Tuesday, December 11, 2012

How can anything be worth anything if it's gonna last forever?

   Kas teie arust ei ole see kummaline, kui poemüüja küsib kassas õunu läbi lüües "Mis õunasort see on?". Kas müüjad just ei peaks neid sorte palju täpsemini teadma kui ostja. Sest klient jälgib ju pigem kilohinda, mitte nime, olgu ta kasvõi John või Claudia, kui hind on odav, siis ta korvi ka läheb. Aga mis takistab mind kõige odavama õunasordi nime meelde jätmast ja seda kassas mainimast, et paar eurosenti odavamalt läbi saada? Süümepiinad? Ma ei usu.. Kuna ma eriti terav nimede meeldejätja just ei ole, siis ma pigem tunnen end kahtlaselt siis, kui ma mingi inimese nime ära unustan, õunanimed on selle kõrval ju väike probleem.
   Ahjaa! Mind takistab see, et ma niikuinii ostan kõige odavamaid õunu. Kuna ma eriline õunagurmaan ei ole, siis minule tundub põhjendamatu see kolmekordne hinnavahe õunte vahel, mis on kõik ju sama (õuna!) maitsega.
   Ma olen seda õunade ostmist jälgima hakanud ja see on päris huvitav, kuidas keegi veel kallimat õunasorti sinna sisse pole toksinud. Ükskord toksiti küll vale sort sisse, mis oli huvitaval kombel veel odavam, kui minu kõige odavamad õunad, ei tea, kust leti alt siis neid müüakse?
   Selleks hoolimata võiks ju ettevaatlik olla, sest ma olen kindel, et ka kassiirid teavad, et enamikel inimestel pole õrna aimugi, mis nende õunade, pirnide või porgandite nimed on.



 Minu katuseaknad on lumesaju ajal päris paksult lumega kaetud, nii, et nendest ei näe väljagi. Ja muidugi see sulab ja libiseb katuselt suure kilina-kolinaga alla ning mina, vaesekene, ehmun iga kord ja hüppan imelikku kaitsepositsiooni, justkui tahaks kohe-kohe selle lumehangega kaklema hakata.



   Ma mingi hetk taipasin, miks mul on paljud asjad tunduvalt raskemad ja mõistmatumad, kui nad peaksid olema. Süüvisin endasse ja leidsin, et ma siiani arvan ja usun, et absoluutne tõde on olemas. Ma alateadlikult eeldan, et see, mis ma kuulen, näen ja tunnen, on tõde. Et see ongi nii, ei midagi varjatut, ei midagi peidetut ja  see ka jääb nii. Aga ebatäiuslikus maailmas ei saa olla ju täiuslikkust. Maailmas, kus kõik muutub, ei saa olla midagi muutumatut.
   Ma tõesti pikka aega mõtlesin, et kui keegi mainib mulle enda lemmikfilme ja muusikažanreid, siis need on tema lemmikud ka homme. Aga tegelikkuses niimoodi ei ole, ega saagi olla, homme on tal uued lemmikfilmid, uued lemmikud žanrid. Me oleme ju kõigest inimesed, me ei tea isegi, mis meile meeldib. Sama käib ju ka käitumise, saladuste ja kõige muu kohta. Ma eeldasin, et kui keegi kasutab kindlat stiili ja sõnavara minuga rääkides, siis ta kasutab ka seda teistega, mitte ei muutu vahepeal inglist deemoniks. Aga muidugi jälle, kõigest minu lootused ja minu väikene maailmakene, mida ma samm-sammu haaval ühendan reaalse maailmaga.


"Iga inimene peaks kas või kordki elus tegema midagi enda pärast, lihtsalt iseenda meeleheaks, ükskõik, on see siis masturbeerimine või enesetapp."


Miks jää ei sula vedelas ammoniaagis?
   Vabandust, mingi reklaam tuli ette ja ma lihtsalt ei märganud, egas ma siis meelega :)  Tegelikult ma sellepärast ainult postituse tegingi, südametunnistus hakkas tööle ja otsustasin, et ma ei ootagi nädalat, nagu mul algselt plaanis oli.
   Vastus on tegelikult lihtne - see sõltub. Kõige suurem temperatuur, mille juures ammoniaak veel vedel on, on °C. Kui temperatuur on piisavalt madal ja/või ammoniaagi osakaal on piisavalt väike, siis jää ei sula seetõttu, et keskkonna temperatuur on nii madal, et ammoniaak ei suuda vee sulamistemperatuuri nii madalale nihutada. Näiteks 25% ammoniaagi kontsentratsiooni juures °C, samas kui ammoniaak on vedel kuni temperatuurini -77°C.
   Teine põhjus, ehk miks jää alati ei sula isegi kõrgemate temperatuuride juures on see, et ammoniaak hakkab aurustuma. Ja mida on aurustumiseks vaja? Eks ikka tohutult palju energiat! Ja justnimelt, ta võtab selle energia jääkuubikult ja nõnda jahutab teda aina rohkem maha. Just nagu suvelgi, kui just tuled ujumast ning külm tuuleiil sõidab sinust üle. Mitte, et see tuul ise nii väga külm oleks, vaid ta aitab sinu nahapinnal olevatel veepiisakestel aurustuda. Ja kus nad saavad energia? Eks ikka sinu soojusest! Just nagu ammoniaak varastab seda jääkuubikult.

Friday, December 7, 2012

Suu laulab, süda muretseb



Mulle on hakatud viitama, et ma olen enda viimastes postitustes palju kirjavigu teinud, ma olen isegi seda täheldanud. Vaevalt, et pärast lõpukirjandi lõppu see kirjaoskus nii kiiresti kaduma hakkab, pigem on 2 muud võimalust: ma olen kas muutunud filoloogiliselt laisaks või on süüdi see, et iga kord kui ma siia jõuan olen ma kõigest muust juba väsinud. Igatahes vabandan, kui tõesti paar tähte on puudu, ülearu või siis kaashäälikud on omavahel segamini.



Mõni teravam pliiats ehk mäletab, kuidas ma üle-eelmises kirjatükis kurtsin selle üle, kuidas ma võitsin 2 VIP piletit ja ma isegi ei teadnud seda enne kui hilja. Nüüd avastasin midagi, mis on veel hullem. Nimelt võitsin ma terve karbitäie batoone! Ja mitte lihtsalt batoone, vaid valgubatoone! Need, kes vähegi toitumisest midagi teavad, tunnevad ilmselt mida minagi tunnen. Valgubatoonid on nagu ilma järelmõjuta SOS pillid, jumalate nektar ise. Kindlasti mõtlete: "Suur asi! Mine osta endale need paar šokolaadi risttahukat!". Aga asi ei ole nii kerge, asi ei ole kunagi nii kerge! Nimelt, üksainus batoon maksab ~3,5€ ja terves karbis on neid hunnikuga. Me räägime sadadest kroonidest siin, sadu kroone väärt batoonihunnikust! Muidugi avastasin sellegi liiga hilja ning enam ma neid kätte ei saa.



Kui ma august lõpus kurtsin, et kaalun vaid 68 kg, siis sügisega on tõesti asi hakanud edenema ning praegu ma olen juba 75 kg! Muidugi ei tähenda see seda, et mul õllekoht veel ette oleks tulnud, pigem ma arvan, et mu keha on hakanud miskipärast rohkem vett siduma.






Ülikoolis läheb veel hästi, hinded on head, seltskond on hea, ümbrus on hea, kõik on hea. Ainult, et peagi-peagi saabub ka see kurikuulus sessi periood, siis saan selle no-life aja ka ära kogeda. Ning eile taipasin, et ma olen siin veel põikpäisem kui gümnaasiumis. Füüsikatöös sain 14,5/15 punkti, teadsin, et oskan paremini, läksin järeltööle ja sain enda soovitud 15/15 kätte. Kõrgema matemaatika töös sain 75% tulemuseks ja see tekitas minus kohutava pettumuse. Hiljem küll mõtlesin, et gümnaasiumis tähendaks see hinnet 4, aga siin tähendab see seda, et mul langeb lõpuhinne automaatselt ühe hinde võrra alla. Kui see oleks raske töö olnud, siis oleks kõik okei olnud, aga ülesanded olid lihtsavõitu, kuid üks neist oli lihtsalt kohutavalt ebatäpselt sõnastatud. Ja muidugi ma ootan ka järgmist semestrit - siis hakkab ju stippi saama!

Kui kõik see välja jäta, siis viimasel ajal on mul enesetunne täpselt nii nagu pealkirjas seisab.


Miks jäätukk, kui see saunalavale viia, aurab?
    Ma vabandan, et ma selle siia jälle topin, aga sellele küsimusele leidub palju täpsem seletus kui seda oli eelmine. Muidugi ega eelmine ka vale ei olnud, ka see siiski kehtib, aga leian, et uus kirjeldus põhjendab seda ehk täpsemini. Jäin lihtsalt eelmine kord küsimuse juurde liiga kinni ja üritasin mõelda, miks see jäätükk aurama peaks, mõtlemata, et jäätüki ümber on ka ju midagi!

   Igastahes, põhjendus siis selline: jäätüki ümber on õhk külmem ja õhus olev veeaur, mis tema ümber satub kondenseerub veepiiskadeks ja seetõttu me seda ka näeme. Analoogiks oleks ehk külma ilmaga õu. Me hingame alati veeauru, kuid näeme seda ainult talvel, sest väljahingatav veeaur kondenseerub piiskadeks ning seetõttu näeme enda hingõhku. Vot!




Miks kollast värvi riideid kandes muudab see värv inimese visuaalselt suuremaks, aga samas rohelist värvi riided muudavad visuaalselt väiksemaks?
    Kahjuks ma olen selles küsimuses üpriski ebakompetentne (Y-kromosoom takistab) ja sestap ei ole mul õrna aimugi, kas see on nii või mitte, seega ma lihtsalt loodan, et see nii ongi ja põhjendangi sedasi. Küsisin nõu sõbrannalt ja uurisin ka lisamaterjali, sõbranna muidugi ütles, et kui ma tema öeldu siia kirja paneks, siis see jätaks minust vägagi gei mulje - muidugi rääkis ta igasugustest lõigetest, riidematerjalidest ning terminitest, milleni mina ei küündi.

