I hope somebody, somewhere cares.

Täna käisin esimest korda elus käisin Solarises. Eriti aega mul seal ringi vaadata ei olnud, sest ma kiirustasin kinno. Käisin seal vaatamas animatsiooni nimega "Megameel". Peaksin rohkem multikaid vaatamas käia. Okei, action filmides vaatad need plahvatused ära ja american pie tüüpi filmides vaatad kõik need naljad ära ja pärast kõik, mis meeles on, ongi vaid plahvatused, naised ja paar joke. Aga animatsioonid.. Need on nii mitmetähenduslikud, sügavamõttelised ja filosoofilised. Nad räägivad sulle loo ja õpetavad, kuidas siin maailmas ja meie ühiskonnas asjad käivad. Toovad kaasa südamlike emotsioone, ajavad nutma...

Sujuvalt teemaga üle minnes, siis ma ei oska nutta. Umbes natukene üle pooleteise aasta tagasi sain ma räigelt valusalt haiget (ma ei mäleta, mis juhtus, lõin midagi ära või kukkusin rõvedalt). Ja siis oleks peaaegu nutma hakkanud, üritasin nutmisele kaasa ka aidata, aga edutult, hakkasin naerma hoopis, kuigi ise olin piinades. Mingi aeg oli Norra reisi ajal selline küsimus ka, et kui tihti sa nutad? Ma vastasin, et umbes kord aastas (kui sedagi) ja siis järsku vaadati mulle imelikult otsa ja öeldi, et kui ma vanemaks saan, siis nutan rohkem. Kuigi ma ise selles kahtlen. Ma olen juba sünnist saati iseloomu poolest selline, ma ei nutnud isegi beebina. Vanemad on mulle rääkinud, et kui mul poleks laktoosi vastu allergiat tulnud, siis ma poleks lapsepõlves peaaegu mitte kordagi nutnud. Ja muidugi, kui ma beebina isegi nutsin, siis hääletult. Polnud aru saada, kas ma üritan omaette sõnu pomiseda või siis nutsin. Mingi aeg nad hakkasid pisarate järgi aru saama, kas ma nutan või mitte. Enam ei saa seda ka teha, sest ma mõnikord lihtsalt otsustan enda silmi niisutada. Niiet saab öelda küll, et mehed ei nuta. Kui siis ainult korra paari aasta jooksul.

I am leaving tonight and I'm not coming back until I am alive.


"see maailm pöörleb ja kõigi me ideed kaasa haarab
ja ainult öösel kui piki vaimusilmi taeva vaatad
võid näha vabu hingi, kes jõudes osooni vastu
põrkuvad tagasi, sellelt, yo, hüpnoosi rattalt
nad murduvad kui valgus, mis pinge all peeglis
lõpuks alla annab ja oma silmades planeedid
süstib otse su ajju, mis nüüd täis puhast ruumi
tühje tühikuid, mis ajavad üle kõik tuhat kabuuri
seletamatu lõpmatusena, mis su veregrupisetist
voolab läbi ja mäng meteoori veneruletis
lõppeb kaotatud trofeega, kivist laotud moneega
mis on püramiidi varakambrist vargsi varastatud
ja langedes on tegemist sfinksi maha taotud portreega
kelle hing on mu riimimappi - saladuses salastatud
saladuses salastatud.


tulevik on kesköös ja täiskuu oma kogu näitab
ütlen kuuluud ja ülesse äratan kõik kodukäijad
kel see sfäär on käes, mil me nimi pääl
kus kuurütme lülitab libahundist inimhääl
kelle sõnaverejanu öösel ustab jooni
kaks üheksa koma viis kolm null viis süsteemis
kuninganna, kelle kroonist tegime metafoori
millest kuuluuluulud (helisünteesid)
tõsipea nõksub, sest need taustad tavatud
ei taha jõuda rea lõppu, sest need laused ajatud
raudselt rajatud, kui kisan kuu poole
sõnand emakeha vanaks ja enda luud nooreks
ja mu sõnad kajavad tagasi ta valitud toonis
kajalokatsoonis välja kraabitud lood
mis sünnivad plaadil puhta beebina voodis
ja saavad elustava tõuke me planeediga koos"

Tänasest on saanud eile.

Mõnikord on kahju tunda, kui kiiresti aeg mööda läheb.Juba tuleb uus aasta. 2011? Juba? Paistab ebareaalselt suure numbrina, pakuks, et praegu on umbes 2005. Tekkis diskussioon, et mis ma üldse eelmine aastavahetus tegin. Ma ei tea. Mul pole absoluutselt õrna aimugi. Olin ma äkki Anu juures? Või oli see üleeelmine aasta? Äkki olin enda saunas? Mai mäleta +.+ Kunagi ammu oli aastavahetus lihtsalt selline tore õhtu, kus sai kaua üleval olla, mitte ei pidanud kellegi teise pool valusa peaga hommikul ärkama.
Järgmine sünnipäev saan juba 18. Juba täisealine.. Saan ise alkoholi osta, osades klubides käia, autoga sõita. Juba käin autokoolis.. Minusugust ei tohiks autosse lastagi, ma olen alles puha laps ju. Mind ei tohiks üldse iseseisva täiskasvanuna siia laia maailma lasta. Kuhu mu noorus kadus? Järgmine aasta veel koolis käia, siis olen vaba. Ja mida ma siis peale pean hakkama? Alguses ajateenistus ja siis ülikooli... Mida õppima, füüsikat? On see üldse see, mida ma teha tahan? Ja mis siis edasi? Perekond ja töö? Mis tööd ma üldse tegema hakkan või kus kurat ma üldse elama hakkan? Kõik need otsused pean ise tegema =/  Ma keeran ju kõik sellised asjad pukki...
Mis sai ajast, mil me lihtsalt hängisime talvel paksude pükstega õues ja chillisime lampi kohtades ringi, meil oli ikka tore. Mis sai ajast, kui lumi oli asi, millest sai asju ehitada ja üksteist loopida, mitte asi, mida kasutatakse driftimiseks. Mis sai ajast, mil teed olid nende peal jooksmiseks ja enda libistamiseks mööda jääd ja kurvid ei olnud asjad, mida mööda saab kässariga külg ees kurvi võtta. Alles pidi passima kasvõi 2 tundi poe ees, et leida kedagi, kes alkoholi otsiks. Pidi lootma, et keegi sobilik kõnnib mööda või kõik enda tuttavad läbi helistama. Nüüd pole mingit muret. Kõigil on autod, et hetkega kohal olla ja kõik saavad osta ka. Varsti ma olen ise ka samasugune. Käsipiduriga külg ees võtan kurve ja ostan alakate alkot. Imelik mõelda.
Mu mälu töötab ka väga kahtlaselt. Ma lihtsalt ei süvene asjade meeldejätmisesse ja ise need ka ei taha eriti meelde jätta. Ma ei mäleta, mida ma tegin kaks nädalat tagasi. Ma ei mäleta, mida ma tegin kolm päeva tagasi. Ma võin igast kuradima numbreid, pii ja erinevaid koode meelde jätta, aga elementaarsed asjad ei jää mällu. Muidugi, kui ma süveneksin võiksin iga enda päeva mällu jätta, aga mind lihtsalt ei huvita nii palju. Ma ei tea kui vanad mu vanemad on, ma ei tea, mis aastal nad sündisid. Ma ei tea enda klassist mitte kellegi sünnikuupäeva, välja arvatud Eriku, tema oma on miskipärast meelde jäänud. Paaril vähesel oskan ainult õige sünnikuu pakkuda. Kuigi viimasel paaril sünnipäeval olen mõelnud, et peaks sünnikuud vähemalt meelde jätma. Aga ma pole seda vist eriti tõsiselt mõelnud, sest mul pole ikka õrna aimugi nendest.
Võib-olla on see mingi mälu kaitsereaktsioon, mitte mineviku ja kuupäevi meelde jätta. Kellel neid ikka vaja on.. Võib-olla ongi see hea, et meie tulevik on vaba ja minevik kaob kiiresti. Muidugi mälestustest on kahju ning kõik, mis tuleb tekitab hirmu. Aga me saame ju seda ise kujundada ja valida. Ning isegi kui ma suudan kõik pekki keerata ja tuleviku ära rikkuda, siis.... seiklus seegi?




Ma arvan, et ma olen ühe une ära teeninud.

Klaasist maja.

Hommikul silmad avad,
Sul on kohe teada vaja.
Kellele kuulub see maja?!?

Püksid jalas, aga oled topless.
Keha valutab, peas on paha,
Vaatad teksataksu, kadunud on raha.

See tunne on sulle juba tuttav:
lagi, mida vahid on ebatuttav,
iga mõte peas on ruttav.

Üritad meelde tuletada, kuidas sa siia said.
Ja kui sa siia said, siis mis juhtus?
Peas on siiamaani ainult üks mõte vaid.

Enesetunne paha, oksendad põrandale,
valge T-särk okse kõrval põrandal,
mobiil lamab soojendatud vetsu põrandal.
See pole sul esimene kord
otsida enda asju võõralt põrandalt.

Kuusteist vastamata kõnet,
ilmselt kõik inimesed, kelle sa eile vihale ajasid,
see on küll viimane asi, mida sa vajasid.

Kõikudes küljelt-küljele kööki suundud,
kõht on tühi, avad külmkapi ukse.
Kuid masendus, toit seal puudub.

Kõik teised lahkuksid siit võõrast majast,
aga mitte sina, lähed voodi lamama.
Ja peagi jääd sinna uuesti magama.

Ärkad karuselli peale üles,
ja oksendad jälle.
See jätab küll su T-särgile jälje.

Neelad alla ila ja pisarad,
kõik ikka keerleb ja sunnid end dušši alla.
Vesi nagu nuga sulle selga kallab.

See on nagu kolmas maailmasõda sinu peas.
Silme ees juba jooksevad luulud.
Kellele see maja ikkagi kuulub?

Peaksid helistama tööle, ütlema, et täna puudud.
Kuid enne leidma viisi, kuidas lülitada see pohmakas välja.
Pea on raske, nagu kannaks sa krooni.

Üritad panna end riide, kuid ei suuda.
Mitte miski enesetunnet paremaks ei muuda.
Heidad paljalt ja märjalt voodi pikali.

Mitte kedagi niimoodi näha ei talu.
Jumal tänatud, et maja omanik pole kohal.
Väiksemgi heli kõrvas valmistaks valu.

Pohmell pole piisavalt tugev sõna,

kirjeldamaks, kuidas sa end tunned.

Ja sisimas sa loodad, et näed ikka und veel.

Kuid kõik lõpuks pöördub,
kui sulle järsku meenub.
Et see on sinu klaasmaja.
See on koht, kus sinu elu möödub!

Ei tasu lasta sellest pead norgu.
Sest homme hommikul uuesti,
terve see müsteerium kordub.

Santa Claus has the right idea. Visit people once a year.

