I don't need drugs. I get the same effect just standing up fast.

Täna oli lebo söögivahetund. Rivis seistes helistas mulle üks füüsika õppejõud ja ütles, et Märjamaal on õpikoda ja ta võib Kohilast läbi tulla ning vajadusel minu peale võtta ja sinna viia. Ma ei saa aru, miks ta mulle üldse koguaeg helistab, ma olen ainult ühe korra seal käinud ju. Rääkisime mingi poolteist minta, sest mina ei saanud temast hästi aru ja tema ei saanud minust hästi aru. Ja kui ma kõne ära panin, siis bljää, mis juhtus. See kõne laksis täiesti ära. Pea oli tuim ja käis ringi. Kõik muutus hästi eredaks ja pimestas silmi, vaateväli oli väike. Mõistus ja terve keha oli täiesti tuim. Liikusin rivis natukene edasi ja avastasin järsku, et miks mu makaronid juustu täis on. Natukene aja pärast tuli meelde, et Robert oli pannud kuidagi vahepeal. Kõik tundus nii naljakas. Istusin lauda, pea tuim, naljakas olla. Natukese aja pärast kõndis Maasik mööda ja mölises, miks mul morsi topsis õun on ja miks see salvrätikuga kaetud on, et kas ma üritan õuna pesta? Peagi helises juba kell ja mul oli ikka pool-taldrikut toitu, õun ja poolteist morsitopsi nina ees. Tavaliselt ma olen selleks ajaks juba ammu klassi ees. Ja ma ei tea, kust see teine morss sinna sai. Jõin selle ära ja leidsin selle seest pooliku pirni otsa. Kurjad inimesed kiusavad nüüd väikest poissi ja topivad asju tema morsi sisse. Igastahes.. jõudsin ka varsti keemia klassi, õpetaja vaatas natukene kurja pilguga, et me nii palju hilinesime, aga vast pole hullu.

Istusin maha ja hakkasin tahvlilt teksti maha vihikusse kirjutama. Ja siis jõudis mulle kohale, et ma kas ei näe teksti või ei saa lihtsalt ühestki tähest aru. Ma ei saanud sõnade tähendusest aru. Täiesti imelik narkolaks oli tõesti =/ Nägevus oli sama nagu siis, kui hästi kiiresti püstitõused ja veri ajju ei jõua joosta ning silme ees läheb mustaks ning mõistus töötas nagu magaval inimesel. Üritasin lihtsalt sarnaseid tähti enda vihikusse joonistada nagu õpetajal tahvlilgi olid, mõeldes, et ehk pärast poole saan neist aru. Ja siis läks asi eriti naljakaks.
Kirjutasin enda ruudulisse vihikusse ja selline tunne oli nagu pastakas ei kirjutaks. Aga siis kui ma ühe sõna lõpu jõudsin kirjutama hakata, siis hakkas niimoodi sõnaalgus järjest paistma hakkama, nagu ilmuks vasakult-paremale välja. Ehk siis kirjutasin ja umbes 2-3 sekundit hiljem, tuli sõna alles nähtavale. Ja minu arust tuli see hoopis teise kohta, kui ma selle kirjutasin. Jõle imelik oli. Aga naljakas oli olla ikka. Joonistest sain vähemalt hästi aru, need olid suured ja ma tegin endale ka need vihikusse hästi suurelt ja ilusasti. Ning Robert passis mu kõrval arvutis, rääkis msnis. Üritasin lugeda, mida ta msnis kirjutas teistele. Sõnu nägin väga hästi, aga ma ei saanud neist midagi aru. Sellest, et ta Ristoga rääkis sain kohe aru, aga kirjast ma aru ei suutnud saada, üritasin küll aga feilisin. Ühes foorumis oli mingi kasutaja "Olts" ka, seda nime zuumisin ka räigelt kaua, et aru saada. Tund lõppes, hakkasin klassist välja minema, kuid õpetaja ütles, et ma tuleks taha ruumi. Mõtlesin, et mida ta küll nüüd tahab. Läksin sinna ja siis ta võttis midagi kapist. Ütles mulle "aitäh" ja andis mulle suure, 300g šokolaadi. Haha, iroonia, mulle tundus see seal nii naljakas, naersin ja tänasin teda ka ning ütlesin nägemist. Praeguseks panin selle šokolaadi enda kommisahtli, kuhu ma kõik kommid panen. See hakkab praegu juba täis saama, kuna mul kommi isu pole, aga õnneks vanemad tühjendavad seda enamus ajast.

Ja siis tuli meil mingi loeng spordihoone klassis. Läksin sinna, istusin maha, deem kui nõme tunne. Lagi valge, põrand valge, seinad valged. Tekkisid räiged parakad peale. Lauad muutusid nagu korraks nähtamatuks ja terve tuba oli valge. Ainuke asi mis oli, oli roheline tahvel, seda on alati korralikult näha. Vahtisin seda ja see rahustab täiesti maha. Aga siis pidin mingi hetk püsti seisma. Ja vot siis hakkas pohmakas tekkima. Pea hakkas valutama, aga enesetunne oli ikka täiesti tuim. Nüüd on siiamaani selline tunne, pea lõhub ja keha on tuim. Aga nüüd vähemalt saan sõnadest aru, muidu ma ei suudaks praegu isegi blogi kirjutada. Kuigi ma igaksjuhuks kontrollisin enda postituse üle ka, vahepeal oli ikka mõned ebareaalsed laused, millest ma ise ka aru ei saa.

Post hoc, ergo propter hoc.