Kuradi hingetud, läbipaistvad, laimavad, näotud, teesklejad, tundetud, näitlejad, tagarääkijatest ärakasutajad

Hääled ilma näota,

nagu kukku ilma käota.

Näotud on ka sõnad,

algavad neist vaid sõjad.

Nad topivad su lahtritesse,

arhiivivad ja panevad sahtlitesse.

Kuid näost-näkku kuuled neilt hoopis teist lugu,

pole ime, et keegi neist ei saa siis jagu.

Sest nii on,

kärbeste söömine on väike hind selle eest,

et olla kameeleon.

Väljast harva nähtav, kuid jäädavalt tühi seest.

Võimas nagu ühe-mehe leegion.

Pole eales millegi eest tundnud häbi,

isegi peeglisse vaadates näevad endist läbi.

Silmad põlevad vihast ja kadedusest,

ei mõtle tõsiselt ühtegi vabandustest.

Loovad sõpruse, silmadesse võltsi sära,

lihtsalt, et igavuseks kasutada ära.

Ei hooli, kui haiget saab lõpuks kellegi hing,

pole päris tundeid, ei räägi tõtt ning

lõpuks valisid üheks-sajast ohvrist ka mind.

Mulle tundub see vastik,

aga ära petad sa massid.

Ma vihkan, kuidas enda valelõnga punud

ja mind kõike seda uskuma paned,

ma pole ainuke, keda enda tahtmisele surud.

Ei saa mõelda, et enam teeselda ja petta ei jaksa.

Sest kõige olnud valede eest tuleb sul igavesti maksta.

Mingil hetkel muutusime liialt lähedaseks.

Mõtlesin, et oledki selline nagu räägid. Eks?

Aga ei, iga su teine sõna ja koma on vale.

Mul hakkab ainult minust ja sinu ohvritest hale.

Kuid sa ei tea, et ma seda tean,

ja ma ei andesta sulle eal.

Ning kui lõppenud on su lahingurada,

siis ma ei tule sind lohutama,

Tahaksin osata lugeda

su mõtteid,

sest sinu kasuks jäi

sõja lõppseis.