   Kui igasugused ornamendid ja lõiked välja jätta, siis laias laastus on nii, et tumedamad muudavad inimese peenikesemaks ja heledamad riided laiemaks. Kui on mõeldud sellist "keskmist" kollast ja "keskmist" rohelist, siis ilmselgelt on kollane heledam. Kõige levinum põhjus, miks kollane teeb inimese suuremaks on see, et see tõmbab rohkem tähelepanu kui roheline - inimese silm instinktiivselt märkab heledamaid värve. Silm automaatselt peatub sellel, samas, kui tumedamast värvist hüppaks ta ehk üle. Isiklikult arvan ka seda, et kuna ka meie nahk on heledamapoolne, siis kollane riie justkui sulandab kui meie nahaga kokku ning alateadlikult aju väidabki, et see kollane riie on tema keha osa, ehk kehale lisandub riiete suurus veel juurde.
   Teine isiklik arvamus on see, et heledamad värvid on ähmasemad. Meie silm ei suuda heledate värvide ääri nii selgelt eristada, nagu ta teeb seda tumedate värvidega. Näiteks rohelise t-särgiga on väga hästi juba kaugelt näha, kust lõpeb särk ja algab käsi, kollase särgiga see nii ei ole.
   Ja kolmas ning kõige viimane põhjus on see, et kollaste riietega on varje palju paremini näha. Kui mingi suurem kehaosa tekitab varju, siis seda varju on kollase peal märksa paremini näha ning nõnda märgataksegi "väljaulatavamaid" kehaosi, samas kui tumedamat kandes (must on isegi parem kui roheline), ei ole neid varje ka näha ja nõnda jäävad ka suuremad kehaosad märkamata.






Friday, November 9, 2012

Nüüd alles adun, et polegi kõik ju minu teha.


Olen hakanud tajuma aja muutuvat väärtust. Mida on väärt meie igapäevane aeg? Mitte meie minevik, mitte homne, mitte 10 aasta pärast, vaid need igapäevased minutid, mis vaikselt mööda tiksuvad. Mida me nende ajal teeme? Keskkoolis olles oli mul teatud asju tehes kogu aeg kiire, et koguda endale palju-palju aega, mida ma lõpuks isegi ei vajanud ning mul oli suur hulk kokku kraabitud minuteid, mis ma lasin igal õhtul vabadusse. Päeval kiirustasin, koolis käisin autoga, trennis käisin autoga, õhtuti passisin arvutis ja kodune õppimine võttis igast päevast vaid loetud minuteid.

Ülikoolis on see kõik nii teistmoodi, ma ei kiirusta enam. Mul on kool kodust sama kaugel kui varemgi, kuid ma käin seal alati jala. Ma magan hommikul kauem, ma ei leia, et ma hommikul seda lisaaega arvutis olemiseks vajaksin. Kui suve lõpus hakkasin laptopi kasutama, siis mul ei olnud pikka aega brauseri esiekraanil Facebooki, ma isegi ei pannud tähele, et see puudu on. Alles ülikooli algul tekkis vajadus Facebooki kui suhtlusvõrgu jaoks. Poodi minnes jalutan rahulikult, Kohilas olles sai poodi kiirustatud, et saaks asja kiiresti kaelast ära. Enam nagu polekski seda vajadust, et tahaks igapäevaseid asju nii väga kaelast ära saada. Ning õppimine on nüüd igapäeva loomulik osa, ma ei tea, mida vastata, kui minult küsitakse: "Mida sul homseks õppida on?". Sest, noh, nagu midagi ei ole..Terve selle nädala plaan on tühi... Aga kontrolltöö tuleb 3 nädala pärast ja eksam on jaanuaris. Jah, vot, õpingi nii, arvan, et kui õpiksin "homseks", siis olen järelikult juba hiljaks jäänud.



Ajast veel rääkides, siis ma olen kohutav planeerija. Põhimõtteliselt võidaks minult küsida, mis ma järgmine neljapäev trennis teen ja ma isegi teaksin öelda, et kas ma olen siis trennis ja kui olen, mida ma seal teen. Enda õppimise ja muu eluga on mul üpriski sarnaselt. Niiet kui keegi kutsub mind õhtuks välja, siis ma 90% ajast hakkan enda peas plaani ümber arvutama. Kui kaua see aega võtab, mis kell ma koju jõuan ning palju ma pärast seda veel teha jõuan? Siis mõtlen veel läbi, et kas tegemata jäävaid asju saab veel kuhugile lähipäevadesse mahutada ja kui saab, siis mille arvelt? Kui tundub mõistliks ohverdus olevat, siis muidugi ma tulen ka samal päeval välja, õnneks ma nii pedant ka ei ole.






Miks kaalub külm vesi rohkem kui soe vesi?

Küsimus on väga huvitav, aga ma alguses mainin ära, et külm vesi ei ole tingimata raskem kui soe vesi. Näiteks kui talvel vette minna, siis on kindlasti pinnal külmem, kui põhjas. Ja kui vesi on nii külm, et lausa jäätub ära, siis jää on ju isegi nii kerge, et hõljub vee peal. Vastus sellele on, et vesi on kõige tihedam 4 kraadi juures.
Aga väga täpset vastust ma ei oska anda, see eeldaks põhjalikke keemiaalaseid teadmiseid ning fakte vesiniksidemete kohta. Aga pealiskaudselt rääkides, siis 4 kraadi juures võtavad vesiniksidemed just nii tihedalt kokku, et vee tihedus suureneb. Kui temperatuur vähenema hakkab, siis hakkavad vesinikud moodustama omavahel selliseid pikemaid ühendusi, mis lõpuks muutubki jää kristalliliseks struktuuriks, kus osakeste vahel on palju ruumi. Aga temperatuuri tõustes kaalub vesi samal põhjusel, miks teisedki ained: sest osakesed saavad rohkem energiat, liiguvad rohkem ja aine ruumala paisub.


Miks jäätukk, kui see saunalavale viia, aurab?

Tõenäoliselt see jäätükk sublimeerub ehk muutub gaasiliseks. Jäätüki pinnal olevad molekulid saavad palju kineetilist energiat ning selle arvel suudavad nad jää küljest lahti murda ning gaasina ära põgeneda. Need osakesed jätavad vedela faasi vahele ning muutuvad otse gaasiks. Kuna saunas õhk pidevalt soojuse tõttu liigub, siis tekkinud gaasiosakesed saavad jäätükki juurest ära põgeneda ja teevad ruumi uutele osadele, nõnda ka auramine jätkub.

Füüsika põhiküsimus?


    Laisa lausestuse ning küsimuse enda põhjal eeldan, et ka küsija õpib füüsikat. Ametlikult ju tegelikult mingit põhiküsimust pole, kui keegi mõistab füüsikat teisiti, siist  ta võib ka põhiküsimuse endale teisiti sõnastada. Aga ilma keerutamiseta, kõige levinumalt tunnustatud füüsika põhiküsimus on: mis on põhjuslikkuse põhjus?
   Loodusteaduse tudengile vist rohkem seletust vaja ei olegi. Põhjuslikkus on see, kui üks nähtus põhjustab teise, ehk lihtne põhjus-tagajärg toimimine. Näide on see, et soojenemisel kehad paisuvad - soojenemine ja paisumine on omavahel põhjuslikult seotud. Põhjuslikkus takistab meie maailmal kaosesse vajumast - kujutage ette, kui kõik toimub ilma mingi põhjuseta.
   Tänapäevane vastus eelmainitud põhiküsimusele on : fermionide(aineosakeste) ja bosonite(väljaosakeste) supersümmeetria (väide, et igael osakesele on olemas ka vastav supersümmeetriline kaasosake)

Monday, November 5, 2012

Ma täna targemaks, kangemaks, vanemaks kasvasin.

   Eraldasin päevast natukene aega, et ka siia jõuda. Õppimisega ongi kiireks läinud, eelmises postituses sõnasin vist ära.


   Pärast eelmist postitust hakkas ka üks abivalmis tütarlaps minuga msnis rääkima ning teate mida ma temalt teada sain? Ma olin Eesti Meistrivõistlustele võitnud 2 VIP piletit! Ja mul ei olnud sellest õrna aimugi! Ning ma just loosis osaledes mõtlesin, et kui ma tõesti võidan, siis ma lähen 100%, sest siis mind poleks eriti huvitanud, kuidas ma Tartusse tagasi saan. Samas ega väga suur kahjutunnet ei olegi, et selle pärast võistlusi alles teada sain. Kodus sai Live-Streamiga väga edukalt asja jälgida ning järgmine aasta tean targem olla.



   Tegelikult ma võidan üldse palju asju, viimane asi, mida ma võitsin oli vedela magneesiumi geel. Ja ma võitsin selle isegi peale nende VIP piletite võitu! Mul on lapsest saati õnnekäsi olnud. Kõige suurem asi, mille olen ma võitnud oli perega reis Taani ja sealse lõbustuspargi külastamine. Aga see oli juba mitu-mitu aastat tagasi ning see oli ka ühtlasi minu esimene lennukiga lendamine.



   Ma olen väga kerge unega, kui keegi minuga samas toas liigub siis ma ärkan automaatselt üles. Sestap kui te mind pasteerida soovite, siis arvestage, et see on väga raske. Mind on alati hämmastanud, kuidas inimestel on mingid utoopilised heavy-metal/karjuvad äratuskellad ning nad ei suuda isegi nende peale üles ärgata. Ja siis tavaliselt olen mina see, kes ringi käib ja kõiki üles peksab. Minul endal näiteks polegi äratushelinat. Mul on mobiil vibratsiooni peal ja piisab täitsa sellest, kui see kuskil laua peal hetkeks vibreerib (kui keegi saadab näiteks smsi) ning ma ärkan selle peale laksust üles ja isegi endamisi mõtlen, et kas seda kuidagi vaiksemaks ei saa panna. Ning täiesti tõsiselt ongi nii, kui see hommikul kuskil kajava laua peal vibreerib, siis mul hakkab kohe süda pekslema ning lööb adrenaliini laksu sisse ja iga hommik mõtlen, et miks see nii vali peab olema.


Inimene



   Mõned head küsimused olen ma ise siia kirjutanud, kui keegi on neid minu käest päriselus küsinud. Aga need on jah vaid väga vähesed, sest mind tegelikult üllatab, kuidas siin järsku nii palju neid küsimusi on. Ja mõned on ka päris andekad, isegi pole nende peale mõelnud.