Minu jõulupäev oli üpriski lihtne. Päev otsa olen lugenud igasugu jõuluteemalisi jutte ja postitusi, kuulnud palju "Kauneid jõule" ning vastanud päris mitu korda "Teile ka". Aga ma pole veel kellegile jõudnud jõule soovida, sest ma ei näe pointi, aga siit see tuleb "KAUNEID JÕULE, KAUNID INIMESED!" 
Jõulud, kui sellised, mulle tegelikult isegi meeldinud, kuigi kodus on tavaliselt närviline õhkkond ja palju tõmblemist mõttetute asjade pärast, aga ma elan selle üle. Hommikul tõusin üles, pea ja kurk valutasid kohutavalt, ma ei suutnud rääkida, pigem tegin ainult karumöirgamist. Passisin arvutis; tegin kõike, mida paanitsevad inimesed käskisid mul teha (chill down, it's christmas), mängisin guitar heroga jõululaule ja lõpuks läksin sauna. Kell 8 õhtul sain süüa, sest siis hakkas uhke jõuluõhtusöök. Väga palju ma süüa ei tahtnud, sest mul on kurk nii haige, et igakord on kohutavalt valus neelatada. Sõin kõhu minimaalselt täis ja siis lihtsalt istusin ja ootasin, mil teised söömise lõpetavad.
Siis hakkas mu vend kokteile tegema. Igasugu margaritasid, tequila jooke, ja tema specialit. Ja lõpuks saabus kätte see hetk, mil jõuluvana pidi kohale tulema. Ja muidugi olen mina iga aasta see, kes paneb hommikumantli selga, sussid jalga ja läheb ukse taha kella laskma ning jõuluvana mängib. Vennaga improviseerisime kingi saamiseks luuletust koos, kuigi ma eriti ei suutnud seda teha. Siis lugesin veel paar lühikest luuletust ja kui ma enam neid ei suutnud ka lugeda, siis otsustasin midagi lihtsamat teha ja mängisin ühte lugu klaveril kuni vend karjus, et "aitab juba!"
See aasta olid jõulud selle poolest eriline, et mu vanaema ja tema mees - soomlane, olid meil ka külas. Soomlane luges mingit soomekeelset luuletust ja "laulis". 
Kingitusteks sain ma uue hiiremati (mille üle ma olen räigelt häppi), kaks rätikud, riideid ja euro stardipaketi, milles on sees kõik tulevased eesti euromündid (ma nägin neid täna esimest korda). Ja ausalt öeldes, ma oleksin olnud ilmselt sama rõõmus ka ilma kinkide saamiseta, ma pole nii kommertslik inimene.
Pärast kinkide avamist tegi mu vend uued kokteilide ringid. Ma olin seekord ainuke, kes osa võttis. Ja nüüd on selline tunne, et kui ma praegu magama läheks, siis hakkaks karusell ka pihta. Võib-olla ei tasu teiste kokteile ise ära juua, võib-olla aitas sellele kaasa ka see, et mul pea valutab ja ilmselt on ka palavik. Aga see ei loe. Loeb see, et on jõulud.


Ja nüüd ma tunnen uhkust, et ma sain seda sügavat jõuluauku täita veel jõuluteemalise jamaga. Sest varsti me isegi ei mäleta, et jõulud olemas on.
Ning täna õhtul ilmselt võtan rahulikult, passin kodus ja ei lähe mitte ühelegi peole.




Did you ever notice that life seems to follow certain patterns? Like I noticed that every year around this time, I hear Christmas music.

Värvi minu maailm minu värvi.

idee

Ma ükskord kohtusin mehega, kes oli ennast treeninud mitte unenägusid nägema.
Tundus nagu ta oleks näinud välgatust absoluutselt kõigest.
Ta oli maalinud lõuendile pilte juba kolmeteistkümne aastaselt.
Ta ütles mulle, et ta eksisteerib vaid kõrgema olendi mõistuses.
Ja ma nautisin tema kunsti - enamasti vaid maaliline maastik.
Aga kõik ta pildid keskendusid molbertile, kus mees maalis ennast maalimas ennast.
See oli ainuke asi, mis oli tema vaateväljas.
Ta ütles, et see on ainuke viis, kuidas ta suudab end reaalsena tunda.

Nii kaugele, kui ta mälu ulatub, on tal alati üks ja sama unenägu kordunud.
Aga kuni alles kaks aastat tagasi, see ei omanud tähtust.
Unenäos kajasid valjud, moondunud hääled betoonilt.
Keset betooni seisis redel, mis viis taeva.
Ta alati üritas sellest üles ronida, et saada betoonilt kajavatest häältest eemale.
Aga ta ei jõudnud kunagi pilvedeni välja.
Mõnikord oli ta neile väga lähedal, kuid ta ei ulatunud neid kunagi katsuda.
Ja unenäo lõpuks nägi ta kõike seda pealt läbi linnu silmade.
Lihtsalt, et näha enda surnuks kukkunud keha lamamas sel betoonil.
Alguses hirmutas see ta ära, kuid peagi muutus ta rahulikumaks.
Ta mõtles, et "see on ainult uni" ja läks enda eluga edasi

Ja ta rääkis mulle edasi:
Ta ükskord nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja sel hetkel ta teadis, et ta on jumalikkuse kättetöö.
Mitte, et ta ei uskunud jumalasse, vaid ta lihtsalt ei nõustunud temaga.
Pintslitõmme oli teinud tema vaid üheks noodiks nende tohutus sümfoonias.
Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ja ta taipas, et ta ei ole päris, jumal kujutab teda vaid ette.

Ja nagu ma enne juba ütlesin, umbes kaks aastat tagasi,
toimus sündmus, mis muutis tema reaalsustaju täielikult.
Ta läks galeriisse enda hooajalist külaskäiku tegema.
See oli koht, kus ta käis õppimas enda kaasinimeste olemust.
See oli koht, kus ta oleks peaaegu kandnud enda terve mõistuse auku
ja selle sügavale maha matnud.
Oli väga salapärane päev, terve galerii oli tühi.
Tal jooksid külmavärinad üle selja.
Seina peal oli pilt, mis tundus talle tuttav.
Ja kui ta läks sellele lähemale, ta süda seiskus,
kuna ta nägi maali enda unenäost.
See oli tema surnukeha, lamamas betoonil.
Kõrval seismas redel, mis viib taevasoleva lennukini.
Propellerid alles töötasid ja tegid kõva müra,
mis kajas betoonilt moondunult vastu.
Kõik oli nagu unenäos ja see maal aitas tal seda mõista.
Ja sel päeval, lõpetas ta uskumast eksistentsi.
Ta ei sallinud enda loojat,
Siin on raske kirjutada, mis kõik käis läbi tema peast,
kui ta vahtis seda maali,
ta oli justkui sellele maali looja ja see maal ise korraga.
Inimmõistus ei suuda nii palju seedida, see on lihtsalt ebareaalne,
see oleks nagu lugeda raamatut, mille iga sõna kirjeldab sinu mõtteid
ja tsitaatides on kõik see, mis sa kunagi rääkinud oled.
Tundub nagu see oleks ebareaalne,
aga temaga juhtus täpselt niimoodi.

Ta komistas otsa vastusele, kuigi ta polnud kunagi julgenud küsida.
Pärast seda otsustas ta unenägude nägemise lõpetada, et takistada hulluks minemist.
Nüüd ta harva räägib inimestega,
istub ainult enda keldris
ja kirjutab lõpmatust, joonistades ennast, kes
joonistab ennast, kes joonistab ennast.
See universium on veider,
või on see kõik alles pooleli olev joonis?
Kas reaalses universiumis on minu teadvus mõttetu?
Oleme me kõigest kõrgema intelligentsi mõttevälgatus?
Kosmilise maalipintsli poolt joonistatud väljamõeldis?
Võib-olla meie kunst sünnitab ka teisi olevusi.
Iga novelli tegelased arvavad, et nad on elus ja peavad meid kõrgemateks olevusteks.

Koban pimesi.
Ma ei tea, mida see kõik üldse tähendama peaks.
See oli lihtsalt jutt mehest, kes treenis end mitte unenägusid nägema.

Ta nägi maali, mis rääkis terve tema eluloo.
Ta nägi pealt sõna "eksisteerima" paradoksi.
Lasi enda maailma värvida nende värvi ja järeldas siis, et ta ei olegi elus.
Varjatud võrrand, et kõik, mis olemas on, on tegelikult kellegi mõttevälgatus.
Kõrgem olend, kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles kõrgemast olendist,
kes mõtles kõrgemast olendist, kes mõtles minust.
Ja mina mõtlesin sinust.
Ja kui ma lõpetan mõtlemise, siis kaod sa ära.
Ja kui kõrgem olevus lõpetab mõtlemise, siis kaob ka meie universium ära.
Ja kui kõige esimesena mõtlev olevus lõpetab mõtlemise, siis kaovad kõik kõrgemad olevused koos kõigi nende mõtetega ära.
Me elame ikka kuradima paradokslikus maailmas.

Except amphetamine, jesus, that was a nightmare.

These posts ain't me, they're just documentations of momentary thoughts.

Eile õhtul lõin ma katseklaasis täiusliku maailma. Koha, kus iga osake on äärmusteni täiuslik ning mitte miski ei suuda seda rikkuda. Kes ei tahaks sellises maailmas elada? Mina tahtsin. Ma katsetasin edasi ja mul õnnestus muuta see maailm suuremaks, meie suuruseks. Piisavalt suureks, et ma saaksin elada täiuslikus maailmas. Aga siis ma märkasin ses maailmas midagi ebatäiuslikku. Mina ise. Ma olin ainuke ebatäiuslikus asi selles maailmas. Just nagu tilk tõrva meepotis, ei saanud see maailm olla enam täiuslik, sest seal oli midagi mis seda ei olnud. Ma hävitasin selle maailma ja tulin tagasi siia, sest taipasin et täiusliku maailma ei ole olemas. Vähemalt seni, kuni me ise ei ole perfektsed. I tried to be perfect, but I just felt fake.




"ära heida meelt, sest sai pruugi leida püüdjat
nagu sõnadele, mida oled üksi kõrbes hüüdmas
vesivoolava tahteta, ideed upuvad soola järve
mõistus kuivab õhuks, edasi tootmata värve
ja sedasi sa ootadki järge, et oma loomisloo lõpuks
nagu doomino nupud ükshaaval alla ei kukuks
ja kui kukud, ei tähenda, et kohe kole nõrk oled
su lahing on lõputu, nagu ta oleks sõltlane
siin maja ei võida, sest ta seinad on vaimud
surnud taevakehad pimedas, kelle hinged on valgus
kelle hinged on veest ja näitavad algust
ja lindudele teed, mis üle pilvede paindub
teosena kunsti õhus, mis loodud siiruses elama
sa vaata teda lähedalt, a kui sul pole tiibu, et lennata
siis räägi ära mõned inglid ja lenda üle taeva
ja nii päästad oma hinge ja tapad oma vaevad


et eemalduda mateeriast ja tõusta kõrgusesse
et näha tervikuna kõike ja end sõuda jõududesse
mis kannab pilvedes sulismadude sulgi
ja puistab me pähe mõtte elustamispulbrit
ja kui su aju neelab pisut seda taevatuhka
siis su mõttest sünnivad uued maailmad ja ruumid
milles aeg seisab, sest ta muutumisest puhkab
ja näitab sulle tervet skeemi läbi oma luubi
ja see on tunnetes peidus, tohutus tähtede sajus
telepaatiline jõud, jõena sööstmas sust läbi
ja kui see juhtub, siis seda voolu sa tajud
neid miljardeid molekule, mis on töötatud läbi
üheks teoseks, hetkeks, üheks lauseks, looks
ja nendega tungib sust sisse valgustatus joon
mis su pimedaks pistab, kuniks jälle end leiad
hetkes, kus maailm pöörleb, a sina selles seisad"

Vabalt valimata mõtted.

Oksüdeerunud selle mustvalge maailma värvidest.
Ma olen emotsionaalne nagu bänd miime.
Kuulnud vaid kuulujutte elusolevatest närvidest.
Aga samas ma hoolin, sest olin ikka siin veel.
Ma ei kavatsegi veel lahkuda,
sel maailmal on nii palju pakkuda.
Ja kui ta pakub ainult pudenevalt,
ole rõõmus.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
nende kokkuliimimises ja maha pillamises.
Elu seisnebki vaid juppide korjamises,
ära muretse, harjutamine teeb meistriks.



Kui lõpuks kokku kogungi värve,
puudub asi mida maalida.
Olen proovinud värvida järve,
vajub põhja ja jääb sinakaks.
Poleks ma nii rahulik ja viisakas,
ma juba ammu vihastaks.
Terve töö läheb ju raisku,
aga mul puudub laiskus,
proovin uuesti.
Aga järv jääb ikka sinakaks.
Ja värvid on otsas.


Ja mida sa nüüd teha kavatsed?
Paugutad uksi? Klaasiga mind viskad?
Peksad ja karjud, et mind vihkad?
Ah, et hoopis oled vait ja salatsed.
Vaikus ongi kõike piinarikkam.



Pupillid nagu marmor,
peidavad silmalau taga
näen enda hallikaid silmi,
isegi kui magan.
Kuigi siiamaani ei tea,
kas elu on unes või ilmsi.



Ainuke garantii elus, on elu,
mille nimel on väärt surra.
Täpselt nagu tühipaljas lelu,
hukkuvad ju nemadki.



