga välja. Peaks mingi aeg massitoodangusse need laskma. Ja minu plaan siiski veel kehtib. Kui mul kõik muu feilib, siis kunagi hakkan ma kokkaks.

she was a sepia goddess
her demeanour was modest
her hair was wild like the darkest deepest of forests
many before me had fallen
at her feet and died
but that night we made a connection and she let me inside

Praegu üritan ka jälle füüsika teaduskooli ülesandeid teha. Öösel on tavaliselt loovus parem ja mõte jookseb ka selliste asjade peale, millest päeval mõeldagi ei suuda. Praegune ülesanne on lihtsalt öeldes selline: Kui põrkepall kukub 1 meetri kõrguselt kalpinnale, mis on 30° nurga all, siis kui kaugele pall lendab? Iseenesest peaks see suht kerge ülesanne olema, aga ma lihtsalt ei suuda seda nippi üles leida, kuidas seda arvutada. Ilmselt pole lihtsalt sellist meeleseisundit. Eelmise ülesandega olin ka tükk aega hädas. Siis pidin korra kuuri minema, et puid kaminatule jaoks tuua. Ja samal ajal kui ma neid puid seal korvi ladusin, siis tärkas lahendus järsku pähe. Äkki ma peaksin praegu ka minema puid lihtsalt tooma? Haha, jääb vist ära, kell sai just täpselt 4:00 ja homme on tööinimestel tööpäev. Reeglina öösiti töötavad ööinimesed, loometööinimesed ja röövlid.

Pärast uusaastapidu koju jõudes arvasin ma, et üks mu kõlaritest on transpordiga katki läinud. Katsetasin, siis neid igat pidi ühendades ja avastasin, et see kõlar, mis vasak poolne on, ei mängi. Järelikult on viga supakas, sest see käitub mul ka muusikasüsteemina. Võtsin siis supaka lahti ja hakkasin uurima, kas seal paistab midagi viga olevat (nagu ma oleks räige elektrik ja oskaks üldse midagi nende juhtmetega teha onju). Aga viga ei paistnud midagi olevat. Mõtlesin, et äkki peaks supaka kellegi tuttava juurde parandusse viima. Järgmine päev lükkasin ma enda kõrvaklapid arvutile taha ja avastasin, et vasak kõrvaklapi pool ei mängi ka. Arvutis olid settingud kõik korras (nii loll ma ka pole), järelikult oli viga helikaardis. Jamasin veits aega arvutiga ja sain enda esipaneeli ühenduse korda. Panin kõlarid sinna taha, et testida, kuidas need töötavad ja deem, kui puhast ja kvaliteetset heli sealt tuli. Ma olin orgasmi ja pisaratevalamise vahepeal, kuigi kahjuks kumbagi ei tulnud. Kuigi samas peaks tagapaneeli ka korda kuidagi saama, sest siis oleks vähem juhtmenussi. Mingi aeg peaks arvutikaane ära võtma ja asja uurima hakkama. Uut helikaarti ka eriti ei tahaks osta, sest kõige odavam helikaart üldse maksab kuskil 225+ EEK (midaiganes see tänapäeva rahas teeb). Niiet kui vaja, siis proovin ainult esipaneeliga üle elada. Aga head ööd nüüd teile inimesed.

That is too many words to tattoo on your penis.

Kas sa mäletad?