Kuidas tolmuimeja töötab?

   Tolmuimeja sees on üks tiivik, mis on väga sarnane lennuki tiivikutele, ehk ta koosneb sellistest viltus teradest, mis panevad õhu liikuma väljast  sissepoole. Selline õhu liikumine tekitab tolmuimeja sees osalise vaakumi ehk vähendab seal sees olevat õhurõhku. Nüüd, kuna väljas on õhurõhk suurem, kui tolmuimeja sees, siis see tekitab õhuliikumist, mis on suunatud tolmuimeja sisse, sest õhurõhk peab püsima kõikjal võrdne. See on analoogne veega, mis üritab kõikjal hoida võrdset veepinna taset. Selline õhuvool töötabki nagu veevool, ta võtab endaga kaasa igasugu tolmuosakesi ja mida kõike veel, mida imetakse ning viib need tolmuimeja sees olevasse kotti, mis laseb õhku läbi, kuid tolmuosakesi mitte. Niimoodi kogunebki sisse imetud tolm sinna kotti.


Kuidas tekib tuul?

   Võtsin selle küsimuse, sest see kattub eelnevaga. Tuul tekibki õhus olevatest õhurõhkude erinevustest. Kindlasti olete kuulnud tsüklonist - madalrõhuala ja antitsüklonist - kõrgrõhualast. Õhk liigubki kõrgemast rõhust madalamasse rõhku, et neid tasakaalustada. Siin kehtib ka sama analoog, mis veegagi - vesi üritab hoida sirget pinnataset.


Ma järele jäänud vastan ka üsna pea ära, aitäh :)

Sunday, October 21, 2012

This cage is all I know


   Täna toimus VII Innard Mardo Memoriaal ehk Eesti Meistrivõistlused Kulturismis, Fitnessis ja Athletic Fitnessis. Tahtsin seda küll vaatama minna, aga kahjuks see toimus nii halval ajal. Minule huvipakkuv osa algas alles kell 18.00 ning pärast selle lõppu oleks mul kohutavalt raske kuidagi Tartusse saada. Aga õnneks on keegi leiutanud sellise asja, nagu Live Stream! Samas järgmine aasta tahaksin kindlasti minna ning kui isegi hästi läheb, siis mingitelgi võistlustel ka ise võistelda.





Samas ma ei ole sugugi kindel, mis minust järgmine aasta saab. Hetkel mõtlen minna vahetusüliõpilaseks, kas semestriks või aastaks, veel ei tea. Number üks eelistus on hetkel Saksamaa, kuid see nõuab üpriski heal tasemel saksa keele oskust - eks ma hakka seda nüüd vaikselt arendama. Muidugi see ei ole ka nii, et tahan välismaale õppima minna ja lähengi. Konkurss on karm ning ka vastav välismaa ülikool peab sind vastu võtma. Ehk siis võimalus oleks super, kuid raskesti saavutatav, sestap üritangi praegu võimalikuid kõrgeid tulemusi töödel saavutada, et stipendiumi võimalust suurendada. Aga eks näis, nagu ma ennegi mainisin, siis miski ei ole veel kindel ning valikuid on liigagi palju.

   Kõik kontrolltööd on kuidagi tulevasse nädalasse kokku kuhjunud. Neljapäeval on näiteks Füüsikalise maailmapildi & Algebra ning geomeetria kontrolltööd. Füüsikas on vaja õppida pähe ~200 mõistet, pikimad neist 13 rida. Ja et spikerdamist takistada, siis selle kontrolltöö tegemiseks on aega ainult 25 minutit. Sounds nice, huh? Aga tegelikult tõde on selline, et see töö ei ole üldse raske, mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt vinguda. Kool on veel kerge, aga siiamaani räägitakse, et läheb-läheb raskeks. Näiteks alles oli meil Kõrgemas matemaatikas kontrolltöö, ma õppisin palju tõestusi, definitsioone, vea määramisi ja mida kõike veel keerulisemat. Aga kui töö kätte sain, siis vaatasin, et töös oli vaid 10% sellest, mida ma õppisin. Ei ühtegi vea määramist, ei ühtegi tõestamist! Ehk siis töö oli üllatavalt lihtne, ma ootasin juba midagi uskumatult raskelt. Ma ei jõua ära oodata, millal kõik raskeks ja pingeliseks ära kisub. Enne sisse astumist oli mulje et siin on juba esimesest nädalast nii, et ei ole isegi aega hingata või elada. Ma olen enda kohta kuulnud sellist väljendit nagu: "Holger on inimene, kellel on alati aega."



This cage is all I know




Kuidas teha vahet jaapanlasel ja hiinlasel?
   Olgem ausad, ega nad nii sarnased ka ei ole. Kõige lihtsam on teha kas kirja või kõne järgi. Jaapani kirjakeel on lihtne, koosneb paarist kriipsust. Hiina kirjatähed on palju kirjumad, koosnevad mitmest-mitmest joonest (lisaks mainin ka seda, et kui kirjapildis on ovaalid või ringid, siis on tegu ilmselt korea keelega).
Kõne poolest on hiina rohkem selline "ching-chong" või "hen xao xing" tüüpi keel. Jaapani keel on rohkem sarnane inglise keelega, kasutab rohkem sulghäälikuid. Ehk siis rohkem sellised "konnichi wa" või "onegaishimashu" tüüpi sõnad. Need on vähemalt siuksed näited, mille põhjal mina nendel kahel keelel vahet teen, tegelikult kui neid keeli kasvõi korra kuulata, siis saab aru, et need on totaalselt erinevad keeled.

Ka välimuse järgi peaks olema üpriski lihtne vahet teha - jaapanlased on rahvas, mis pole aegade jooksul peaaegu üldse segunenud. Hiinlaste puhul on see raskem, sest nende riik koosnebki justkui mitmest erinevast rahvusest. Aga minu stereotüüpilised tähelepanekud on sellised: Jaapanlastel on heledam nahk, hiinlastel õrnalt toonikam. Hiinlastel on üldiselt tumedamad juuksed. Jaapanlastel on rohkem ovaalsem ning naistel selline "pehmem" nägu, hiinlastel on pigem ümmargune ning teravam nägu.
Ning rohkem ma erilisi erinevuseid küll täheldanud ei ole. Muidugi leidub ka sarnaseid inimesi kahe kultuuri vahel, aga stereotüüpiliselt võttes ei ole nende vahel nii raske neid erinevusi ja äratundmismärke küll leida. Lõppu otsisin üles ka ühe vana pildi, milles on kokku photoshopitud mitmete-mitmete antud riigi naiste näod ja niimoodi leitud "keskmine nägu".





Thursday, October 18, 2012

Lootus

Tahan teha sulle piina
ja võtta valu endal kanda.
Agoonias jalutada soojal liival,
minna videvikul randa.

Rannas jookseks paljajalu,
piinarikkam iga samm - see õndsuse hind.
Kehas nälg, hinges janu,
kaelani vees, kuid jooksin vaid sind.

Hüvastijätt, mis kestnud üle aasta.
Kõigeviimane käepigistus,
mööda närve, seest mind laastab.
Mõttes: "see me viimne ligidus".

Nüüd, mil päiksekiired langenud -
kaod öhe, sest oled veel noor.
Langen maha, mu tahe on raugenud -
siiani segane, kuidas kahest sai pool.





http://coloursofblood.wordpress.com/2012/10/18/it-feels-like-cancer/ (varjatud postitus)

Saturday, October 6, 2012

I can't change myself, but I can change the world

Vahepeal on veel huvitavaid küsimusi juurde tekkinud - kahekaupa vastan jällegi postituse lõpus, et postitus liigagi pikaks ei läinud. Sorri, kui mingi vastus ootama peab.

Neljapäeval tegin koolijõudmise rekordi. Unustasin äratuskella panna, kuid õnneks minu bioloogiline kell veel töötab. Tegin silmad lahti, kell näitas 7:56 (olgu mainitud, et tavaliselt astun enne 8't juba uksest välja). Alguses ei jõudnud mõistus järgi, aga siis käis see 'ouu shit' hetk läbi ning hüppasin voodist välja. Iroonilisel kombel jõudsin isegi asjad ära pakkida, pudru ära süüa(kuigi külmana) ja riide panna. Ainuke asi, mida ma ei jõudnud teha oli hammaste pesemine, aga õnneks oli mul nätsupakk taskus. Ning ma jõudsin õigeks ajaks kooli! Äkki ma peakski hakkama iga ilma äratuseta tõusma, kui ma niikuinii kooli jõuan?








Miskipärast öeldakse mulle, et ma ei näe üldse füüsiku moodi välja. Samas ma ise ei saa aru, kelle või mille moodi ma siis välja näen (enda välimust on kohutavalt raske hinnata). Kuigi ma ei ütleks, et mul kursakaaslaste seas üldse eriti palju 'füüsiku välimusega' inimesi oleks.
Sama öeldakse mulle ka siis, kui ma räägin enda hobidest e. trennis käimisest ja bodybuildingist. Ma ei ütleks, et need teineteist välistavad asjad on. Nende kahe vahel on isegi väga palju ühist:

* Eelmises Imelise Teaduse ajakirjas räägiti trenni ja ajusuuruse vahelisest seosest. Seal on mingi ~5 leheküljeline jutt katsetest, mis näitasid, et mida rohkem trenni lapsed teevad, seda suurem on nende aju ning seda paremini nad teste tegid. Kuigi seal mainiti, et jõusaal kasvatab ainult aju teatud piirini, siis selle all on mõeldud vaid madala intensiivsusega trenni. Samas on aeroobne ja kõrge intensiivsus sellega paratamatult kaasnevad asjad.
* Arvamus ja isiklik eripära - Mõlemad on suures osas personaalsed ja erinevalt mõistetavad. Mis on füüsika? Füüsika on maailma peegeldus visioonide ruumis. Ehk siis füüsika peegeldab isikute nägemust maailmast - kui kellelgi arvamus erineb massiarvamusest, siis ka seegi on õige. Üldise tunnistuse saavad siiski ainult need arvamused, millel kõige suurem pooldajate arv on - kui 3 inimest arvab, et mingi loom on kass, 5 inimest väidab, et ei see on ilves, siis järelikult on see loom ilves ja edaspidi viidataksegi talle kui ilvesele. Samas see ei takista teistel inimestel siiski arvata on see on kass, kui neil on nii mugavam. Sama ka trennis, kuna enamik inimesi ei saa söömisega hakkama, siis antaksegi neile tavaline 'juurvilja-kana dieet', kuna see sobib enamikule. Kui isiklikult läheneda, siis ei ole asi sugugi nii range, aga kui indiviidil puudub enda arvamus või personaalsed teadmised, siis paratamatult peab massiarvamustega ühtima.
* Mõlemad on pigem elustiilid. Ehk mõlemad nõuavad pühendumist ka peale 'tööpäeva lõppu' ning lausa nende sees olemas, vastasel juhul ei saada nendega lihtsalt hakkama.
* Enesereklaamimine - teadlane peab saavutama rahvusvahelise tunnustuse ning pidevalt teadusartiklite näol endast märku andma, et olla konkurentsi võimeline ning et saada toetust. Kulturist peab ennast pidevalt reklaamima ning ennast levitama, et saada reklaamidesse või treenerina töötada.
* Piiride surumine. Kui füüsikas õpid järgmise 'leveli' ehk keerulisema asja ära, siis see tähendab, et eelmine tasi ei saa enam ära unustada. Unustada saab vaid kõige viimast õpitud taset ("Näide: peale korrutamise selgeks õppimist ei ole võimalik enam liitmist ära unustada, kui pikka aega eemal olla numbritest, siis võib ununeda küll korrutamine, aga mitte liitmine). Jõusaalis on sama, kui sa kükid juba 120kg ära, siis 100kg ei ole enam sugugi see, mis ta enne oli. Juba psühholoogia mängib selles nii suurt rolli.
* Teadus - Mõlema poole peal tehakse meeletult uuringuid ja eksperimente, ainult eksperimentaalse tõestuse saanud teooraid loetakse tõesteks. Ma ütleksin, et ma loen isegi füsioloogia laborite uurimistöid rohkem kui füüsikute omi. Samas on neis ka võrdselt palju pettuseks osutunud teadustöid.

Ehk siis kokkuvõttes polegi need kaks asja nii erinevad.




Mis on teadaolev väikseim (aatomi)osake?
Hetkel ei ole meie sisemine silmapiir kuigi kaugele jõudnud, skeem näeb välja selline:  aatomituum >> prooton ja neutron >> kvark. Ehk siis prootonid ja neutronid koosnevad 3st kvargist. Koos kvarkidega on elementaarosakesed veel leptonid(meile tuntuim lepton on elektron).

Ning samuti koos leptoni ja kvargiga kuulub elementaarosakeste rühma hetkel vaheosakesed, toon nad eraldi välja, sest nad ei ole aatomi koostises. Meile tuntuim vaheosake e. boson on footon - vaheosakesed ongi vastastikmõju vahendajad.


Kuidas ei ole valgusel massi, samas kui tal on energia ? (vastavalt Einsteini relatiivsusteooriale E=mc².)

Andekas küsimus. Nii.. teadaolevalt on valgus elektromagnetlaine ning selle laine vahendaja on footon, ehk vastuse leidmiseks tuleks vaadelda footonit. Ning väide, et valgusel e. footonitel ei ole massi, ei ole päris korrektne. Footoni massi saab välja arvutada antud valemist või kui panna vaakumis olev tiivik päikese kätte, siis on näha, kuidas impulsi tõttu tiivik pöörlema hakkab (footonid põrkuvad aina tiiviku pihta). 
Mida aga footonil ei ole, on seisumass. Seisumass on osakese väikseim võimalik mass - see tähendab seda, et footon ei saa paigal olla, ta liigub ainult valgusekiirusega. Olgu siin ka lisaks mainitud, et seisumasita osakesed on ainukesed osakesed, mis suudavad valgusekiirusel liikuda, ükski teine seda ei suuda. 
Ehk siis kokkuvõtvalt: footonil puudub seisumass, ehk ta alati liigub valgusekiirusega ning liikumise hetkel on tal mass täitsa olemas. Meie sellist erinevust makromaailmas eriti ei märka, sest meil pole vahet, kas me liigume või seisame paigal, mass on meil siiski olemas. Footonil, aga seda valikut pole, sest tema paigal seista ei saa.

Toon seisumassi kohta ühte tuumafüüsikast pärit näite ka: Näiteks Liitiumi (puhtjuhuslikult võetud aine) tuuma seisumass on väiksem, kui tuuma koostises olevate osakeste massides summa, sest nende osakeste(nukleonide) ühinemisel eraldub energiat.

Ma loodan, et suutsin arusaadavalt ära seletada, kui midagi jäi segaseks, siis võib alati üle küsida või enda argumente tuua :)





Monday, October 1, 2012

You only see, what your brain tells you to see

Kaks andekat küsimust on juba kõrvalpaneelile tulnud. Tublid inimesed, kes küsida oskavad :)
Aga neile ma vastan jällegi postituse lõpus, kui suur kihin on, siis võib muidugi kohe alla kerida..


Pretend to love the one you're with


Huvitav on see, et Tartus ei näe ma enam öösiti lendavaid asju, vilkuvaid tulukesi või imelikke elukaid. Ma olen öösiti silmi lahti tehes näinud ainult kedagi enda kõrval lamades. Ja ma siis lihtsalt laman ja ootan, sest ma tean, et kui ma teda puutun, siis ta kaob. Aga mingi aega hetke möödudes ma enam ei jaksa oodata, üritan enda käe tema peale panna või teda kallistada, aga siis ta haihtub. Ning mina jälle, laman täiesti üksinda enda üksikus suures voodis. See ongi vist suureks kasvamine, kui lendlevad illusioonid asenduvad illusioonidega inimestest enda kõrval.
Vähemalt sellega piirdusid minu hallutsinatsioonid kuni tänase ööni..



Minu arust on kohutavalt kurb vaadata kõrvalt, kuidas vanematel inimestel hakkab viimastel eluaastatel mõistus samm-sammu haavalt ära kaduma. Näiteks minu vanavanaema hakkas enne surma enda toas inimesi nägema, teadis nende nimesid, rääkis nendega. Tema jaoks täiesti normaalne, kõrvaltvaataja jaoks kurb. Milleni ma tahan jõuda on see, et täna öösel ei olnud mul niimoodi, et üks inimene oleks ilmunud ja siis ära haihtunud. Mul oli siin 4-5 inimest, kes segasid minu und pikemat aega.

Üks neist lamas diivanil, üritas magada nagu minagi, olin tänulik, et vähemalt tema vaikne on. Kaks tükki rääkisid omavahel ning kolmas aegajalt taidles mööda tuba ringi. Natukene kartsin neid valveta jätta, nad olid mulle küll tuttavad, aga mitte nii lähedas, 'kursakaaslased' vist. Aegajalt pöörasin pilgu nende poole, et vaadata ega nad midagi ära ei lõhu ega varasta. Mõtlesin, miks nad juba ära ei lähe, homme on koolipäev ja peab vara ärkama, nemad on juba siia päris kauaks jäänud. Samas polnud ka südant neid välja visata keset ööd ja samas, kui ma nad ise siia kutsunud olin. Korra pidin üles tõusma, kuna üks nendest turnis televiisori aluse peal. Üldse segasid nad minu soovitud rahulikku und. Peas piinas küsimus, mis ma hommikul peale hakkan, kui nad siis veel siin on. Kas ma pean neile kõigile ka putru ja hommikusööki tegema? Kohvi? Ja seejärel pean ma nad siiski ju välja viskama, ma ei usalda neid piisavalt, et jätta neid siia, kui ma kooli pean minema. Nii palju muresid, nii palju vastutusi. Sisimas lootsin, et nad juba lahkuksid, et saaksin lahti neist muredest ning suudaksin lõpuks rahulikult magada.

Muidugi mõista olid nad hommikuks kadunud ning kõik see teater oli vaid minu aju mängulisus.







Miks vesi voolab?
Ma eeldan, et siin on mõeldud jõe-sarnaseid asju, sest kui veetilk panna tasasele pinnale, siis ta ei voola mitte kuhugile(siit ka vastus). Selle nimi on energia miinimumi printsiip, ehk lihtsalt öeldes, vesi voolab allamäge ja seda gravitatsiooni tõttu. Vesi tuleb kuskilt allikast pinnale ning hakkab kalde tõttu ühele poole voolama, üritades võimalikult madalale saada (kui ta tuli pinnale mäe otsast, siis ta tahab mäejalamile jõuda, kuigi tavaliselt on see kõrguste vahe palju madalam, aga siiski olemas). Jõgi voolab välja merre või ookeani, sest see koht on kõige madalam koht, kuhu tal võimalik minna on.
Huvitav lisafakt on ka see, et ühte järve võib sisse joosta mitu jõge, kuid järvest välja jookseb ainult üks.

Miks kaovad lennukid, laevad Bermuuda kolmnurgas ära?
*  Kui ma klassikalise füüsika seisukohalt vastaksin, siis ütleksin ma, et põhjuseks on antud piirkonnas massiliselt maakoores leiduv metaan, mis on kergem kui õhk. Laevad püsivad veepinnal ju puhtalt selle pärast, et nad on väiksema tiheduse kui vesi. Aga kui laeva alla, vee asemele, tõuseb palju-palju metaani, siis miski ei kanna enam seda laeva ning see sukeldub.
*  Samuti kuu-päikese liikumisega põhjustadud tõusud ja mõõnad, mis põhjustavad piirkonnas ioniseeritud laama liikumist, mis omakorda põhjustab magnetilist anomaaliat.