Mine, kõnni lihtsalt edasi,
trambi, jäta maha endast jäljed,
et keegi saaks tulla Sinu järel,
või et saaksid tagasi tulla siia jälle.
Sest Sinagi ju ei sattunud siia mitte ise,
vaid teiste jälgedes.
Äkki need olid Sinu vanad jäljed?
Deja vu, kõik kordub jälle.
Su elu ongi vaid minevik,
sest Sul puudub tulevik.



Kui midagi ütlemata jääb, siis vaid seepärast,
et liiga palju on öelda.
Ja vaikust ma lõhkuda ei söenda.
Anna andeks?



Silmapilgust kiirgav vibratsioon,
just nagu minu toas olev vesinikpomm,
Sinu silmapiir nagu sõjastsoon.
Paistab sinu kuri ja ähvardav näojoon.
Võib-olla mul laksis see suhkrurikas komm.
Tahad ma selle pommi sulle toon?
Ära ainult seda minu vastu kasuta,
muidu viis uut aatompommi Sinule loon.
Niimoodi vist algavadki tuumasõjad?






Mul oleks vist üksi olles palju parem,
peas vilgub see üks kustumatu hetk.
Mäletad sa veel, millised olime varem?
Mind ootab ees pikk-pikk retk,
silmis kurb, hüvastijätku helk.
Ma tulen homme tagasi,
aga Sa ei tunne mind siis ära.






Üritasin magada, ronisin teki alla.
Kohutav uni, kohutav väsimus.
Kartsin pimedust, hoidsin silmad valla.
Need lõppematud emotsioonid,
need lõppematud illusioonid.
Nad tulevad vaid pimedas
ja valgus neid minetab.



Keegi ütles mulle:"defineeri irooniline".
Ja ma ütlesin ühe sõna - tema nime.
Võib tunduda halenaljakas või isegi ime.
Kuid usu mind, ma ei ole nii pime.
Ma saan aru küll, mis toimub.



Järjekordne õuekutse,
järjekordne põuetukse:
tuks! tuks! tuks!
Ja juba ongi lahti uks
ja juba ma olengi õues.
miski tuksub veel põues:
tuks! tuks! tuks!



See, mis on otse nina ees,
kipub kahe silma vahele jääma.
Seepärast näedki mind alles siis,
kui minema läen ma.



Pika Välja tänava otsa alguses, nurgas.
Vahib mees taeva, meeleolus kurvas.
Tal ei ole mitte kuhugile minna,
edutult üritas ta lennata sinna.
Peas vilkumas ainuke soov, tõusta õhku.
Minna enda ainsale sõbrale külla, tema põhku.
Väsis proovimast, otsustas puhata, Grossi poe parklal.
Lamas seal pikali, paistis nagu iga teine kalkar.
Ning kuna ta ei suutnud täita enda ainukestki soovi,
siis ta andis alla, otsustas, et enam ei proovi.
Ta vihkas seda ühiskonda, ta ei anna eal meile andeks.
Ja selline vihasõnum saigi tema viimaseks vandeks.
Ta heitis enda silmad kinni, ta oli suremas.
Kuid ma lohutan sind, kallis lugeja; teda pole olemas.

Minu tunniplaan

Esimene tund.

Inglise keel

Anti esimest korda kodust tööd,

mul tuli meelde alles keset ööd.

Õnneks sain kähku tehtud.

Nüüd häppi, väike chill,

väike kill ja väike grill.

Olen ikka veel nii unine,

silm ikka veel nii lumine.

Ajalugu
Meie elu olemus
on meie mõtete tulemus.
Suurvürst Ivan Neljas,
tuntud nimi,
järelikult ei elanud näljas-
nagu ülejäänud inimkond.

Bioloogia,
miks ta ikka veel seletab seda?
Me õppisime seda juba 9. klassis,
tunnen nagu tühjalt lakke ma passiks.
Ärkvelolek on ikka veel väike,
õues ei sära ju isegi veel päike.
Miks ikka veel kuulama ma peaks?
Jookseks ära, põgeneks ja põikleks.
Kui vaid saaks.

Juba algaski kehaline,
Ma olen täiesti siin,
kuid mu kohalolek
on kehaväline.
Hüppame üle hobuse,
nagu hüppaks vastu valli.
Kunagi mulle see meeldis,
kuid enam seda ei salli.

Esta,
no kaua võib see kesta?
Silm vajub raskelt kinni,
nagu oleks tal turse.
Ja juba kostubki hääletult,
suust tulev norse.
Kauguses kajab õpetaja hääl,
kostub mulle nagu morse.
Ükslühike, E.
Kolmlühikestjapikk, V.
Rohkem ma ei oska.
Räägib see uinutav kaja ehk Vildest?
Ei, jutt käis eelmise kirjandi hindest.
Ja siis jälle see lummav hääl hell:
päästekell.

Keemia,
triklorotsükloheksüül,
Miks olen jälle siin?
Vist minu omal süül.
Just nagu mustauk,
käib järsku Suur Pauk.
Sünnin uuesti.
Sünnin uuesti
ja üha uuesti.
Kuni lõpmatusse hajun.

Vahetund.
Jälle sina siin!
On see siis jälle uni?
Ei, sa lausa elad ju siin-
õhtust hommikuni.
Tänaseks ongi juba
üksaastakakskuud
ja kümme päeva.
Ära saa valesti aru,
ma olen rõõmus,
isegi kui tuim näen ma.
Ja loodan, et naeratad ka sa.
Aa, kell helises, ma pean tundi minema,
sorri.
Kunagi näeme veel ehk.

Matemaatika,
siia tulla ma ei tihka.
Logaritm ja asümptoodid,
jooksevad silme eest läbi
nagu häkkeril koodid.
Sügavaim eksistentsi tähendus:
kõik inimesed otsivad lähedust.
Mõned leiavad selle numbritelt,
elu mõte ongi ruutjuur kolm.


Lõppenud on kool.
Posti otsas helendab,
näitab kodusuunda nool.
Silme ees vilguvad aatomid:
naatriumkloor.
Läbi nagu hoor.
Peas on üks ainuke soov:
seda siin ei maini.
Peagi koduteest läbitud,
peaaegu juba pool.
Kannab aina edasi mind vool.
Juba kodu ukse ees,
lõpp on vist sellel lool.
Aa ei, oot. Deem.
Mul on ju näidendiproov!

Tommorow's just a day away.

As blood runs black.

Kõik viimase aja füüsikaga seotud asjad on täiesti pukki läinud. Vahepeal toimusid lahtised füüsika võistlused. Ja ma jäin gümnaasiumi arvestuses 82. kohale. Nagu wtf? Ma pole elusees üheski võistluses nii halba kohta saanud. Edetabelit vaadates tulevad enamus edukad lapsed Tallinna Reaalkoolist, Hugo Treffnerist või Gustav Adolfist. Ja kõik Raplamaa koolid on tabelis täitsa all-all. Ning eile sain postiga enda esimese teaduskooli füüsika kursuse töö kätte. Tulemus oli 73%, ma ei ole üldse rahul =/ Piisav, et nelja saada, aga koondhindeks tahan ikka 5 saada. Ma lootsin, et läheb paremini, eriti võrreldes sellega, et matemaatikal sain 100%

Surrender,
Every word, every thought, every sound.
Surrender,
Every touch, every smile, every frown.
Surrender,
All the pain we've endured until now.
Surrender,
All the hope that I lost You have found.
Surrender, Yourself to me.

Ma olen viimasel ajal väga palju unenägusid hakanud nägema. Järelikult ma olen viimasel ajal lihtsalt väga väsinud olnud. Eelmine kord, kui ma telekast Top Geari vaatasin (mul pole aimugi, mis päev see oli, mul on päevad, kuupäevad ja vahepeal isegi kuud kohutavalt sassis), siis kui teleka välja lülitasin ja üritasin magama jääda juhtus midagi imeliku. Nägin illusiooni. See oli tõesti wtf, sest tavaliselt tulevad need alles siis kui ma olen mingi tund aega juba maganud, aga nüüd ma alles hakkasin magama jääma. Keset minu tuba hõljus suur hõbedane jõulukaunistus (selline resti moodi, ma ei oska kirjelda). Jälgisin seda tükk aega. Ja siis täpselt nagu kõik teisedki ta järsku kiirendas ning lendas sinna ühte toanurka, kuhu nad kõik on senimaani lennanud.
Aga täna öösel läks asi imelikumaks. Palju imelikumaks. Lamasin lihtsalt voodis, võib-olla olin suutnud sekundiks isegi uinuda. Tegin silmad lahti, vaatasin toas ringi, ei midagi. Kõik oli kottpime, ei ühtegi illusiooni, ei midagi imeliku. Mul on enda toas väga lai laud. Ja siis järsku lõid laua ja tema sahtlised äärmised jooned punaselt helendama, kiirgama. See kiirgus levis edasi ja varsti oli absoluutselt iga mööblieseme äärejooned punased ja helendasid. Terve mu tuba tundus punasena, põrandalt peegeldus see valgus isegi mulle silma. Oli selline tunne nagu kannaks punasevärvilist night visionit. Nojah, terve mu tuba värvub laksust punaseks ja kiirgab hästi eredat valgus pimedas. Enam imelikuks ei saa vist minna? Muidugi saab. Järsku hakkas kostuma muusikat. Vali muusika. Korra mõtlesin, et see äratab ju kõik majas olijad ülesse, kuid siis üritasin endale teadvustada, et see on vaid illusioon. Ja siis ma sain aru, miks see muusika mängima hakkas. Laua keskosa hakkas minu poole pikaks venima. Hakkas tekkima selline platvorm nagu on rokk-kontserditel või kasvõi modellidel. Ka selle platvormi äärejooned kiirgasid helepunast valgust. Sain aru, et ma olen nagu kontserdil. Tahtsin naerma hakata, aga mõtlesin, et see kaob siis kohe ära. See värk oli minu jaoks lihtsalt naeruväärne: terve tuba helendab, muusika lärmab ja keset minu tuba on lauast välja veninud lava sarnane asi. Peagi ta siiski kadus ja ma sain magama jääda.

Okei, ma saan aru, et kõik muud inimesed ja asjad, kes öösiti minu toas kõnnivad ja lendlevad on vaid unisus + varjude mäng ja mida kõike veel. Aga kuidas kurat ma peaksin põhjendama muusikat ja igasugu helisid? Kuidas ma saaks veel põhjendada seda, et mingil hetkel otsustavad kõik asjad punast värvi hakata välja kiirgama. Ja ise olles veel täpselt nagu päris, isegi põrand peegeldas punast valgust vägagi reaalselt.
Asjad hakkavad väga segaseks muutuma.

And I refuse to let that happen.

I lied, my reprise never ends.

Siit tuleb ilmselt üks pikk-pikk tekst ja nii mitmelgi põhjusel.
Kõige põhilisemalt siiski selle tõttu, et ma ei oskagi lühidalt kirjutada. Teisalt selle tõttu, et ma lihtsalt tahan kõik siia praegu kirja panna.
Ning kui keegi tõepoolest viitsib seda lugeda, siis ta on selle jutu täiesti ära teeninud. Algul ma isegi mõtlesin, et panen selle postituse luku taha, aga annaks kõigile, kes vähegi küsivad parooli.
Aga siis ma mõtlesin, et fuck it, las see tuleb siia sellisena nagu ta tuleb.

Ma ei teagi, kust alustada, teema on laiavalgul. Võinoh, see tähendab, et mõtted on laialivalguvad. Teema puudub absoluutselt.

They say a picture is worth a thousand words. So with these thousand words I'll paint a picture in your mind.
I had a very normal birth, no wise men did attend. Born into family as son, brother and friend.
I had a normal start to life with a very normal infancy. And over the years many events did influence me.

Alustaks siiski kõige lihtsamalt. Minu lemmikvärvid on punane, must ja valge. Eelkõige siis, kui nad kõik koos kuskil on. Minu lemmik raadiojaam on Raadio2 tema õhtuste dnb, dubstepi või hip-hopi programmide tõttu. Minu lemmik riietusesemed on skeidid ja nendele järgneb vahetult pusad. Skeite tahaks mõnikord pikka aega šhopata (üldjuhul ma siiski ei šhoppa, vaid lähen lihtsalt poodi ja valin midagi kiiresti välja), kuid kahjuks on Tallinnas 2-3 sellist poodi, kus mingigi normaalne valik skeite on. Mul on muusikute seas 3 iidoli sarnast isikut: David Peter Meads (Scroobius Pip); Slug (bändist Atmosphere); Michael Larsen (Oliver Hart/Eyedea - puhka rahus). Samuti leidub veel üks isik, keda ma olen alati endale eeskujuks võtnud, kuid kuna ta elab Eestis, siis tema enda privaatsuse huvides ma teda parem nimepidi ei mainiks.