Kas sa mäletad, kui sa sündisid?
Mäletad, kui su vanemad olid õnnest pisarates?
Mäletad, kui sina olid pisarates, sest sul oli kõht tühi?
Mäletad sa seda, kui nutsid ja karjusid toidupoes, sest vanematel polnud raha sulle kommi osta?
Mäletad, kui vanemad ütlesid sulle, et sa oled juba nii suureks kasvanud?
Mäletad, kui sa algklassides enda esimesed sõbrad said?
Mäletad, kui sa algklasside õpetajalt alatasa õiendada said?
Mäletad, kui sa põhikooli jõudsid?
Mäletad, kui sa põhikooli klassi esimest korda sisenesid mõtlesid, et see on see tüdruk, kelle sa naiseks võtad?
Mäletad, kuidas su vanemad alatasa tülitsesid?
Mäletad, kuidas su isa uputas kõik need tülid viinapudelisse?
Mäletad, kuidas sul oli raske tuttavaid ja sõpru leida?
Mäletad, kuidas sa hakkasid siis raamatute keskel aega veetma?
Mäletad, kuidas sa õpetajalt aina kiita said?
Mäletad, kuidas sa tulid koju, vanemad karjusid ja sa peitsid end siis raamatutesse?
Mäletad, kui sa saidki selle tüdruku endale naiseks?
Mäletad, kui sul ei olnud õrna aimugi, mida sa peale põhikooli lõppu teha tahad?
Mäletad, kui sa muutusid enda isa sarnaseks ja hakkasid probleeme viinapudellise uputama?
Mäletad, kuidas sa tegid juhutöid, et kopikaid lauale teenida?
Mäletad, kuidas sa said endale poja?
Mäletad, kuidas sa said aasta peale seda endale tütre?
Mäletad, kuidas sa jätsid joomise peale seda maha ja lubasid tubli isa olla?
Mäletad, kuidas peale seda hakkas kõik paremaks minema?
Mäletad, kuidas räägiti, et sa oled selle küla kõige targem mees?
Mäletad, kuidas sa suutsid hakata vaesusest võõranduma?
Mäletad, kuidas sa õpetasid enda targuseid pojale ja tütrale edasi?
Mäletad, kuidas sa olid nende üle uhke?
Mäletad, kuidas sa tundsid, et sa oled tänu neile saavutanud siin elus seda, mis sul saavutada oli vaja.
Mäletad, kui sa sattusid autoavariisse?
Mäletad sa seda, kui sa surid?
Sest mina ei mäleta.
Kas sa tead, et ma käisin eelmine aasta sinu ja sinu poja haual?
Kas sa tead, et sinu tütar on veel elus ja tal läheb hästi?
Kas sa tead, et mulle öeldakse alatasa, et ma olen sinusse?
Kas sa tead, et mulle öeldakse, et mul on sinu kulmud, sinu silmad?
Kas sa tead, et mulle öeldakse, et mul on sinu lapsepõlve nägu?
Kas sa tead, et mul on isegi sinu juuksed ja need hakkavad nagu sinulgi, vaikselt lokki minema?
Kas sa tead, et mulle öeldakse, et mul on sinu teadmised ja oskused?
Kas sa tead, et mulle öeldakse, et mul on sinu mõistus ja anded?
Kas sa tead, et ma oleks sind tahtnud vähemalt ühe korra näha?
Mõnikord ma soovin, et sa oleksid veel elus.

http://coloursofblood.wordpress.com/2011/01/03/4jaanuar (Varjatud postitus)

I'm the number none.

1. Jaanuarist hakkas minul uus ajaarvamine. eKr ehk enne Krooni ja pKr ehk pärast Krooni.


Käisin täna Tallinnas, spaas. Läksime alguses aurusauna ja märkasime, et seal on mehed ja naised koos. Arvasime, et äkki olid duššid ka siis koos, nagu Jurmalaski. Olime saunas siis natukene aega ära ja hakkasime välja minema, mina olin kõige viimane. Kui ukse juurde jõudsime, siis vene tüübid, kes ka ka saunas olid karjusid midagi "hei, hei", aga me mõtlesime, et see pole meile mõeldud. Astusime uksest välja ja rääkisime, et huvitav, mida nad karjusid. Ja siis järsku märkasin, et seina peal on silt "naised", vaatasin paremale ja seal üks tüdruk, hirmunud näoga, hoiab kahe käega käterätikut endal ümber ja vahib meile otsa. Läksime kähku tagasi aurusauna tagasi ja sealt siis teisest uksest välja. Vene tüübid, kes seal istusid lasid räigelt kajakasse, ma naersin ka nendega kaasa. Ikka juhtub ju =D


Üritan vahepeal füüsika teaduskooli ülesandeid ka ära teha, sest tähtaeg jõuab ka varsti kätte. Aga mõned ülesanded on ikka parajalt nõmedad. Algul lootsin, et kui ma ei oska, siis saan ehk füüsika õpetajalt abi küsida. Aga vahepeal taipasin, et ega temast üldjuhul eriti palju abi pole. Natukene imelik on mõelda, et ma pean hakkama saama ülesannetega, mida isegi füüsika õpetaja ei suuda lahendada.


Ma mingi aeg kirjutan natukene ka enda aastavahetusest, kui keegi selle kohta pilte üles laeb. Loodan, et ehk ei lähe väga kaua.

Mulle meeldib selle pildi sügavus

http://coloursofblood.wordpress.com/2011/01/02/3jaanuar/ (Varjatud postitus)