Muidugi mainin ära, et kõik vastused on suhtelised ja mingit kindlat vastust ei ole. Vaba valik on seegi, kas uskuda, et sellel piirkonnal on mingid teistsugused mõjud või mitte. Aga paar müütilist ideed, mille hulgast valida:
*  Seal asub musta augu sarnane objekt.
*  Seal asub avarii teinud UFO-laev, mis kiirgab laineid, mis meie tehnika rivist välja viib.
*  Bermuuda kolmnurgas asub auk aja- ja ruumidimensioonis, ehk relatiivsusteooria järgi võib aegruum võib võimsates gravitatsiooniväljades teistmoodi käituda.
*  Bermuuda kolmnurgas asub Atlantis. Legendi järgi leiutasid Atlantise elanikud energiat salvestavad kristallid, mis peaksid tänapäevani tohutul hulgal energiat välja kiirgama. Samuti arvatakse, et lisaks müstilisele Atlantise linnale paikneb seal ka hiiglaslik klaasist püramiid, mis on isegi suurem kui Cheops'i püramiid, mis käitub tohutu energiaallikana. Panen lõpetuseks sellest püramiidist pilte ka:





Friday, September 28, 2012

Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.


Lisasin küljepaneelile sellise toreda koha pealkirjaga "Küsimused". Mõte on selline, et ühel peol pakuti mulle see idee, öeldes, et tal tekib hästi palju küsimusi, millele ta tahaks vastuseid, aga ei viitsi otsida. Ning mina olen selline, kellele just meeldib vastata ja küsimusi otsida. Mõte ju iseenesest päris hea.
Ehk siis, sinna võib lisada igasugu füüsika-küsimusi (palun ärge ainult enda kodutööd sinna copy-paste'ge) ning miks mitte ka füsioloogia või ükskõik mille teemalisi, juhul kui arvate, et ma olen nendel teemal vähemalt kompetentne. Aga igastahes, küsimus oli: "Miks äikest lüües müristab?" mul mingisugune teooria tegelikult oli, aga kuna mul on selline viga, et mulle ei meeldi vastata, kui ma just milleski absoluutselt kindel pole, siis jäi see sinna paika. Aga nüüd vastan sellele postituse lõpus, et saaks ikka uudishimu ära rahuldatud.






Mõned tähelepanelikud ehk mäletavad, kuidas ma kunagi kurtsin muret, et ilmselt ülikoolis pole aega trennis käimiseks. Leidsin eile Akadeemilise Spordiklubi veebilehest sellise koha, kust saab enda ajalugu näha ning see näitas, et alates 6. septembrist olen ma kokku käinud 14 korda, ehk peaaegu 5 korda nädalas. Ehk veel ei ole hullu midagi, kool tundub praegu isegi kerge. Täna oli mul esimene kontrolltöö ülikoolis - nimelt programmeerimises. See oli üpriski lihtne, võib-olla isegi liigagi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib programmeerida, tundub nii loomuliku ja loova tegevusena. Aga eks näib, mis õpiraskusest edasi saab..


Töötulevik tundub ka veel ähmane. Ühelt poolt veel aega on, aga teiselt poolt peab ju koolis vastavaid aineid vaikselt valima hakkama. Oletades, et ma jäängi lõpuni füüsika erialale, siis kindlust loob see, et viimase paari aasta (vististi viie?) lõpetajate seas pole mitte ühtegi töötut. Suurem hulk töötab ülikoolis, õpetajatena või juhtidena. Muidugi on tööde hulgas sortiment hästi lai, leidus kõike, aga eriti palju tundus olevat igasugu juhte - olgu selleks kasvõi personali- või IT-juhte.




Muidugi on see kõik hetkel veel puhtakujuline spekulatsioon, aga mind huvitaks muidugi ka doktorikraad kätte saada. Samas koos plussidega, tuleks kaasa ka terve suur hunnik miinuseid. Alates sellest, et pean endale pidevalt rahastajaid leidma ning lõpetades pideva reisimisega või lausa obligatsiooniga elada välismaal. Muidugi ka siinsed palgad, kui professorid välja jätta, siis väga suure hulga teadlaste brutopalgad ei küündi isegi Eesti keskmise palgani. Ehk siis töö, mis nõuab ~10 aastat ränka õppimist, globaalset tunnustust ning tööd ka pärast tööpäeva ning siiski on võimalik lõpetada palju vaesemana, kui "keskmine" inimene. Sounds really great, kuigi samas on see töö loov ja väljakutsuv ning kui ma valiksin eriala, mis ka erasektorile huvi pakub, siis oleks ju mingi suure kapitaliga firma alluvuses täitsa okei töötada. Oehh.. Jätan selle lihtsalt tuleviku otsustada. (Teen seda vist liigagi tihti)


Nii - miks äikesega müristab? Mürin ei tule mitte pilvedest, vaid pikselöögist. Kuna õhk on täis igasugu osakesi, siis äike murrab neist läbi ja ta soojendab kõiki õhuosakesi, mis tema ümber on, ta teeb seda hästi kiiresti ning tõstab nende temperatuuri väga kõrgele, mitme-mitme tuhande kraadini (välk on ju päris tuline). Ning nagu kõik asjad ikka, siis ka õhk paisub soojenedes ning kuna see soojenemine on nii intensiivne, siis see paisumine liigub mööda õhku edasi justkui jõelaine ning kui see laine jõuab meie kõrva, siis me kuuleme seda mürisemisena. Eks ole ju tegelikult kõik helilained sarnased mehaanilised lained. Ehk siis sama protsess toimub pikselöögil ümberringi ning need lained levivad igasse suunda. Täpselt nii, nagu kivi vette visates levivad veelained, levivad ka helilained.





Täna kulmineerub ka Teadlaste ÖÖ Festival, millest ma kavatsen ka osa võtta. Mul on hetkel käes Tartu ürituste ajakava ning siin on 5 lehte sündmusi ja ekskursioone, mis täna kõik toimuvad. Kui kellelgi veel soovi on tasuta teadusteatrit, ekskursioone või muidki asju näha/kogeda, siis soovitan järgi uurida - üritusi toimub üle Eesti.



Sunday, September 16, 2012

See on kunst, mida ei väljendata mitte paberil, vaid looduses




Huvitav on see, et mul on hetkel ainekavas ainult 1 kohustuslik füüsika aine ja see polegi veel õige füüsika. Pigem on see lihtsalt kuiv mõistete tund, metafüüsika või minu sõnul isegi filosoofiline loogika. Seal on 30 lehekülgi mõisteid, sh. ka sellised nagu hing, vaim, süllogism, ettemääratus jms.

Miskipärast ma arvasin, et siin hakkab kohe mingi hullumeelne füüsika ülesannete lahendamine pihta, aga reaalsuses ülikool on veel kerge, aga räägitakse, et meie õppekava on nagu eksponentfunktsioon, ehk varsti muutub kõik hästi järsult hästi kiireks. Ega ilma asjata iga teine siit välja ei lange. Natukene kurb on isegi mõelda, et praegune loengusaal on varsti poole tühjem. Veel õudsam on mõelda, et mis siis juhtub, kui ise ei näegi seda kui saal tühjemaks muutub, vaid olla ise selle langeva poole osa..

Huvitav tähelepanek on siin, et inimesi on tõesti võimalik teatud tüüpidesse ära lahterdada. Kõik füüsikaõpetajad on olnud samasugused hullud, matemaatika õpetajad on kõik üpriski kuivad ja aines kinni ning inglise keele õpetaja meenutas juba kaugelt minu endist saksa keele õpetajat, ka tund oli sarnane. Sama ka teiste inimestega, kõik meenutavad kedagi, keda ma olen varem tundnud juba. Ning kui ei meenuta, siis meenutavad kedagi, keda ma olen hiljuti tundma õppinud, ehk siis mulle jäävadki inimesed pigem enda temperamenditüübi ja käitumise poolest meelde - näo ja nime järgi on minu ära tundmine üpriski kehv.

Aga mul on üks hästi huvitav valikaine, nimelt 'füüsika meie ümber', ma sain selle loodusõpetajate õppekavast. Seal seletatakse, nagu nimeski mainitud, füüsikast meie ümber. Juba esimeses tunnis rääkisime sellistest küsimustest nagu, miks kassi silmad pimedas helendavad, miks pilved alla ei kuku, miks järve jookseb sisse mitu jõge, aga järvest välja ainult 1 ja palju muudki. Ehk siis tegu on hästi ägeda tunniga ning sellega seoses meenub ka üks ettepanek, mille keegi blogi suhtes mulle pakkus, aga selle realiseerin ma ära siis, kui natukene rohkem aega on.

Samuti registreerisin end teadusbussi, mis tähendab, et peagi ma saan hakata teadusteatrit andma. Mulle kohutavalt meeldib see - ei jõua ära oodata. Kohilas tehti vahepeal rohelises saalis midagi sarnast, vedel lämmastikuga mängimine, infrapunakaamerad ja suur hunnik huvitavaid katseid! Ma ei suuda ära oodata, sest enam ma ei ole jälgija, vaid esineja rollis. Kes teab, äkki sõidab teadusbuss kunagi ka Kohila Gümnaasiumi?


Isegi laupäeval, ehk eile oli seminar, mis algas hommikul kell 10, kestis 6.30-ni ja kulmineerus kell 9, peoga. Ehk siis päevad on siin pikad, süüa saab vähe ja istumist on palju, aga elu on lahe ja olla on tore. Loodame, et ma pean siis 9-10 aastat enda erialal vastu ja naudin seda ka edaspidi =)


Thursday, September 13, 2012

I wish I was beautiful



Hommikul kell 8 kooli poole jalutades on huvitav märgata varaseid inimesi, kes väljas koertega jalutavad. Miks nad nii vara nendega jalutavad? Kuidas nad endale seda lubada saavad? Kas nad tööl või unemaal ei peaks olema? Ainuüksi enda lühikesel kooliteel nägin neid 3 tükki - jalutavad, rahulikult. Näod on küll tõsised, aga kehahoiak vaba, ilma muredeta. Nähes selliseid müstilisi inimesi, tekib peas küsimus - mis on nende lugu?

Äkki nad on hiljuti oma töö kaotanud ja ei oska enam midagi ajaga peale hakata. Või käib vaid nende mees tööl, nemad viisid ainult enda lapsed lasteaeda ja jätkasid oma vaba hommikupoolikut jalutuskäiguga.
Siis tabab mind mõte - küll ma olen loll, ma pole enam ju Kohilas. Koertel on sama moodi hädad ja mured ning nad ei saa neid lihtsalt õue lasta. Ilmselt on nad sunnitud iga hommikul, lõunal ja õhtul nendega jalutamas käima ja pärast seda varast jalutuskäiku nad siiski suunduvad tööle. Võib-olla, aga see ei välista ka eelmiseid variante.

