I can't get no sleep

Rootsis oli eriti tore olla. Kuigi algul laevale minnes oli mingi pool tundi räige jampsimine ja meid ähvardati koguaeg laevalt välja visata. Kuna ma olin alakas, siis peab mul mingi 30+ aastane hooldaja kaasas olema või siis 18+ hooldaja, kes on mu lähisugulane. Täitsin selle hooldaja ankeedi ära ja panin, et Erki on mu poolvend. Laeva minnes üks pikk turvamees pidas meid kinni ja käis meile tükk aega pinda. Kontrollis ankeete, helistas ja rääkis kapteniga, vahepeal tuli ütles, et meid visatakse välja. Siis pidime täitma ankeedi, kuhu pidime panema enda vanemate numbrid. Üheks numbriks panime Erki numbri, ta lihtsalt pani telefoni hääletuks ja teiseks panime tema isa numbri. Õnneks ta sai natukene enne seda talle helistatud ja rääkitud, mis värk oli. Ja kui kapten helistaski talle, siis kapten pakkus talle igast erinevaid nimesid, kes iganes võiks kõik poolvennad olla, aga õnneks ta ütles, et ei, ainult mina olen. Ja siis oli veel tükk aega nussimist, turvamees tuli vahepeal meie juurde, ütles, et me valetasime talle, et me pole poolvennad, et vanemad ütlesid. Aga õnneks ta lihtsalt bluffis ja üritas meid kuidagi murda. Peale pikka jamamist täitsime veel ühed ankeedid ära ja siis saime lõpuks laevale minna. Ning õhtul nägime seda turvameest veel paar korda. Tuli meiega rääkima ja ütles, et ta varsti tuleb meie kajutisse või siis otsib meid üles ja paneb alakaid puhuma. Ja kui üks alakas joonud on, siis visatakse ta Rootsis laevalt välja ja edasi tegeleb sellega Rootsi politsei. Õnneks me peale seda teda eriti enam ei näinud.

Peast käis läbi mõte...
veider ja raskesti usutav...
olen olemas.


Muidugi ma võiksin terve Rootsi reisi siia maha kirjutada, aga see oleks teile rohkem vaevaline kui mulle. Aga ühest hetkest, mis mul kõige paremini meelde jäi, võin küll jutustada. Klubis, tantsupõrandal. Kõikjal minu ümber olid suht suvalised inimesed, käis minu jaoks suht lambine muss ka. Ja siis mingi hetk vahetas DJ laulu ja pani peale mingi Insomnia remix'i, nime ma ei teadnud, aga laulu olin ikka kuulnud. Alguses oli natukene vaikust, aga siis kõlas "I can't get no sleep". Täitsa pekkis, mis tunne oli seda laulu kuulata. Mul oli sama tunne, nagu kommi all olevatel vendadel, kes Qlimaxil 24h reivivad. Ma tundsin ennast vabana. Mind ei häirinud mitte miski, kõik oli kõige paremas korras, energia voolas minusse tagasi, kõik ümberringi tundus hästi, isegi kõik inimesed ümberringi tundusid imelised. Kõik oli hästi. Savi, et mingid tüübid mu kõrval räigelt kätega vehkisid. Savi, et mingi vend külje pealt koguaeg nügib. Savi, et mingi tüdruk ja poiss istuvad natukene eemal ja poiss libistab enda kätt mööda tüdruku kõht üles poole. Savi, et tüdruk enda käega tema käest kinni võtab ja siis käest kinni hoides eemale tõstab. Savi, et natukese aja pärast poisi käsi mööda tüdruku reit ülespoole liigub. Savi, et tüdruk jälle sellest käest kinni võtab ja eemale tõstab. Savi, et mul põlved juba tantsimisest valutavad. Savi, et terve see põrand kleepub nii palju, et jalga on isegi raske põranda küljest lahti tõsta. Savi, et kell juba palju on. Savi, et see laul varsti ära lõpeb. Savi, et järgmine laul on mingi eesti clubi mix, mille järgi ma küll tantsida ei viitsi. Savi,  et ma pean varsti füüsikaolümpiaadile minema. Savi kõik. Mind polekski nagu enam olemas. Ma polekski nagu enam Holger. Mul polekski nagu enam mineviku. Mul polekski nagu midagi tulevikus tulemas. Mul poleks nagu enam keha. Mul poleks enam isegi nagu tundeid. Mul pole mitte midagi. Ma tundsin end vabana.

In bed.