Minu lemmikud köögiviljad ja puuviljad on banaan ja mustikas. Samuti on minu lemmik mahl banaanimahl. Minu kõige pikem armumine kestis ligikaudu poolteist aastat. Kahjuks oli see selline "ebaõnnestunud" armumine, sest ma olin liiga saamatu ja ei suutnud midagi alustada, ega isegi korda saata.

Võib-olla ma olen juba neid asju varem öelnud, võib-olla ma vaid kordan ennast. Võib-olla tuleb veel midagi, mis on vaid minu mõttekordus. Aga ma olengi ju ometi koguaeg üks ja see sama Holger olnud ja ennast korranud terve elu.

Mulle ei meeldi vesi. Kunagi on mingi tõrge kõigi nende jõgede, järvede, merede, ujumiste ja paadisõitude vastu olnud. Kuigi mida vanemaks ma olen saanud, seda väiksemaks see tõrge on muutunud. Miski lihtsalt ei kutsu mind selle poole. Vee juures on ainult 2 asja, mis mulle meeldivad. Üks on dušši all ja vannis käimine - lihtsalt mõnus. Ning teine asi on sukeldumine. Ülimalt kaif. Sügavale.. Mitu meetrit.. hapnikuballooniga.. Deem, kui lõõgastav see ikka olla võib. Aga minu kõige lemmikum looduse element on tuul. Pole midagi mõnusamat tuulest, mis lausa sunnib sul käed enda kõrvale sirgelt tõsta, just nagu lennuk, ja tekitab tunde, nagu see tuul võiks sind õhku tõusta ja kaasa viia. Teisel kohal tuleb tuli. Tule välimus on lihtsalt kaunis. Viib sind kaasa..

Ma mängisin 2. klassist alates kuni selle aasta oktoobrini runescape. Muidugi oli nende aastate jooksul ka mitu korda paarikuuseid pause. Kuid üldjuhul olin ma siiski sõltlane ja lihtsalt ei suutnud lõpetada. Ja ainuke põhjus, miks ma oktoobris lõpetada suutsin oli see, et ma sain banni. Jep, lihtsalt visati mängust välja. Nüüd toidan enda sõltuvust teistsuguste asjadega.

Ma ei suuda inimeste nägusid kergelt meelde jätta. Kui pimedamal tänaval tuleb vastu mingi klassikaaslane, siis mul mõnikord on raskusi isegi tema ära tundmisega. Tavaliselt tulevad nad ikka paarikaupa, nii et ma saan käitumise järgi ära tunda. Kuid üldjuhul ma jään siiski lootma sellele, et nad ütlevad mulle enne tere, siis ma saan hääle järgi aru, kes see on. Viga on lihtsalt selles, et ma ei seo inimese nime tema näoga. Ma seon alguses selle tema käitumisega ning hiljem isegi keha kuju/riietusega. Aga mitte näoga. Tallinnas ringi käies tundub mulle iga teine nägu tuttav. Paar kuud tagasi juhtus selline seik, et tänaval, valgustite all, kõndis mulle vastu üks sõbranna, keda ma polnud üle kuu aja näinud. Kaugelt juba tükk aega zuumisin, et aru saada, kas see on tema või ei ole. Vaatasin silma, ütlesin tsau. Ta ütles imeliku häälega tsau vastu. Arvasin, et ütlesin mingile suvalisele 30+ aastasele lampi tsau. Kaks päeva hiljem sain teada, et see oli ikkagi see, kes ma arvasin ja tal oli hääl lihtsalt nii palju muutunud.

Ma olen multitasker. Eluaeg meeldib asju vähemalt paarikaupa teha. Isegi köögilaua taga on raske niisama istuda ja süüa, mingi tegevus peab alati juures olema. Tavaliselt näeb minu arvutiekraan välja selline: 1-2 Youtube akent; 1-2 mängu, millest üks nõuab pidevalt tähelepanu ja teine aegajalt tähelepanu; koffer.ee foorum; twitter või mingi blogi leht; Google; mõnikord MSN vestlused; Mingi töötlusprogramm või muusika tõmbamise programm ning kunagi suutsin isegi nende asjade kõrvalt kuidagi seriaale vaadata, enam ma seda ei tee. Ja siis mingi aeg tekib praad minu ette laua peale ja ma pean selle enne ära sööma, kui ta jahtub. Aga mängude, MSNi ja programmide vahel ei teki eriti vabu hetki ja siis ma lihtsalt 5 sekundiga üritan süüa võimalikult palju kui suudan ja siis tegelen asjadega edasi. Sealt pärineb ka minu harjumus süüa hästi kiiresti, kuigi koolis ja restoranides süües ma üritan end tagasi hoida ja siiski toitu pigem nautida.

Ma ei saa aru inimestest, kes teisi ei mõista. Mul on see isiksuseomadustesse sisse kirjutatud, et ma pean üritama mõistma igat inimest ja nende käitumist. Tavaliselt ma suudan kõiki põhjuseid mõista. Tegelikult ma mõistan isegi seda, miks osad inimesed teisi ei salli. Ma pean eelkõige silmas, miks ei mõisteta äärmuslasi või "teistsuguseid". Ma täitsa saan aru, miks osad neid ei salli, aga kas nad loodavad sellega midagi saavutada ka? Minu jaoks tundub see lihtsalt mõtetu vihkamisena. Võtame näiteks homod. Mul ei ole nende vastu absoluutselt midagi. Aga nende vihkamine tundub minu jaoks tühise energia raiskamisena. "Aga miks neil on vaja neid paraade siis korraldada?". Üks põhjendus on tavaline väide, et "normaalsed homod" ei käigi nendel. Teine põhjendus võiks olla see, et nad saavad seal endasugustega kokku. Homofoobidele on ju palju parem kui nad leiaksid üksteist paraadidel, mitte ei üritaks klubis sulle külge lüüa. Ja kolmanda põhjuse võin ma tuua ameerika kultuurist. Miks mustanahalised korraldasid enda paraade? Et tuua avalikkuse tähelepanu faktile, et neid diskrimineeritakse. Neid kiusatakse ikka sama palju, hoolimata sellest, kas meedia kajastab seda või mitte. Muidugi mul on ajapikku olnud lühikesi jutuajamisi nekrofiili ja ka zoofiiliga. Ehk selle tõttu ma mõistangi neid paremini? Kuigi tegelikult ma ei tahtnud üldse orientatsioonidest rääkida. Ma mõtlen üldises mõttes inimese mõistmist. Miks kohe suhtutakse negatiivselt kui keegi värvis juuksed helesiniseks või kannab emo riideid. Miks luua endale probleeme ja viha okkast, mis sind isegi ei torgi?

Ma suudan enda tahtel kõik enda vajadused ära blokeerida. Kõik bioloogilised ja füüsilised vajadused peale söögi, joogi ja hapniku. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei peaks alati inimeste instinktide ja bioloogilise kella järgi käituma, selliseid asju saab vabalt mõistusega ka võtta. Ma olen ka üks neist inimestest, kes talub vaikust. Ma suudan täitsa vabalt kõndida kellegagi kõrvuti ilma rääkimata. Mul ei teki seda imelikkuse tunnet. Selle pärast ma ei rääkigi koguaeg väga palju tühja-tähja juttu nagu enamus. Mul lihtsalt ei ole. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen äkki loomu poolest liigagi rahulik ja kannatlik inimene.

Mulle ei meeldi peeglid, mul on mingi tõrge nende vastu. Muidugi kui need niisama on, siis need ei häiri eriti, aga mulle ei meeldi, kui need on toas, kus ma magama pean. Eriti ebameeldiv on olla siis, kui sa pikali olles ennast sealt peeglist näed. Mul tõesti on tunne, et see on tõsi, kui öeldakse, et palju peeglisse vaatamine varastab tükk-tüki haaval su hinge ja sa jääd peeglisse kinni. Paar kuud tagasi toodi minu tuppa ka üks siir-viiruline peegel, kuigi ma selle vastu olin. Ma pole vist seda eriti kasutanud, ei saa öelda ka, et ma seda vältida olen proovinud. Lihtsalt juba loomult hoidun sellest eemale. Tegelikult on kõik peeglid siin majas täitsa okei, aga mitte minu tuppa. Esimestel päevadel häiris see peegel isegi minu und. Selline vastuolu peeglite vastu minu magamistoas tuli vist juba umbes 7-8 aastat tagasi, mil ma ühes lastelaagris olin.

Lasteaias käisin paar kuud Tallinnas koolis, kus õpetati muusikat ja inglise keelt. Ma oskasin 6 aastaselt täiesti arusaadavalt inglise keelt rääkida koos mineviku, oleviku, tuleviku jms. vormidega. Vahepeal tundub mulle nagu selle aja jooksul pole eriti suurt arengut toimunud (räägitakse ikka, et lapsed õpivad kergesti keeli). Aga ma siiski arvan, et selle ajaga võrreldes on mu sõnavara ning väljendite- ja reeglitekogu palju suuremaks ja kindlamaks läinud. 5 aastaselt oskasin ma 10x10 piires korrutustabelit täiesti peast, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda õppinud või keegi oleks seda mulle õpetanud, ju see tuli siis loomulikust intelligentsist. Algklassides ma seetõttu eriti midagi juurde ei õppinud. Minu 1. ja 2. klassi tunnistusele on "lisamärguste" alla kirjutatud, et ma olen klassi kõige popim poiss.

Algklassides käisin ma 2 aastat klaveris. Kuid, kuna viimastel kuudel hakkasid vanemad siis liialt peale suruma, tekkis mul selline vastikusetunne klaverimängu vastu ja ma tulin lõpuks ära. Selle tõttu ma ei mäleta, midagi mida ma seal õppisin. Ei ühtegi lugu, ma ei osanud peale sealt äratulekut isegi noodilugemise järgi mängida. Kuid paar kuud tagasi, otsustasin ma uuesti selle mängimise selgeks saada. Kuigi ma ei oska siiamaani laksust noodijärgi mängida (mängin hetkel ilma nootidega), kuid siiski ma olen selle ajaga paar laulu selgeks saanud. Samuti käisin ma 3 aastat laupäeviti Mainori Majanduskoolis. Seal õpetati Infotehnoloogiat, majandust, inglise keelt ja voorust. Viimased asjad, mida ma sellest koolist mäletan on kuidas me IT-s õppisime HTML kodulehte tegema, kuidas majanduses õppisime erinevaid tooteid nende pakendust jms. hindama ning vooruses hakkasime just õppima, kuidas erinevates riikides laudasid kaetakse ning samuti ka seda, milline on salatikahvel, milline kalakahvel, kus need asetsevad jms. Algkooli lõpu poole hakkasin ma judos käima. Seal ma käisin üle 2 aasta (ehk isegi 3) ja siis lõpuks otsustasin, et judo ei ole minu ala. Peale seda käisin ma veel kergejõustikus ligikaudu 2 aastat ja isegi jalgpallis paar kuud.

Ma olen allergiline laktoosi vastu, selle tõttu on mul raskusi kaltsiumi omadusega, praegu võtan ma aegajalt kaltsiumi tablette. Väiksena pidin ma veetma nädal aega haiglas ja seal võeti igasugu erinevaid proove ja nad said lõpuks teada, et ma olen laktoosile talumata. Huvitav kas tänapäeval läheb ka nii lihtsa asjaga nii kaua aega? Kaltsiumi puuduse pärast oli mul ka igasugu jamasid enda küüntega. Ühe korra pidin isegi enda küünte pärast haiglasse minema (seal lõigati skalpelliga küüne kohalt natukene nahka katki) ning lasti pmst. lihtsalt verd välja. Ei midagi enamat. Ma ei mäleta, mis mul siis küünega viga oli, aga ma oleks võinud veremürgituse jms. asju saada.