Kuigi tegelikult polegi vahet, taipan, et nemad on nagu minagi. Nad on ka vaatlejad. Mina vaatlen neid kui müstilisi objekte, mis kiiretel hommikutundidel veedavad rahulike tunde enda loomade seltsis. Ning nemad vaatlevad mind, mitte küll indiviidina, vaid osa sellest suurest inimmassist, mis meenutab sipelgate organiseeritust. See inimpilv, mis iga hommik kell 8 justkui tärkab maa alt ning hakkab siblima. Kõik liiguvad mingile poole, risti-rästi, kõigil on kuhugile kiire, vaja kuhugile jõuda ja midagi teha. Vähemalt nii näib meile endile - selle suure inimmassi osale. Reaalsuses ei jõua me õigeks ajal kuhugile, ega saa midagi tehtud. Ja just selle pärast algab see sama kihutamine iga hommik otsast pihta, me vähemalt proovime ja proovime, kuniks...

Kuniks suudame end näha kõrvalt. Näha muretsemise ja pabistamise põhjusetust ja mõelda väljaspool seda pilve. Niimoodi lõpeb iga hommikune kiirustamine ja paanitsemine ning me muutume jalutajateks. Kes iga varahommik läheb linna peale koos enda koeraga ning jälgib kõrvalt seda meeletut siblimist, arusaamata, miks neil kõigil kiire on. Ja see meeletu siblijate hulk vaatab seda rahulikku hommikunautijat, arusaamata, miks tema ei jookse vooluga kaasa.



Wednesday, September 5, 2012

I am not a monster, I am just misunderstood.



Huvitav fakt: ma ei oska vilistada

Uus sügis, palju uusi kogemusi. Minul, sinul. Isegi temal. Kes läheb gümnaasiumi, kes uude kooli, kes ülikooli ja kellel on lihtsalt uus klass ees ootamas. Ka minu kogemus kuulub sinna alla - mitte eriti eriline. Seda vähemalt selles mõttes, et kõigi uued algused on erilised. Ja seoses sellega ma proovin siia mitte kurta, kuidas mu õppepäev oli 8-st 6-ni ilma eriliste pausideta. Ma proovin mitte seletada, kuidas ained tunduvad juba praegu ülimalt keerulised. Ma proovin mitte kurta, kuidas ühe tunni kohta koolis on tavaliselt määratud vähemalt poolteist tundi tööd veel kodus. Ma proovin vältida siia enda koolipäevade kirjelduste kirjutamist, isegi kui mulle on need uued ja värsked, on need ülduses nii ära räägitud ja faktini teada. Aga üks asi, mida ma võib-olla teen, on, et ma kirjutan praeguses postituses ülikooli kohta lauseid, mis hakkavad sõnadega "ma proovin". Aga üks asi, mida ma kindlasti teen on see, et ma kirjutan siia huvitavaid lugusid ja seikasid, mis minuga on juhtunud. Ehk siis midagi, mis mujal kajastust ei saa (ja oleks ka päris creepy, kui keegi teine minu elust kirjutaks).


Nüüd, mil koitmas on sügis
ja algamas on õpingud.
Sooviksin ma öelda toosti,
elule, mis lõppenud.

Pöörlema läks elurool,
kõik on segi paisatud:
gümnaasiumist saand ülikool,
ei saa me olla laisad nüüd.

Oh. Keeruline tudengielu,
vaevalised õpingud.
Oh! Kallid sõbrad - rõõm ja melu
See-eest siin on lõputud.


-Minu bipolaarsed tunded, tekitatud ülikooli poolt.




Wednesday, August 29, 2012

Mix some vodka with caffeine

Hiljuti registreerisin end ka ametlikult Tartu elanikuks. Uhke tunne, aga samas sellega tuli kaasa nii head kui halba. Kõige halvem asi selle juures on see, et ma ei saa sõidukompensatsiooni kodus käimise eest. Samas üks positiivne külg on see, et ma saan endale Tartusse perearsti. Homme saan enda vanalt perearstilt haigusraamatu koopia kätte ning seejärel peaks kõik ladusalt minema. Pluss, Rapla ülevaataja pidi kõiki ajateenistusse saatma, tõenäoliselt saadaks ta isegi mind koos meniskirebendiga sinna. Op tegi küll asja paremaks, aga aegajalt lööb ikka põrguvalu sisse, tont teab miks.


But everybody's gone
And I've been here for too long
To face this on my own
Well I guess this is growing up
Well I guess this is growing up



Vahepeal oli mul ka lauaarvutiga probleeme. Mõnikord kui ma ta tööle panen, siis alguses ekraan vilgub ja seejärel muutub mustaks, tavaliselt piisab paarist 3-4 restardist, aga viimane kord tegin 2 tundi neid restarte (mitte muidugi ise kõrval passides), aga ei midagi. Arvasin, et videokaart on kutu, kuna mul on sellega igasugu jamasid olnud. Postitasin Hinnavaatluse foorumisse ka enda probleemi stiilis 'ekraan vilgub, aga tööle ei lähe' ja uskumatul kombel teadsid nad kohe öelda, et monitori toiteahelas on kondensaatorid paisunud. Vedasin siis arvuti sauna (seal on telekas, mida sain monitorina kasutada) ja töötaski. Täiesti vaimustav minu arust. Ma lähen sinna lihtsa tekstiga, et ekraan vilgub ja nad oskavad mulle kohe nii täpse lahenduse pakkuda. Olgu kiidetud see inimene, kes it-pätid leiutas. Muidugi olen ma nüüd ülimalt õnnelik, et uut videokaarti ei pea ostma ja mul juba õnnestus leida sootsa hinnaga kasutatud, kuid hea monitor.




Olen ka suure huviga jälginud enda õppekava - nii palju põnevaid aineid ja nii palju valikuid tuleb teha. Põhimõtteliselt pean valikainete juba bakalaureuses ära otsustama, mida ma edasi tahan teha, kuigi suurem valik tuleb teha magistris, peab juba praegu algust tegema. Näiteks, kui ma tahaks magistris õppida militaarfüüsikas, sel juhul peaksin ma juba praegu valikainena võtma 'militaar- ja sisekaitsetehnoloogiad'. Ma arvan, et nende valikutega tuleb mul veel tükk peamurdmist, sest nii palju põnevat ning samas vaja otsustada, mis on tähtis, mis ei ole. Näiteks otsustasin ma juba praegu ära, et ma ei hakkagi õppima eesti keele väljendusoskust vaid selle asemel õpin saksa keelt. Vot, üks hea otsust tehtud, viisteist tükki veel.

Huvitav fakt: ma olen Skyrimi 2 korda läbi teinud. (õudne saavutus, onju)

Sunday, August 19, 2012

Looks like it's gonna be another one of those rainy days again.

Viimased päevad on üpriski tegusad olnud. Eile käisin süstaga sõitmas Valklast Pedassaareni. Alguses oli aerutamine üpriski katsumus, varasem kogemus puudus ja puhus tugev külgtuul. Alguses oli raskusi teiste tempos püsimisega, aga ega see vahemaa väga suureks ei kasvanud. Saarele jõudes tegime peatuse, vaatasime ringi ja reisijuht rääkis meile saare ajaloost nii mõndagi huvitavat. Tegu oli liivasaarega ja kuna Eestis on valdavalt läänetuuled, siis lääneküljest puhub saart aina harvemaks ning kõik see lendab saare idaküljele ehk varsti võib see saar Eestimaaga ühenduses olla. Sõitsime saarele pooltiiru peale, peatusime teisel pool ja jalutasime veelgi edasi. Saarel oli veel väljarenditav saunamaja, milles praegugi seltskond peatus ning hästi suuri ämblikuvõrkusid ja ka suuri ämblike. Saare kõige suurem ämblik oli umbes nii suur, nagu mina prooviksin sõrmedega fotokaamerat teha. Peagi hakkasime tagasi sõudma ning see oli palju kergem, sest laineid ei olnud ja rütm oli käes. Pidi aga 15 tõmmet tegema ja siis teisi järgi ootama, sest liikusime liigagi hästi. Kokku kestis see lõbu umbes 3,5 tundi ja vesi oli üllatavalt soe. Isegi mina, külmavares, võin öelda, et see oli soe. Ma arvasin, et põhjarannikul on alati jääkülm vesi - ma oleksin isegi ujuma läinud, aga ma olin niigi süstamatkast läbi märg, nii et ma ei näinud mõtet.


                              No woman can resist the pleasure of not having to deal with me!















Muidugi tänu eilsele matkale nägin ma täna öösel õudusunenägusid - 3 korda lausa ja kõik olid seotud ämblikutega, sest ma ei ole eriline ämblikuinimene. Vahepeal kui nägin, et minu teki peale ronib ämblik, siis ma isegi võtsin teki ja viskasin selle kaugele põrandale. Hiljem, kui ma taipasin, et see oli kõigest uni, siis muidugi ma pidin sellele järgi minema. Järgmise õudusunenäoga lükkasin lihtsalt teki endast eemale. Huvitav, mulle pole varem midagi niimoodi mõjunud.


Täna vedasime äsja-rentitud venna korterisse mööblit ja korrastasime seda. Huvitaval kombel polnud ta seda korterit varem näinudki - täna nägi seda läbi Skype esimest korda. Korter asub Mustamäel ja kuna ma pole eriti linnainimene, siis nägin enda jaoks nii mõndagi huvitavat. Esimesena nägin allkorruse naabrit, kes eeskotta sisenedes lendas pikali, kuid õnneks jäi käes olev šampuse pudel terveks. Tõusis püsti, tuigerdas edasi-tagasi tükk aega, aga võttis soovituse peale plätud jalast ära, et kergem üles oleks minna ning seejärel ta ka küürus olekuga enda korterisse loivas - plätud olid veel õhtulgi maja ees. Samuti on korteriga ka huvitav see, et see kuulus varem mingile fotokunstnikule (kunstnikule tavaselt pohhuistliku olekuga inimene) ning elutoas on 'fotostuudio' ehk laes kaks suurt reguleeritavat prožektorit.



Samuti on maja ees vana staadion koos 'turnikatega'. Vahepeal olid staadioni juures kaks maikas noormeest ning lasid neid odavaid rakette, mis teevad vile ja seejärel pauku. Nad pigem sihtisid maad, kui õhku. Seejärel tulid rööbaspuude juurde kolm uut noormeest, kes tegid sooja ja seejärel kuivatasid rööbaspuud mingi 15 salvrätika ära, mille nad ka kohe sinna kõrvale maha viskasid. Siis võtsid kõik enda ülakehad paljaks ja hakkasid mingit 'trenni' sarnast asja tegema, vahepeal karjus keegi kortermaja eest tüüpilise aksendiga neile 'davai,davai!' kaasa. Enamiku ajast nad seisid niisama, aga iga 5-10 minuti tagant võis trennisarnaseid asju näha. Eriti põnev oli siis, kui üks sidus enda käed posti külge, läks rippesse ning seejärel hakkasid posti ümber ringe keerutama. Ma loodan, et ta jõuab kunagi olümpiale, siis koristab ehk keegi tema eest need salvrätid ka ära.

Huvitav fakt - mulle ei meeldi ujumine, jõed, mered ja igasugused veekogud. Ainsana veetegevustest meeldib mulle sukeldumine

Alles õhtul-hilja jõudsin tagasi Kohilasse ning homme läheme Tartusse - minu korteriga tegutsema. Ega seal väga paljut enam teha ei ole, viin vaid enda toast laua sinna ning homsest peaks see täiesti elamisvalmis olema ja kolmandal toimub mul ka avaaktus. Can't wait.

Lõpetuseks panen siia ühe kohutavalt kummitava-kurva laulu koos osaliste sõnadega, soovitan minna youtube lingile ning täispikalt neid vaadata. Tõsiselt mõtteline ja sügav.



I died in a car crash two days ago
Was unrecognizable
When they pulled me from the gears
No one's fault, no one's bottle
No one's teenage pride or throttle
Our innocence is all the worse for fears
The other walked away alive
Arms wrapped now around his wife

My lover sits, the silent eye
In a hurricane of warmth and word
My mother trembles with the sobs
Whose absence seems absurd
My sister shouts to let her see
Through the cloud of crowd surrounding me
My colleagues call for silence in my name

I died in a car crash three months ago
They burned me until I glowed
And crumbled to a fine gray sand
Now I am nothing, everywhere
Several breaths of strangers' air
And all thoughts ever written in my hand
They plant my tree out in the yard
It grows but takes the winter hard

Thursday, August 16, 2012

Minu esimene trennipäevik

Mõtlesin teha siia ka ühe treeningpäeviku stiilis postituse, mitte niivõrd, et seda kohta trennipäevikuks muuta, vaid et pigem kunagi endalgi huvitav sirvida oleks ja ehk keegi leiab siit ka midagi kasulikku. Igastahes asi piirdub hetkel ühe postitusega.

Postituse jagan kaheks osaks: esimene on minust ja teine on kõige enam küsitavamad küsimused. Teemad on kenast välja toodud, nii et võite vabalt pealkirjade kaudu teksti sirvida. Ning kui te peate seda sorti üles kirjutamist nartsislikuks või egoistlikuks, siis palun ärge edasi lugege, see ei ole teile.



I OSA: Mina


Alustan kolme küsimusega, mida kõige enam minult päritakse.

Palju sa rinnalt surud?
  Isiklikult mulle see küsimus ei meelde, sest rinnalt surumine ei ole ju tähtsaim jõunäitaja. Aga ausalt öeldes ma ei tea, sest ma ei ole pikka aega seda proovinud ja tavaliselt mul ei ole ka kuskilt julgestajat võtta. Kõige kaugemale, milleni olen ma läinud on 100 kg ja seda surusin kaks korda. Nii et 110 kg võib isegi ära tulla.

Kas sa oled kulturist?
  Ei, ma ei ole kulturist. Minu silmis võib kulturistiks nimetada ainult neid, kes ka võistlemas käivad. Mina olen lihtsalt hobikorras harrastaja või juba sõltlane ning kui vaja liigitada, siis võib lihtsalt bodybuilder'iks nimetada.



Mis aineid sa tarbid?
  Tavaliselt oodatakse sellele huvitavat vastust, nagu kõik, kes jõusaalis käivad, süstiks endale veeni kaudu steroide sisse. Aga "ained", mida ma tarbin on: 
  1. Multivitamiin hommikul
  2. Kalaõli hommikul ja õhtul (kuigi nüüd sai mul see otsa)
  3. Valk pärast trenni
  4. Vahepeal oli isal rohelise tee ekstrakti purk, siis ma aegajalt võtsin ka neid.
Ja nägite, ei olnudki mingit võlu-dopingut...


Kui kaua sa oled jõusaalis käinud? Kui tihti sa trenni teed?
  Esimest korda hakkasin vist koos sõpradega käima jõusaalis 9. klassis. Muidugi, ega me midagi seal väga produktiivset ei teinud, aga alguse juures ongi tore see, et isegi kui väga halvasti teed, siis esimestel kuudel on arengut ikka näha. Ja eks me mingi 1-2 korda nädalas käisime, vahepeal ma ei käinud ka üldse, aga korralikumalt hakkasin tegelema nii umbes poolteist aastat tagasi. 

Tihedus sõltub mul kavast ning ma muudan seda üpriski sagedasti. Hetkel treening 4 korda nädalas, vahepeal ulatus see ka 6-ni ning mingi aeg ilmselt langeb ka 3-ni.


Aga aeroobne treening - jooksmine jms.?
   Tavaliselt ma enne kangitrenni sõuan 5-15 minutit sõltuvalt kavast. Aga sörkjooksu ega mingit kestusala ma ei harrasta, pigem hüppan hüppenööriga, sprindin või äärmisel juhul jooksen cooperit.

Miks?
   Kuna ma ei näe selles mitte mingisugust kasu, pigem on see kahjulik. Ma võin tuua terve hunniku näiteid, miks suurem enamik ei peaks või isegi ei tohiks jooksmist harrastada. Pealegi intensiivsem trenn võtab vähem aega, põletad rohkem kaloreid (kuigi samas koguses rasva, mis pikema kestuvsega trenn), hoiab vereringluse isegi rohkem korras ning mis kõige tähtsam, ei hävita lihast. Olete te kunagi näinud lihaselt maratonijooksjat? Ei ole või vastasel-juhul ei ole nad maratonijooksjad, ainukesed lihaselised jooksjad on sprinterid, sest nende keha ei suuda lühikese pingutusperioodi jooksul lihast energiaks muuta. Mõned lisapõhjused on veel ära toodud kõige viimases küsimuses.

Everyone loves biceps





















Põhinäitajad:
Kaal - 68 kg (+/- 2 kg)
Pikkus - 176 cm (+ 2 cm)
Rasvaprotsent - 10,1 % (+/- 0,3 %)


Mis on su lemmikharjutus?
  Ilmselgelt kükk ja seda nii mitmel põhjusel. Enamasti selle pärast, et see on kõige arendavam ja nõudvam harjutus. Teisalt selle pärast, et mul on põlvemeniski rebendi tõttu jalad aegajalt haiged, nii et mu jalad on võrdlemisi nõrgad ning potentsiaal piiratud, hetkel teen 5x5 seeriat 75kg, kuigi ilmselt suudaksin seda teha ka 80kg. Maksimumi ma kükis katsetada ei julge ja ilmselt ei tasugi.


Mis on sinu nõrgim külg?
  Haare, kindlasti haare. Enamasti on see põhjustatud ilmselt minu väikesest massist. Aga probleem ilmneb jõutõmmet tehes - 8 korda 115kg tõstes pean juba haaret vahetama 1-2 korda, sest lihtsalt ei jaksa kangi üleval hoida, sestap ma ei saagi teha jõutõmmet suurte raskuste ja samas suure korduste arvuga.


Mis on sinu tulevikuplaanid?
  Eriti mulle planeerida ei meeldi, aga hetkel alustasin just massiperioodiga. Nädalaga on juba 2 kg hetkel juurde tulnud ning üritan seda perioodi hoida kuni kevade lõpuni ning loodan, et ülikooli kõrvalt ka aega trennis käia on. Muidugi kui aega on ja massiperiood edukalt läheb, siis idee poolest võiks isegi sügisel võistelda proovida, aga seda otsustan hiljem. Muidu jah, arvulisi plaane ma veel ei tee ning eelmine planeerimine oli see, kui ma talvel ütlesin, et proovin suveks endale 6-packi saada. Enamvähem isegi sain, oleks võinud parem olla, aga massiperiood ei olnud mul eriti korralik:





II OSA: Üldlevinud küsimused


Kuidas ma suuremaks / kaalust juurde saan?
  • Söö rohkem kaloreid kui kulutad - kuldreegel, mis töötab.
  • Söö iga 2-3 tunni tagant (ma söön isegi tihedamini, sest keha on harjunud ja annab juba pooleteise tunni pärast märku, et aeg süüa.)
  • Tarbi rohkem valku (1,2-2 g ühe kg massi kohta sõltuvalt sportlikust aktiivsusest)
  • Söö rohkem aeglasesti imenduvaid süsivesikuid. Need on: täistera asjad, kartul, pruun riis (valge sobib kah enamvähem), pudrud, tatar jms.
  • Kui teed trenni, siis tee kükki, jõutõmmet ja rinnalt surumist - just täpselt sellises tähtsuse järjekorras need on.
  • Kui ikka sööd palju ja massi ei tule, siis vähem kaootilisema päeva saabudes kirjuta üles kõik, mis sa sööd ja siis uuri kaloraaži ise, räägi mingi treeneriga või siis kirjuta mulle. Kui oled terve elu peenikene olnud, siis võib asi kehatüübi taga kinni olla, võid googeldada - hardgainer.



Kuidas ma kaalust alla saan?