Minu lemmiktüüpi blogi postitused ongi sellised, kus inimene vastab igasugustele küsimustele, tunnistab saladusi või räägib enda kohta üldisemalt. Teisel kohal oleksid omaloomingu teemad, ehk siis normaalsed luuletused, arutlused või siis lihtsalt piltlikud kujundid. Kasvõi sellised, kus keegi emotseb selle üle kui emo ta elu ikka on. Kõige vähem viitsin ma lugeda selliseid postitusi, mis räägivad igapäevastest tegevustest. Muidugi ma saan aru, kui oli mingi eriline päev vms. aga kui blogi on täis sellest, mida keegi igapäev teeb või näeb, siis selle lugemine suht kassib lõpuks ära. sorri.

Mul on igal peol selline hetk, kus ma lihtsalt tahan paar minutit üksi olla. Ma ei tea miks, joogise peaga muutuvad mõtted lihtsalt liiga diipiks, ma ei saa sinna midagi parata. Tavaliselt on vabanduseks see, et ma lähen õue kusele, mõnikord lähengi, mõnikord on see lihtsalt väljamõeldud põhjendus. Kõnnin siis natukene üritusest eemale ja seisan ühe koha peal 10 minutit. Lihtsalt seisan, ehk vahin kuud, ehk vahin tähti. Ja kui mul liiga külm hakkab, siis otsustasin siiski natukene veel seista, aga lõpuks lähen ikka tuppa tagasi ja pidu võib jätkuda.

Mulle ei meeldi habet ajada, kuigi otseselt selle tegevuse vastu ei ole midagi. Lihtsalt on viga selles, et mul on tundlik näonahk (kõlab pussylt, ma tean). Ja iga õhtu peale ajamist on mu kael punane, mingeid punne täis ja ärritunud. Ning isegi aftershave ei aita, lihtsalt ajab üheks minutiks rohkem kipitama. Ja kui öösel üritan magama minna, siis siplen tükk aega, sest terve kael lihtsalt faking kipitab. Sellepärast meeldibki mulle vahepeal endale väikse habemiku kasvatada. Kuigi kõik plaanid korraliku habet kasvatada lükkan kõrvale.
Mul käed värisevad päris palju ja ma pole paberi käsitöös seetõttu eriti hea. Eriti liimimises, voltimises või kääridega lõikamises. Ma pole kunagi osanud vilistada, välja arvatud üks kord, mil ma siplesin tükk aega öösel voodis, üritades magada. Ja siis järsku kuskil 3 aeg otsustasin vilistama õppima. Üritasin siis ühe korra läbi uulte puhuda, ei midagi. Siis liigutasin keelt suulae poole, üritasin uuesti puhuda ja siis järsku tuli mingi väike vile. Liigutasin keelt natukene veel, puhusin tugevamalt ja siis tuli üks korralik vile. Aga muidugi kell oli 3 öösel, kõik magasid ja mina lihtsalt vilistan. Rohkem ma muidugi ei proovinud ja jäin magama. Sellest saati pole ma enam vilistada proovinud ning minu tavalised viled piirduvad sellega, et tõmban kopsud õhku täis ning õhku välja puhudes ütlen lihtsalt heledal häälel:"viiu-vitt!"

Natukene kauem kui 2 aastat tagasi töötasin ma välja ühe teooria, mis seletab, kuidas maailm töötab. See peaks ära seletama, miks juhtub just see mis juhtub ning miks me mõtleme just nii nagu me mõtleme. Mingi aeg ma panin selle enda varjatud blogi kirja ka. Aga aasta-poolteist tagasi, avastasin ma, et kvantfüüsikas on juba sarnane teooria kirja pandud. Sellest ajast saati hakkasidki mulle kvantnähtused meeldima. Aga üks asi oli kvantfüüsika teoorias minu teooriaga võrreldes puudu. Nende teooria seletas täpselt samamoodi, kuidas asjad toimivad/juhtuvad jms, aga seal puudus selgitus, miks teatud asjad juhtuvad. Miks osad inimesed pääsevad alatasa igasugustest õnnetustest ja miks osad mitte. Aga kuna tegu on teoreetilise kvantfüüsikaga, siis seda pole veel võimalik kuidagi tõestada, on olemas ainult teooria pool. Ma arendan seda teooriat senikaua edasi ja kunagi saan ehk isegi selle kirja panna. See oleks minu jaoks ülim teadustöö.

Mulle meeldib vahepeal olla silmad kinni. Enamasti lihtsalt sellepärast, et silmad saaksid puhata, kuid samuti see suunab mõtted hoopis teistsugustele asjadele ja aitab rahuneda. Koolitundides istun ma üpriski tihti silmad kinni, teistele tundub siis nagu ma magaks, aga ükski õpetaja pole veel midagi selle kohta öelnud. Aga ma siiski kuulan, kui mul silmad kinni on, nii kuuleb isegi paremini kui muidu. Mulle meeldib tegelikult kõikjal silmad kinni olla. Koolist koju kõndides kõnnin ka tihti silmad kinni. Kuigi vahepeal peab need ikka lahti tegema, et vaadata autosid ja kontrollida, et äkki kas keegi inimene kõnnib vastu. Mõtle, kui imelikuna see tunduks, kui keegi kõnnib sulle tänaval vastu ning hoiab terve see aeg silmi täiesti kinni? Ma mõtleks küll, et tal on vist tõsiselt midagi viga või on ta lihtsalt pime.

Mõnikord harva, umbes 2-3 korda aastas külastab mind üks imelik haigus. Kuigi viimasel ajal pole ta juba pikka aega tulnud (äkki ma olen lõpuks immuunne?). Ma väiksena käisin igasuguste arstide juures, tehti igasugu uuringuid, topiti juhtmetega igasugu erinevate masinate külge, kästi lamada ja mida kõike veel. Keegi ei suutnud mulle öelda, mis asi see täpselt on. Vanemad ütlesid koguaeg seda, et see on sellest, et ma nii palju arvuti taga istun. Ma eeldan, et nad loomulikult ei mõelnud seda tõsiselt. Haigus ise nägi välja selline, et magades tegin umbes kella kuue paiku silmad lahti, terve tuba pöörles, väiksemana krabasin isegi voodiäärtest kinni, et ma maha ei kukuks. See kestis umbes 30 sekundit ja siis lõppes pöörlemine. Aga ma ei julgenud uuesti magama jääda, ma teadsin, et see tuleb jälle. Aga siiski jäin magama ja umbes tunni aja pärast hakkas pöörlemine uuesti pihta. Ja niimoodi umbes 4 korda, kuni kell sai siis juba 10 ja ma otsustasin mitte enam magama jääda. Aga püsti ma ei saanud tõusta, kohe üldse ei suutnud. Kui istukile proovisin tõusta, siis hakkas peas nii paha ja ainuke viis, kuidas ma üldse liigelda oleks saanud, oli roomates. Lamasin lihtsalt voodis edasi ja panin teleka tööle, sest ma teadsin, et televiisor ja arvuti teevad enesetunde paremaks, isegi kui keegi ei uskunud seda. Umbes kella 5-6 paiku suutsin enamvähem püsti tõusta ja siis läksin istusin arvuti taha, kuigi isegi istudes oli rõve olla. Õhtul magama minnes valutab pea ikka ja isegi järgmisel päeval pea natukene valutab ja nõrk on olla, kuid haige ma enam pole. See ongi selline haigus, mis kestab ainult ühe päeva ja ma teadsin vahepeal kella pealt, mis kella paiku pea ringikäima hakkab, mis kell ma püsti suudan tõusta, mis kell mul juba täitsa normaalne on olla. Kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem immuunsemaks ma olen selle vastu muutunud. Väiksemana (umbes kuni 13 aastasena) tuli mul see haigus 3-5 korda aastas ning ma isegi oksendasin nendel päevadel. Peale seda muutus haiguse tugevus natukene nõrgemaks ning viimase 2 aasta jooksul pole mul kordagi seda haigust olnud.

Ma olen alati muretsenud mineviku ja tuleviku pärast. Minevikus on sündmusi ja tegusi, mida kahetsen. Inimesi, kellelt peaks olema ammu andeks palunud. Kuigi ma siiski üritan sellest üle olla ja mitte midagi kahetseda. Aga siiski tulevik jääb ikka alles. Tulevikku ma kardan, ma tean, et mul õnnestub seal kõik pukki keerata. Tegelikult ma kardan seda, et tulevikuga muutub praegune hetk minevikuks ja siis ma hakkan hoopis praegust hetke kahetsema. Aga siis ükskord Dostojevski "Kuritöö ja karistust" lugedes leidsin nendele muredele vastuse. "Mitte ajas pole küsimus, vaid minus endas" Deem, kui õigena see sel hetkel kõlas. Ma ei karda olevikku, ei tulevikku ega ka mineviku, mis nendega kaasneb, vaid asi on minus endas. Viga on minus endas. Miks?
Ma olen kogu aeg teadnud miks, aga ma pole kunagi suutnud sellele lahendust leida, siiamaani on see üks kõige tähtsamaid asju, millele ma üritan enda mõistuses lahendust leida. Ma vihkan ennast, sest ma ei suuda vihata kedagi teist. Ja miks ma end siis vihkama pean? Teiste pärast. Ma vaatan inimesi, ma kadestan neid. Ma kadestan peaaegu igat teist ettejuhtuvat inimest. See ei ole selline halb kadedus, pigem paneb mind kõiki mõistma, nende väärtusi mõistma. Ma kadestan seda, et nad ikka elada suudavad; seda, et nad on suutnud tulla siia, kusiganes ma hetkel olen; seda, et nad ikka naeratavad, et nad ikka suhtlevad edasi. Ei see ei ole see.. Ma ei suuda panna sõnadesse seda, mida ma igas teises inimeses näen ja mida ma endale tahaksin. Äkki on see rõõm? Elurõõm? Või pigem on see tunne, et neil on täiesti savi, mis tuleb. Nad on vabad. Jah.. vabad. Neil on savi minevikust, olevikus on nad vabad ning tulev on neil homne probleem. Just seda ma kadetsengi. Muidugi kõigil on mured, kõik tunnevad end vahel kurvasti. Aga ma ei suuda olla nagu nemad. Ma ei suuda olla nii vaba. Ma ei suuda! See on mu loomuses. Ma võin enda loomust painutada ja liigutada. Kuid sellise vabaduse jaoks peaksin ma enda loomuse täielikult murdma. Ma lihtsalt ei suuda. See on ainuke põhjus, miks ma vahepeal liialt vihkan, liialt muretsen. See on ainuke hetk, mil ma tunnen viha. See on ainuke viha minu elus. Minu suutmatuse vastu olla muretu ja vaba.


Aga muidugi fakt on see, et praegused noorusaastad on enamuste meie jaoks kõige parem aeg elus. Miks? Sest meil on tulevik. Kõigil on miski, mille eest nad kiita või tunnustust saavad. Kasvõi kiitus matemaatika õpetajalt, oskus laulda, joonistada, ükskõik mida. Aga reaalsus? Kui sa just maailmaime pole, siis on sellel alal, millel sa rõõmus oled, raske kuhugile jõuda. 15 aastat pärast kooli lõpetamist näevad mõned klassikokkutulekud välja sellised:
Kohal on 21 inimest-Ühel neist tuli peale gümnaasiumi soovimatu rasedus, nüüd on tal 3 last ja tuleb vaevalt ots-otsaga kokku. 2 tükki on rajanud enda firma ja on üpriski edukad. Üks on õnnetuses invaliidiks jäänud ja liigub ratastooliga. 6 inimest pole siiamaani kedagi enda kõrvale leidnud ja on üksikud. Ülejäänud 11 on abiellus, 1-2 lapsega, saavad keskpärast palka, mõnikord tunnevad end isegi õnnelikuna. Mõnikord..
Aga 6 inimest on kokkutulekult puudu: Üks neist teenib miljoneid ja ei taha alamklassiga kokku puutuda. Kaks poissi läksid enne ülikooli sõtta. Üks neist sai surma, teine tegi vahetult pärast seda enesetapu. Ühte inimest pole keegi peale gümnaasiumi lõppu näinud, arvatakse, et ta ei saanud hakkama ja jõi end surnuks. Kaks inimest surid autoõnnetuses.
Ja selline ongi keskmine klassikokkutulek. Karm reaalsus.

Ma lähen teen nüüd ühe väikese pausi, toon endale tassi mahla või midagi head. Sa peaksid vist ka natukene puhkama. Ning samuti ma olen statistik, mulle meeldivad igasugused arvud, keskmised ja protsendid. Isegi mõnikord kaardimängudes hakkan lampi mõtlema, kui suure protsendiga ma võin näiteks risti ässa saada. Kui praegune tekst oleks olnud mingi novell või noorteromaan, siis sa oleksid juba natukene üle 13 lehe ära lugenud. Päris palju mis?

Ma ei ole kunagi arvanud, et mul oleks mingeid erilisi andeid või oskusi. Ma pole siiamaani suutnud astraalrännakut saavutada, kuid samas mul pole kooli kõrvalt olnud eriti aega proovida ja harjutada. Samuti meeldib mulle aeg-ajalt telekineesi praktiseerida, kuigi ka seda ei saa ma teiste tegevuste tõttu väga palju harjutada. Aeg-ajalt külastavad mind ka deja vu'd. Ning need tulevad mõnikord harva tõesti kasuks. Eriti kui näeb midagi tõsisemat, mis ei puuduta igapäevaseid vestlusi jms. Kui ma näen asju, siis ma oskan nendeks valmistuda. Ainuke asi, mis häirib on see, et alati ei saa aru, kas on deja vu või uni. Ja kui ma näen halbu asju, siis ma saan neid ära hoida. Kui ma hakkan tegema asju, mida ma poleks ilma deja vu'd nägemata teinud, siis tihtipeale jääb see deja vu lihtsalt tulemata ja olukord laheneb teisiti. Ma ei ütleks, et ma saaks märgatavalt tuleviku muuta või kujundada. Ma saan seda teha ainult siis, kui ma näen selle asja kohta deja vu'd. Aga siiski üks asi sellega seoses pitsitab hinge. Nimelt mu venna 18. sünnipäev. Seisin Tarmo kõrval ja järsku viskas keegi kuskilt õllepudeli minu ette puruks. Käisin korra eemal, kuni keegi seda koristas ja siis avastasin, et sealt viis väike verejada kuni köögini. Ja seal istus Tarmo, katkise jalaga, mille all oli natukene suurem vereloik. Mul tekkis järsku hästi rõve ja valus tunne - kohutav süütunne, täpselt nagu mina oleksin selle õllepudeli katki visanud. Aga selle süütunde põhjustas siiski mõte, et ma oleks saanud selle kõik ära hoida. Ma teadsin, et nii läheb. Ma teadsin, et keegi saab viga ja siis viib veretäppide jada köögini. Ma teadsin, et ma lähen siis kööki ja näen seal kedagi katkise ning verise jalaga põrandal istuma. Ma teadsin seda juba kuu aega enne sünnipäeva ette. Aga miks ma siis seda ära ei suutnud hoida? Ma ei näinud nägu. Nägin teda köögipõrandal istumas, aga ma ei näinud, kes seal istub. Ma ei näinud isegi seda, kes selle viskas. Tegelikult ma ei tea siiamaani, kes selle viskas. See ongi kõige rõvedam, kui sul on süütunne mõtte pärast, et "sa oleksid võinud selle ära hoida". Ma tõesti oleks võinud, aga ma oleks siis pidanud terve sünnipäeva aja selleks valmis olema ja koguaeg kõiki uurima, kuna nad võivad viga saada. Kuid sünnipäev on siiski lõdvaks laskmise koht ning töö ja eraelu tuleks eraldi hoida. Viimane asi, mis juhtus selle teemaga seoses? Viimane asi oli eile õhtuk. Kõndisin enda tuppa, telekas läks käima kui uksest sisse astusin. Kuna mul oli kiire, siis mõtlesin, et suht nõme, aga samas oli tore tunne ka. Kõndisin kapini, võtsin puldi ja lülitasin teleka välja. See on ilmselgelt emalt pärandatult, tal on selline mõju elektroonikale.

Tükk aega tagasi (9. klassis, kui mu mälu midagi ei peta), küsis keegi: "Kas te olete tahtnud kunagi inimese ära tappa? Nagu päriselt?" Ma vastasin "Ja.." ning lisasin sinna veel mingi seletuse otsa (kahjuks on mälu selle kohapealt hajunud), aga ma tegin seda sellise poolmuigleva häälega, täpselt nagu ma räägin kõiki tõsiseid asju kui ma ei taha, et kuulaja seda väga tõsiselt võtaks. Muidugi mulle vastati seepeale, et ma ei peaks koguaeg nalja tegema. Tegin ma nalja? Mitte täielikult, mingi point seal sees siiski oli. Vahepeal tahaks kellegi ära tappa. Ei mitte lampi. Mitte mingile suvalisele tsiviilisikule. Ei, ma ei suudaks. Tahaks sõtta minna. Kasvõi proovida. Kasvõi paar nädalat.. kasvõi paar lasku kellegi pihta. Lihtsalt on huvi proovida. Ei, mitte huvi. Pigem midagi ürgse tunde sarnast. Ma ei tapaks elu sees kedagi, kes seda ei vääriks. Kui just sõda ei käi. Sõjas on kõik lubatud? Ja armastuses? Ma tapaks ainult neid, kes seda tõesti väärivad. Kuigi natukene rohkem kui kuu aega tagasi oli mul üks hetk selline tunne. Püstolit.. nuga.. ükskõik midagi.. Tema surm täitsa vääriks minu elu kaotust. Muidugi kõik see jäi mõtteks. Vaid tühiseks mõtteks ning ilmselt jääbki terve mu elu vaid tühiseks. Hiljem olin isegi rõõmus, et ma suudan end alati tagasi hoida, ma ei tee midagi mõtlematult ja ma ei anna end hetkelistele tunnetele järgi. Ma ei tee kunagi kellegile liiga. Ma olen sellele mõelnud, ehk isegi liiga palju. 17. aastase korrumpeerunud mõistus. Ma ei tea miks ja filme ega mänge ma ei hakka kohe kindlasti nende hetkmõtete pärast süüdistama. Sõtta võiks minna, aga seda ma otsustan alles ajateenistusel olles. Aga alati kui ma uudishimustan ja mõtlen, mis tunne oleks kedagi tappa, siis ma jõuan alati välja ühe punktini. Tavaliselt ma algul planeerin "täiusliku kuritegu", kuid siis tean, et ärevuses tulevad vead sisse. Siis mõtlen ma vahelejäämisest ja kui tõenäoline see oleks (ma ei mõtle enda süümepiinadest ega tunnetest). Ja kui ma peaksin hakkama vahelejääma, siis ma teeksin enesetapu, ma lihtsalt ei näe piinlemises mõtet (nojah, nõrk olen). Aga siis tuleb mõttesse.. enesetapp? See on koodeksis keelatud ja terve see plaan kaotab kehtivuse.
Aga tegelikult mind huvitavad enesetappude arv. Eesti statistikaameti ja politsei käest on seda palju küsitud, aga nad ei avalda tegelikku arvu. On see siis tõesti nii suur, et kardavad, et see võib julgust anda? Tihti kuuleb ju, et see või tolle sõber või mõne tuttava sõber või tuttava tuttav tegi juba 16 aastaselt enesetapu jms. Aga seda lihtsalt ei lasta meediasse.

Koodeksit juba mainisin eelmises repriisis, kordama ma end ei hakka. Papagoi ma ka kõige suurema tahtmise juures ei ole (kuigi lennata tahaks). Kuigi mulle ei meeldi tegelikult eriti selle "asja" kohta öelda koodeks. Peale seda kui saade "Dexter" sai kuulsaks ja seal oli ka mingi koodeks, tundub see kuidagi nii ära leierdatud sõna. Ning kuna sellele mingid sünonüümi ei ole ja ma olen selle sõnaga nii ära harjunud, siis ma jätkan selle "asja" kutsumiks koodeksiks. Aga mida ma eelmine ei maininud, on see, et on olemas veel üks koodeks, karmim. Sellega võiks saavutada suuri asju ja seda järgides tõesti võib saavutada suuri asju, kasvõi kuulsaks saada. Või siis poolel teel murduda, sest enamik ei suudaks seda järgida ning tavaliselt ei proovitagi. See on.. tahtsin öelda "tavalisele inimesele väga raske järgida", kuid "tavaline inimene" kõlab imelikult. Kes on tavaline inimene? On sellist üldse? Muidugi on, aga see pole praegu teemaks. Ütleme nii, et see teine koodeks on keskmisele inimesele peaaegu võimatu endale järgimiseks võtma. Mida mina sellega teha suudaks? Kõike.. Kui ma seda järgiks, siis ma võiksin muutuda geeniuseks (ei, ma ei liialda). Ma loeksin rohkem, mängiksin imeilusalt klaverit, oskaks füüsikat ehk praeguseks juba ülikooli tasemel; ma loobiksin kaarte - väga kaugele; deem, ma suudaks nagu kõike teha siis. Milles see siis seisneb? See seisneb päris paljus. Juba koodeksi esimene punkt on selline, mida on raske jälgida. Sõpradest loobumine. Täielikult? Ei, mitte täielikult. See tähendab tutvuste piiramist. Ei õhtustele ringi chillimistele, ei puhkepäevade joomingutele, ei klubides reivimas käimist, ei suviti skeidis ja ehakal hängimistele jms. Vahest harva võib ju käia võrkpalli mängimas, sünnipäevadel jms. aga see on ka kõik. Jah, tõepoolest, keskmine inimene vaatab seda ja mõtleb "wtf see on, mõttetu ju!". Jah tõesti, kui esimene punkt juba tundub raskena, siis edasi pole tõesti mõtet minna. Uduselt meenub, et eelmises repriisis oli esimese koodeksi kohta umbes selline lause, et koodeks peab andma selle, mida mul just sel hetkel vaja on ning ta peab muutma elu täiuslikumaks. Kas see teine (karmim) koodeks, siis seda ei tee? Haha, aga otseloomulikult ta seda teebki ju! Selle koodeksi kohaselt ei peitu täiuslik elu mitte sugugi selles, et saad puhkepäeviti purjus peaga ringi lasta ja terve vaheaja sõpradega tina panna. See koodeks viib sind sinna punkti, kus sa võid enda nime mainida enda isiklikus kirjanduses ja sinu nime võidakse mainida ka õpikutes. Sa võid rohkem januneda teadmiste järgi, sa võid kõike teada! Sa võid kuulsaks saada, sinu teoreemid, sinu pildid õpikutes! See ei tähenda, et sa peaksid inimestega suhtlemisest või pereloomisest loobuma. Kõik vajavad puhkust, aga mõõdukalt. See koodeks viib sind lihtsalt sellisesse punkti, kus sa otsid kõigele vastust ja sa ka leiad need. Ning selletõttu sa lihtsalt teadki kõigile enda küsimustele vastust. See võib sind viia sinu erialas kaugemale kui miski muu ja võib teha sinust täieliku geeniuse. Kõlab ilmselt nagu Topshopi reklaamini, kaunis ilus on kõik. Aga ei tohiks unustada, et selle eest peab ka oma hinna maksma. Enamik ei suudaks enda elust siiski midagi ohverdada, isegi kui see tähendaks teadmisi, oskusi ja isegi kuulsust. Ahjaa.. millest nad veel Topshopis rääkivad.. Minu kogemused sellega? Ühe korra olen proovinud.. Ainult ühe korra olen selle koodeksi omaks võtnud ning sedagi mitte oma, vaid saatuse tahtel. Mina nimetan seda omaksvõtmise perioodi 2009 aasta suveks. Minule on selle perioodi kohta tulnud paljud ütlema selliseid lauseid nagu: "Sa oleks nagu pea vastu kivi ära löönud ja siis peale seda järsku kõike hakanud teadma" jms. Aga tihtipeale öeldakse ka, et ma olen lihtsalt gümnaasiumisse tulles võtnud aru pähe ja lõpuks näidanud, mida ma tean ja suudan. Mina ütlen selle aja kohta lihtsalt seda, et ma proovisin hetkeks karmimat koodeksit. Jah, ma tõepoolest mõtlen seda tõsiselt ja usun seda. Vahel mõtlen, et võiks uuesti proovida. Tahaks näha kaugele ma minna jõuan, aga ma kardan seda. Kardan läbi põleda. Ma olengi ju ometigi nõrk inimene nagu ma ennist mainisin.

Ja that's it. Nüüd ma olen küll kirjutamisest väikese puhkuse välja teeninud.


I love y'all.

And I refuse to let that happen.

Teepakike värvib pruuniks tassis ujuva vee.

Uskumatu, mida kõike võib raamaturiiulisse tolmnema jäetud raamatute vahelt leida:

"Kallis Holger!
Võid saavutada kõik,
mida iganes soovid,
kui seda meeletult tahad.

Pead seda nii üleni tahtma,
et tahtmine Sinust välja purskub
ja liitub maailma loomise energiaga"

19.06.09


Pole just kesteab kui vana, aga siiski, tore lugeda.

I'll give You a hint. Close Your eyes...

Lühidalt töövarjupäevast.

   Umbes kell 16.15 jõudsin koolist koju, algul plaanisin kell 17.00 bussiga Tallinnast Tartu poole hakata sõitma. Mobiili ei jõudnud laadida, pakkisin asjad võimalikult kähku ära, sõin 2 viinerit pakkimise ajal ning hakkasin kähku linna poole minema. Aga kahjuks jõudsin kell 17.05 Tallinna bussijaama ja bussi peale seetõttu ei jõudnud. Õnneks avastasin, et 17.30 läheb õpilaste ekspress ning sain selle peale. Läksin bussi, nägin, et mingi vana naine istub minu koha pealt, ütlesin seda talle. Ta ütles okei, näitas enda piletit ja küsis, mis koha number seal on ja kus see koht on. Ütlesin, et koht number 36 ja see on ühe koha võrra tagapool. Ta läks siis sinna, kuigi mõtlesin, et ma võin ise tema kohale siis istuda, kuid ta hakkas järsku kähku sinna tormama ja ma istusin siiski enda kohale. Kui buss sõitma hakkas, siis eespool tegeles üks poiss tükk aega enda läpaka juhtmega, ilmselt oli tal selle pistikusse pistmisega mingid probleemid. Siis ma jälgisin ta tegevust ning järsku avastasin, et tal on tissid ees, järelikult polnudki poiss. Buss oli üldse ääreni täis ja siin oli päris kirju seltskond. Risti üle koridori, minust paremal, istus üks pikemate juustega blond poiss, prillid ees ja vahtis terve tee Conani show'd. Diagonaalis ees-paremal oli ka üks laptopiga tüdruk, kes oli selline "gamer girl" (ei, mitte paks), vaid käis sellistel lehtedel, kus enamasti siiski poisid käivad (ei, mitte porno, vaid erinevad webcomicsid jms. saidid). Diagonaalis taga-paremal oli üks tudengi tüdruk, kes rääkis terve bussisõidu aja telefoniga. Ja mitte tavalist juttu vaid mingi ta õpingu teemadest jms. jutust oli aru saada, et ta õpib psühholoogiat.Terve see aeg rääkis inimestest, nende iseloomudest ja vahepeal oli niisama tagarääkimise juttu. Minu ees istus emo tüdruk. Bussis oli 2-3 vabakohta ja emotüdruk sai üksi emotseda, congratz. Minu kõrval istus umbes üks minu vanune tüdruk, blond, täiesti mainstream. Mainstream riided, mainstream välimus, kõrvaklappidest kostus "Love the way you lie" ja muud mainstream muusikat. Tegi bussisõidu jooksul ühe kõne ja see oli ka nii tavaline, kui tavaline üldse olla saab. Aga jah, buss tõesti oli kirju. Vahepeal tundsin nagu kõik inimesed mu ümber oleks osa kultuurist, ma tundsin isegi end kultuurist osa olevat. Selline ongi eesti rahvas ning mina kuulun ka nende hulka.
   Jõudsin bussiga Tartu, ma pole vist kunagi Tartus käinud (kuigi hiljem meenus, et Lõuna Keskuses olen mitu korda käinud ja Tartust olen palju mööda sõitnud). Bussijaamas hüppasin takso peale, sõitsin ühe korteri juurde. Väljast nägi välja nagu kõik vene ajal ehitatud korterid. Kiibiga sai uksest sisse ning seest nägi välja nagu mõned vene ajal ehitatud korterid: seinad murenesid, trepikoja ja koridori vahelised puituksed olid lõhkised, klaase ees polnud, tolknesid niisama. Ja siis jõudsin korteri. Täitsa tavaline ühetoaline korter. Kui ma tudengi aastatel ka sellises elaksin, oleksin ma täitsa rahul. Eriti seal midagi teha ei olnud, rääkisin juttu, pesin hambad ära ja heitsin pikali. Ma olin enda skaudimadratsi kaasa võtnud ja magasin põrandal, vaip oli ka all. Vahtisin laes rippuvat lampi, mis nägi välja justkui suur radar. Niimoodi lamades ning lampi, vanat mööblit ja seinu vahtides hakkan paratamatult elu järgi üle mõtlema. Muidugi tekivad mõtted, et äkki ei peakski täna magama jääma, aga siis mõtlesin, et ma ei suudaks hommikul instituuti siis minna. Vahtisin siiski ma ei tea kui kaua seda lampi ja antiikmööbleid ja mõtlesingi elu ja tuleviku üle järele.
   Hommikul üles tõustes meenus, kuidas katus öö läbi kolksatas. Arvasin, et öö läbi sadas vihma, aga aknast välja vaadates nägin lund. Meeletutes kogustes lund, öö otsa oli vist sadanud. Ristmikel olid juba hiiglaslikud lumehanged kokkulükatud, umbes minu pikkused. Ma olen alati teadnud, et Tartus on suvel soojem ja talvel rohkem lund, aga ma polnud kunagi sellele kinnitust saanud. Aknast välja vaadates mõtlesin, et küll on sellel korteril hea asukoht. Selver on otse üle tee, Maksima oli 200 meetri kaugusel ning Rimi pidi ka umbes 5 minuti kõnni kaugusel olema. Siis jõin kohvi, pakkisin madratsi ja riided kokku, pesin hambad ära ja suundusin kella 9. bussi peale.
   Jõudsin instituut kell 9:50, läksin kellegi järel uksest sisse, sest sinna saab ainult kiipkaardiga. Istusin fuajees, rääkisin administraatoriga paar sõna juttu, kuigi ta jutustpolnud midagi eriti saada, sest ta rääkis jõle imelikult. Lõpuks tuli see, kelle töövari ma algse plaani järgi pidin olema, nime jätan mainimata. Lühikest kasvu, pikk habe, vuntsid, keskmise pikkusega juuksed, vanust umbes 45+. Ta tundus jõle tagasihoidlik. Kui kabineti poole kõndisime, küsis ta, mis füüsikaharu mind kõige rohkem huvitav. Vastasin, et kvantfüüsika, ta silmad lõid särama. Pärast sain teada, et ta on üks eesti tuntumaid kvantfüüsikuid. Läksime osakonnajuhataja kabineti ja sain teada, et tema on mu põhiline inimene täna. Seal istus juba üks Võrust pärit poiss ja varsti tuli üks Pärnu poiss ka juurde. Siis käisime erinevatest laborites, kohtusime igast erinevate füüsikutega ja kuulasime ja rääkisime igasuguseid erinevaid füüsika jutte, mida ma siin lahkama ei hakka. Isegi mina ei viitsi luminesentsist ja laserspektroskoopia kohta kirjutada. Igatahes esimeses laboris oli mitukümmend üks laserit ja üks selline, et kui paber selle kiire pihta läheb, siis see läheb laksust põlema. Järgmises laboris oli igast teistsuguseid katsevahendeid ja see kes seletas, rääkis koguaeg enda doktorikraadi mõistetega. Vahepeal oli kohutavalt raske temaga järgepidada, kui ma igast viiendast sõnast aru ei saa. Siis ta jagas meile enda eelmise artikli lehed, mis oli inglise keeles kirjutatud ja seal olid kõik need doktori keelsed sõnad inglise keeles. Aga see Pärnu poiss, Andres, oli hästi palju teaduslike raamatuid ja õpikuid lugenud (koguaeg päris Tartu Ülikooli raamatukogu kohta), ja tema oli muidugi neid mõisteid raamatutest lugenud ja päris aegajalt sellelt optikult küsimusi ning innustas teda koguaeg edasi seletama samamoodi. Lisaks sellele olin ma veel ainuke, kes käib 11. klassis kõik teised käisid 12. klassis ning neil oli juba optika osa õpitud. Siis käisime laboris, kus lihtsamalt öeldes oli lihtsalt üks tore masin, mis teeb toredaid asju ja maksab 16 miljonit. Siis läksime sööma ja see kelle töövari ma olin, tegi välja, yay! Siis läksime viimase venna juurde. Tal oli ka üks tore masin, mis mulle kõige rohkem meeldis ning vend ise oli ka täitsa normaalne. Aga seal oli see juhataja kohal ning ütles talle, et ära väga keeruliselt räägi kuna nad on alles gümnaasiumist. Ja siis hakkas see vend igat asja põhjalikult seletama, sest ega ta ju ei tea kui palju gümnasistid oskavad. Küsis siis selliseid asju, kas me teame mis on vaakum ja kas me teame, et pika lainepikkusega valgus on punast värvi ja sinine ning violetsemad on lühikesema lainepikkusega. Ehk siis lihtsalt seletas kõik lihtsad asjad pikalt lahti. Varsti hakkas tal vist endal ka tupoi tunne ja ta ei viitsinud enam mõttetuid asju seletada. Siis läks asi normaalselt edasi ja peagi minu töövarjupäev lõppeski.
  Kell oli 14.15, läksin Lõuna keskusesse, sealt läksin bussi peale, mis viis kesklinna ning kesklinnas läksin bussi peale, mis viis mind Tallinna. Buss oli hõre, enamus istusid üksinda. Ei tekkinud kultuuri tunnet, aga see-eest ruumi oli palju rohkem.
   Ameti kohta midagi juurde ei õppinud. Sain füüsika alasid teadmisi juurde ning kinnistuse sellele, et optika (elektriõpetuse kõrval) ei ole just mu lemmikud harud.

I promise, I'm going to seem to do right by you.

:// Tahaks ka osata lühidamalt kirjutada.

"Oleks on sama hea kui poleks"

atmosfäär.

Kui ma oleksin rikas,
ostaksin ma sulle saapad
pikkade kontsadega,
kaitsmaks sind kõige selle rämpsu eest, millest läbi käid.
See õpetaks sul aru saada,
mis on ehtne, mis on rämps.

Kui ma oleksin geenius,
ma räägiks sulle kõigest, mida tean,
jagaksin sulle enda teadmisi,
iga kord kui sul on vaja kellegagi rääkida.

Kui ma oleksin autojuht,
ma hoiaksin enda täistuled alati sees,
et näha vahet, valel ja õigel.
Ja ma kannaksin enda turvavööd isegi parklates seistes,
sest ma ei usalda teisi, kes siin liiklevad.

Kui ma oleksin kokk,
ma kokkaksin pidusöögi, kataksin laua.
Einestaksin sinuga kahekesi
ja siis kutsuks kõik lapsed ja naabruskonna inimesed sööma.
Õpetaksin neile, et me kõik suudame midagi imelist saavutada.
Ma hindaksin seda toitu, hindaksin õhku, mida hingan.

Ja kui ma oleksin Santa Claus,
ma võitleksin eesmärgi eest ja ei ootaks midagi vastutasuks.
Ma annaksin sulle kõik mida vajad, ma oleksin kõik, mida tahad.
Sa võiksid võtta mu käe ja ma võin sind läbi pimeduse juhtida.

Ja kui ma oleksin sina,
ma ei kuulaks mitte ühtegi sõna, mida ma sulle ütlen.
Ma ei usuks midagi, mis saab alguse minu peast.
Ma pigem otsustaksin enda eluga edasi minna
ja võidelda voodi all elavate koletistega.

Ja kui ma oleksin kannatanud mees,
ma paneksin kõik enda pingutused lootusesse,
et ma leian kellegi, kes võiks päästa mind tänasest.
Võib-olla.
Ma vajan kedagi, kes võiks päästa mind
minust enesest, sest ma ajan end hulluks.

Ja kui ma oleksin elukogenud mees,
ma roniksin mäetippu,
et mõelda tugevustest ja nõrkustest.
Ma näeksin unistust,
mis hõljub paari meetri kõrgusel sinu pea kohal.
Ja mõtleksin välja, kuidas aidata sul selleni ulatuda.

Ja kui mul oleks võimalus valida,
ma ei tahaks eales elada igavesti.
Lihtsalt andke mulle hääl, et öelda, mida mõtlen.
Ma ei kujuta end ettegi jooksmas rallit, millel puudub finišh.
Lihtsalt laske mul hoida enda tempot
ja võtta enda ajast seda, mida ma sealt võtta suudan.
Ma armastan anda, kuid ma olen võtmises suutmatu.
Tõde on selline, et mina tahaksin olla see, kes veritseb.
Aga ma olen liialt paranoiline.
Ettevaatlik ja teadlik, sest ma kardan saada haiget.
Ja minu kõige suurem probleem ongi see:
Kui tihti pean ma endalt küsima: "Miks ma eksisteerin?"
Ma tunnen end narrina ja maailm on tsirkus.
Lihtsalt üritan leida ennast.
Lihtsalt üritan leida enda eesmärki.

Ja kui ma oleksin Santa Claus,
ma võitleksin eesmärgi eest ja ei ootaks midagi vastutasuks.
Ma annaksin sulle kõik mida vajad, ma oleksin kõik, mida tahad.
Sa võiksid võtta mu käe ja ma võin sind läbi pimeduse juhtida.

Mina olengi Ikaros.

Ma tahaks endale tiibu.
Räägiks ära mõned inglid, laenaks neilt.
Aga ma ei tunne ühtegi inglit.
Ma tahaks endale tiibu.
Et eemalduda mateeriast ja tõusta kõrgustesse.
Kui mul oleksid tiivad
ma puudutaksin pilvede sõrmeotsi
ja liugleksin jahedatel tuule hingetõmmetel.
Kui mul oleksid tiivad
ma hammustaksin tüki päikesest:
kuum, nagu pipardatud tšilli.
Kui mul oleksid tiivad
ma võiksin aidata ja näha
vihmapiiskade sünni hetke.
Kui mul oleksid tiivad
ma jõllitaksin inimesi,
kes klammerduvad vaid maa külge.
Kui mul oleksid tiivad
ma lendaksin üle takistavate lainete,
murraksin läbi tormidest.
Kui mul oleksid tiivad
ma paigutaksin taevatähtesid ümber,
tõukaks neile langemiseks hoo sisse.
Kui mul oleksid tiivad
ma unistaksin võimest
merepinnal ujuda.
Kui mul oleksid tiivad
ma unistaksin lisaraskusteta
maapinnal kõndimisest.



Tiivad on mulle liiga raske kanda, ma ei saa nendega kõndida. Soovid Sa neid ehk endale?

All that I can see is just a yellow lemon tree.

Mul on juba pisteliselt nädal aega valus kõndida olnud. Paremasse põlve lihtsalt lööb vahepeal valu, ilmselt on külmaga jälle tulnud. Ilmselt ta tahab lihtsalt ikka veel rahu saada ja oma osa tegi ka ilmselt Skpark. Aga imelikul kombel ei mõelnud ma sellele, et valus kõndida on või, et kehkas võib olla mõnda aega valus joosta. Esimese asjana tuli mulle pähe ajateenistus. Enamustele oleks see hea põhjendus, et sinna minema ei peaks. Aga ma ei saa nii. Fuck no. Ma võin seal kasvõi haige jalaga  roomata.

Fill the glass, tilt your head back.
Let it trickle through the throat to where you hide your giggles and your laughs.

Ja muidugi see Dostojevski "Kuritöö ja karistu"... See on ilmselt kõige suurem raamat, mille ma olen läbi lugenud ning ka raamat, mida ma olen kõige kiiremini lugenud. Praeguse seisuga olen näiteks täna lugenud juba 160 lehekülge. Minu lugemuse kohta on see suur asi. Algul kui lugema hakkasin, siis olin kuulnud väga palju, et seda raamatut on algul raske lugeda, aga pärast läheb mõnusamaks. Aga algul ma hakkasin küll seda hea meeleoluiga lugema ning algul tundus paljutõotav. See raamat peaks näitama, kuidas hakkab inimese süütunne inimest piinama ja muutma pärast mõrva. Aga peategelane tundus algusest peale nii tupoi, et enam idiootsemaks ei saa minna ja sellepärast jäi mul see muutus märkamata. Deem, kuidas ma vihkasin teda, juba sajanda lehekülje peal lootsin, et ta võiks end juba ära tappa. Savi, et ta midagi veel teinud ei olnud. Ja muidugi raamat on ise ka kirjutatud kohutavalt. Kohutav sõnastus, kohutav lausestus, kirjavigu täis. Muidugi see on pärit eelmisest sajandist, aga enne avalikustamist võiks vähemalt raamatu läbi lugeda ja kirjavead ära parandada. Ja kohanimed võiks ka siiski välja kirjutada. Mind vapsjee ei huvita mingi -i sild; K. puiestee või L. tänav. No fakk võiks vähemalt nii palju vaevagi näha, et kohanimed välja kirjutada. Vahepeal lihtsalt tundus, et mida rohkem ma loen, seda lollimaks ma jään. Ma ei saa aru, miks on kohustuslik kirjandus selline, mis ei arenda kirjandi kirjutamise oskust vaid pigem viib selle alla. Raamatu keskpaik oligi kõige kohutavam. Algus oli täitsa normaalne ja lõpp kaldus ka peaaegu hea poole.

Head halloweeni?

Aga isegi lugemine mõjub mulle, kuidagi eriti... jõudsalt. Täpselt nagu kõik muu psühhotroopne. Kui ma loen näiteks raamatus 30 lehte ära, siis mul on lihtsalt selline tunne, nagu oleks pool tundi tagasi pitsidest viina lasknud. Pea on kuidagi paks, veits käib ringi. Üritan seista; lonkides edasi liikuda; toetun kätega asjade peale, et korralikult püsti olla; natuke irvan vahepeal; ei saa teiste jutust midagi aru ja enda suust ajan iba, mis tundub isegi mulle naljakas. Ma ei tea, miks mul kõik koguaeg nii ära peab laksima. Nagu high oleks.


Ja see raamat on nüüd nii ära laksinud, et isegi twitter ajab närvi. Jookseb koguaeg kokku; vingub, et serveril on ülekoormus ja miski ei tööta. Tegelikult ma ei saa lihtsalt aru, mida ma üldse seal twitteris passin.

Happy bad joke day!

Diisel, mitte bensiin.

Alustaks siis sellega, et mul pole enam siia midagi asjaliku kirjutada (jõle kasulik on ikka alustada kirjutamist lausega, et sul pole midagi kirjutada. Kui ei ole, siis ära kirjuta, sjo). Lihtsalt viimasel ajal pole mul sellist halba tuju olnud (või on pigem süüdi initsiatiiv ja viitsimatus). Ja kui mul on hea tuju, siis ma ilmselgelt ei tule enda blogisse mingid iba ajama (iba võib ajada iga tujuga, aga korraliku iba niimoodi ei tule).


Ajad on vahepeal nii palju muutunud, et ma pidin tõsiste olude sunnil endale siiski twitteri tegema. Kes seda näha tahab, siis see asub siin:
VAJUTA SINISE TEKSTI PEALE

Ma alles sätin end seal sisse ja pole jõudnud veel inimesi followima hakata ja ma pole veel kõigestki jõudnud aru saada, aga üks asi mind tõesti üllatas seal. Teine inimene, kes mind seal jälgima hakkas oli ALLFLAWS. Ta on üks briti muusik, keda ma kunagi kuulasin tema sügava lüürika tõttu. Muidugi on ta tegelikult siiamaani minu playlistis. Ma olen alati arvanud, et Twitter on selline koht, kus fännid saavad jälgida kuulsuste tegevust, mitte vastupidi. Ja ALLFLAWSi kontot vaadates, ei paista ta selline, nagu ta lisaks kõiki enda listi. Aga kõige rohkem huvitab mind see, et kust kurat ta minu konto üldse leidis? Ma pole jõudnud peaaegu kedagi jälgima hakatagi =/
Äkki Twitterisse registreerumine ei olnudki nii hea mõte?

Ja kuna mul oli vahepeal räigelt igav, siis ma panin enda "Things to do" nimekirja viimaseks veel ühe asja. See ei tohiks väga raske olla, nii et ma võin seda arvu vahepeal suurendada.

Hoping for the best but expecting the worst.


Pean teisipäevaks Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" läbi lugema. Ma algul arvasin, et see on 300+ lehte või isegi 400+ lehte. Aga nüüd järsku avastasin, et sellel on 580 lehte... Nojah, eks näis palju ma sellest lugeda siis suudan.

Organiseeritud heategevus.

Täna hommikul ärkasin kell pool 1 selle peale, et mobiil tegi mingit imeliku häält. Pärast selgus, et aku oli tühjaks saanud. Aga sel hetkel, kui ma olin just üles ärganud ja alles lamasin voodis, tuli mulle järsku geniaalne mõte. Kuna ma olin täiesti üksi kodus, otsustasin ma rolleriga Tallinna sõita! Natukene idiootne mõte, aga kui selline mõte tuleb, siis peab selle teoks tegema. Pealegi on see viimane võimalus rolleriga vaheajal Tallinna sõita ja ehk isegi aasta viimane võimalus. Õues oli 7 kraadi sooja ja vihma sadas. Aga noh, surma ma vast ikka ei saa. Tõmbasin kähku soojad riided selga ja natukene kell 1 läbi olingi valmis minema. Ainuke asi, mille pärast ma muretsesin oli mu kael ja lõug, sest need jäätuvad isegi sooja ilmaga sõites ära. Ja puhtjuhuslikult leidsin ma esikust ühe bikerite maski. Ma ei tea miks see seal oli ja vaevalt, et keegi seda kunagi üldse kasutanud on, aga minule sobis see ideaalselt. Linna poole sõites tuli mul mõte, et tahaks räigelt Skyparki minna. Nagu räigelt tahaks. Aga siis tuli mul meelde, et ma ei saa, kuna ma pean enne koju jõudma kui vanemad. Kui nad jõuvad enne mind ja siis küsivad, kus ma käisin, siis ma saaksin pikki kukalt. Niiet kahjuks jäi see plaan ära.
Aga mul õnnestus osta endale uued KOSS kõrvaklapid. Vahepeal mõtlesin isegi, et ehk peaks ostma Senheiseri omad. Aga poes neid võrreldes olid Senheiseri näitajad halvemad ja nad ilmselt topivad juba firmanime pärast endale hinda juurde. Aga seekord ma ostsin endale need suuremat sorti KOSSid. Näevad küll natukene koledamad välja, aga isoleerivad räigelt hästi ja bass peaks ka palju mõnusam olema.

All that I feel is the realness im faking
taking my time but it's time that im wasting

Tegelikult ma olen pikka aega juba mõelnud, et võiks endale Twitteri teha. Mulle on alati selliseid asjad meeldinud.. lühikeste ja lausetega ja puha. Aga ma ilmselt satuksin sellest liiga sõltuvusse ja lõpetaksin isegi blogimise ära. Ma kujutan ette, et ma spammiksin seal päev läbi igasugu lauseid. Ehk siis see näeks välja umbes selline:

Holger(16:42) - Kui on olemas tikk ja on olemas tikutops. Kas neil on üldse võimalik eraldi eksisteerida?
Holger(16:43) - "Great minds discuss ideas. Average minds discuss events. Small minds discuss people."
Holger(16:44) - Tiku ja Taku istuvad puu otsas. Mis erinevus on üldse Tikul ja Takul? Kuidas sa neil vahet teed? Ja kui sa ei tee neil vahet, kuidas sa tead, et need on Tiku ja Taku?
Holger(16:45) - Meie keerame kella kaks korda aastas. Aga terve ülejäänud aasta keerab kell meid.
Jne..
Ehk see siis oleks kohutav, nii et minu Twitteri konto jääb tulemata.


15 aastat hiljem - http://web.zone.ee/darkcloud/15aastathiljem.html