  • Söö vähem kaloreid kui sa kulutad - lihtne ja loogiline. Muidugi tasub tähele panna, et kaloraaži ei tasu väga kiiresti ega ka väga kaugele langetada. Väikene negatiivne kaloraaž on täiesti piisav ning ega mingi ülitäpne kaloraaži järgimine ka vajalik ei ole.
  • Söö iga 2-3 tunni tagant, loogika on siiski see, et kõik need söögikorrad ei ole mingid hiiglaslikud praed, vaid mõstilikud kogused. Väldi nälga, sest see tähendab juba, et midagi on korrast ära. Süüa nälja kaotamiseks on sama, mis ravida külmetust, selle asemel, et riideid selga panna. 
  • Väldi rämpsu: suhkur, jahu, sai, igasugused joogid (karastusjoogid, mahlajoogid, alkohol, energiajoogid jne.) Võin öelda, et ainuüksi seda reeglit jälgides saab rahus elada ning paari nädalaga juba silmanähtavalt paremasse vormi.
  • Söö vähem süsivesikuid. Näiteks igasugused puuviljad ja marjad võiksid jääda pigem hommikusse või pärast trenni (mina näiteks hakkasin banaane/õune/mustikaid sööma siis, kui kaalust tahtsin juurde saada). 
  • Sohipäevad, ehk ühel päeval nädalas võid süüa vabamalt ning jälgida rohkem oma isusi, et vältida stagnatsiooni.
  • Kui välimus ei muutu paremaks (kaal isegi ei ole tähtis), siis oota vähem kaootilist päeva ning kirjuta sel päeval üles kõik, mida sa sööd ning uuri seda menüüd ning kaloraaži ise, küsi mingilt treenerilt abi või küsi mult ja ma aitan vastust leida.
  • Söö rohkem rasvu ja valke - vastukaaluks süsivesikute vähenemisele. Rasvad peaksid olema siiski kasulikud, mitte mingisugused transrasvad. Õnneks lõpetavad piimatootjad lähiajal "Light" toodete tootmise. Eriti irooniline asi on selveri rosinatega lahja kohupiim - sisaldab rohkem suhkruid kui rosinaid, aga inimesed siiski arvavad, et kuna see rasvu ei sisalda, siis see paksuks ei tee. Panen siia ka ühe diagrammi, mis näitab ameriklaaste rasva tarbimise vähenemist ning sellega pöördvõrdeliselt nende rasvumise tõusu:



Kuidas saada sixpack'i?

   Selle saamist määravad 3 tegurit ja nende ligikaudne osatähtsus: toitumine - 85%; geenid - 8%; trenn - 7%. Ehk siis nagu näha, ilusa kõhu saamiseks tuleb vaid toitumine korda teha ja mure lahendatud. Maailmas on mitu võistleval tasemel kulturiste, kes treenivad kõhtu kuus korra kui sedagi. Samas see ei tähenda seda, et peaks kõhu treenimata jätma, sest ta osaleb siiski ülakeha liigutamisel ja püsti hoidmisel ning on vajalik. Aga ärge hakake meeletult istesse tõuse tegema. Te rikute vaid oma selja ära, isegi selle suve jooksul olen ma näinud inimesi, kes on endale tarbetult seljavalu tekitanud. Kuigi trenni käigus, kui te soe olete, on täiesti lubatav treenida kõhulihaseid, aga sel juhul ei tohi ka unustada alaselga, et ära hoida lihaste düsbalanssi ning kohutavaid seljahädasid. 
Üldine tarkus on siiski see, et kui te ei suuda 3 x 3 minutit hoida korraliku planki, siis ei tasu veel istesse tõuse tegema hakata. Panen sellest harjutusest ka pildi:


* Mul on põlved õrnalt kronksus, sest mul meeldib jalgu rohkem taga hoida.
Idee poolest peaks terve keha sirge olema.


Mis treening on kõige parem moodus põletamaks rasva?
   Igastahes mitte üldlevinud sörkjooks. Muidugi ma võiksin siin kohal reklaamida enda lemmikut, jõusaali trenni ja rääkida, et lisaks lihasmassi kasvule tõuseb ka sellega koos teie päevane energiavajadus ning seeläbi aitab see rasva põletada pikka aega. Aga kuna paljudele ei meeldi sinna jõusaali pugeda, siis ma ütlen, et kõrge intensiivusega treening (edaspidi HIIT - High Intensity Interval Training). Nagu nimigi tehakse, on tegu intervalltreeninguga, mida tehakse suure pingutusega. Näiteks sprintimine - jooksed 100m lõigu, kõnnid tagasi starti ning otsast pihta. Super on ka hüppenööriga seda teha - 2 minutit hüppamist, 30-45 sekundit puhkust ja nii otsast peale. Samuti saab seda teha ka iga trenažööriga.

   HIIT treeningu plussid:
  • Võtab vähem aega ja põletab rohkem kaloreid. Minu massiga inimene kaotab 20 minutiga sörkides umbes 210 kcal, HIIT'i tehes aga ~300. Seda vähemalt treeninguhetkel.
  • HIITi tehes toimub ka järelpõlemine ehk keha tarbib lisakaloreid ning -hapniku ka 24 tundi pärast treeningulõppu. Sörkjooks sellist võimalust ei paku.
  • HIIT soodustab ka rasvade oksüdatsiooni lihaskius, ehk lihtsalt öeldes põletab rasvu rohkem kui sörkjooks.
  • Keha ei harju sellega nii kiiresti ära. Sörkjooksu vastu omandab keha vastava 'immuunsuse' ning see kaotab üsna kiiresti oma mõju, mis nõuab veelgi kestvuse pikendamist. HIIT'il sellist asja ei ole.
  • HIIT ei söö lihasmassi - kõigile neile, kes ei taha välja näha, nagu nälginud Aafrika modellid.

Kui tekkis mingi küsimus, arusaamatus, vaja nõu või midagi jäi käsitlemata, siis võite julgelt minu poole pöörduda.

Thursday, August 9, 2012

Anything is good if it's made of chocolate

Midagi, mis kuulub üle-eelmisesse postitusse

Maitsmismeel on mulle alati huvitav tundunud, eriti sellega seonduvad küsimused. Üleüldse olen ma täheldanud, et sellised tavapärased väljendid on mulle viimasel ajal tundunud kaugete, mõistetamatuna. Selleks korraks on küsimuseks "Mis toit sulle maitseb?". Muidugi on meile lasteaiast peale räägitud, et keel tajub viit erinevat maitset: magusat, soolast, haput, kibedat ja umamit ning kõik maitsed on tekkinud vaid nendest viiest. Kõlab lihtsalt, onju? Aga millist toiduainet valida vastuseks eelnenud küsimusele? Algul tuleks lahti mõistetada sõna 'maitseb', eeldusel, et me teame juba, mida tähendab 'toit'. Maitsmine on ainete (antud juhul toiduainete) erinevate keemiliste omaduste tajumine keelega, ehk siis maitsmispungadel toimuv keemiline reaktsioon. Maitse eesmärk on siiski anda ajule võimalus kontrollida antud aine söödavust/mürgisust enne allaneelamist, mitte mingit erilist eufooriat ainetevahelisest reaktsioonist saada. Niiet selle järgi võiks teha järelduse, et peaks valima toiduaine, mis saadab ajule kõige 'mõnusama' närviimpulsi...


Aga millised on siis kõige tüüpilisemad vastused 'lemmiktoidu' stiilis küsimustele? Eks ikka igasugused šokolaadid, hamburgerid, pizzad, pelmeenid, kummikommid ja mida kõike veel. Ehk siis kõige rasva/suhkru rikkamad ning ka üldises mõttes kõige suurema kaloraažiga toidud. Ajule meeldib kui keha on paks, sest rasvane keha on enda tasakaaluasendis, olles näljahädad likvideerinud ja varunud piisavalt toitaineid endasse, et mõned ajad ilma millegita üle elada. Aga kas see siis tähendab, et kõige maitsvamad on need toidud, mis viivad meid tasakaaluasendi poole? Näiteks mulle meeldisid pikka aega banaanid, suure tõenäosusega minu mangaani/kaaliumi defitsiidi tõttu. Kui defitsiit oli likvideeritud kadus ka suur vajadus ning mõnu nende söömisest. Samuti ka porganditega, kui ma eneseteadlikult sisendasin endale, et porgandid aitavad mul päevase kiudainenormi täis saada ja muidugi kehale hakkasid tol hetkel porgandid rohkem maitsema. Minu point on aga, et kas 'lemmiktoitu' saab valida nende hetke rahulduste ja isude järgi või on selleks midagi, mis on alati isuäratavana tundunud. Kas on üldse võimalik valida enda lemmiktoitu jättes kõrvale enda emotsioonid ja himud ning teadvustada, et kõik need on vaid närviimpulsid. Tundub võimatuna, sest keha pole ju kunagi tasakaaluasendis. Sestap on ka mul raskusi enda lemmiktoidu või -joogi valimisega.





Sellega meenub ka eelmine Kaitseliidu õppus, mil meil lubati võtta 2 NATO pakki. Nende ümber käis diskussioon stiilis 'number 3 pakk on parem, seal pole hapukapsast.' ja 'number 1 oleks muidu hea, aga paprika rikub kõik ära'. Ja siis tulin muidugi mina, heitmata pilkugi sisaldusele võtsin ma lihtsalt 2 pakki, millel oli kõige suurem valgu sisaldus. Mulle tundub lihtsalt ebatähtis, et antud pakk sisaldas ka hapukapsast, mis oli võrreldes muu kraamiga kalorivaene ja seetõttu ajule vastuoluline. Summaarne kaloraaž oli siiski suurem, mis näitab, et ka aju võib vahel eksida ja enese vastu töötada.. Ärge kuulake enda aju, think outside the box. Tuleb juhtida teda, mitte lasta temal juhtida teid.





Täna alustasin ka enda toa koristamist ehk 'asjade täieliku hävitamist'. Hetke tulemusena on tühi mul üks 3-riiuline kapp, neljasahtliline kapp, 1 suur riidesahtel ja pool seinakappi. Koristus nägi välja selline, et vajalikud asjad paigutasin kontsentreeritumalt kokku ning ebavajalikud asjad viskasin ära, st. umbes 70% minu asjadest läks prügikotti. Ma loodan, et nad jõudsid paremasse paika. Aga suur osa asjadest, mis alles jätsin on siiski minu jaoks väärtusetud, kuid omavad mingit sümboolset hinda siinsel turul. Ehk plaan on selline, kui ma Tartu jõuan, siis üritan need kuidagi maha müüa. Kodus on mul halb nendega parseldada, peab transpordi ja postiga jamama, Tartus eeskätt palju mugavam. Vaadates kui palju mul seda hinnalist kraami on, tundub, et lähen ülikoolilinna mitte tundengiks, vaid müügimeheks.







© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis