Gaudeamus igitur meenes dum sumus

 Olge alati rõõmsad, kuni oleme noored 

Viimased paar päeva on päris toredad ja perekesksed olnud.
Eile oli mu isal sünnipäev. Käisime koos tema ja emaga linnas itaalia restoranis söömas. Aga kuna meist keegi ei olnud eriti itaaliaköögi inimesed, siis kõik tellisid midagi, mis ei on peaaegu igas söögikohas olemas - traditsiooni inimesed. Sünnipäevaks kinkisime talle taskutranslaatori, et ta saaks sellega inglise keelt õppida.

Täna käisime kolmekesi Pärnus, Terviseparadiisis. Isal oli eelmisest aastast mingist sündmusest alles 60€ kinkekaart ja mida kõike selle eest ei saanud. Alguses olime poolteist tundi veepargis ja saunades, siis pooltundi jõusaalis ja saunades. Ning peale seda sain 45 minutit intiimmassaaži (okei, okei, tegelikult oli klassikaline massaaž). Ja peale seda läksime samasse majja buffetisse sööma, mis kujutas endast rootsi laua moodi asja. Ja pärast seda oli lihtsalt nii hea olla. Trenn tehtud, saunas ja vees leotatud, massaaži nautinud ning kõht täis head ja paremat, mida veel tahta..

Aa muide, kui te näete neid šampooni või dušigeeli pudeleid, mis on sellist ilusat punast värvi ja millel on peal kirjas, et nad on ergutavad ja sisaldavad tauriini ning koffeiini. Kas te siis kunagi ei mõtle, et peaks mekkima, äkki need on energiajoogi maitsega?

Ning autos sõites lugesin ma kohustusliku kirjandust, ehk Andrus Kiviräha "Mees, kes teadis ussisõnu". Raamat ise on selles suhtes hea, et see on ladusalt kirjutatud ja mõnus lugeda. Aga aeg-ajalt kisub asi päris imelikuks, nagu õigetele põliseestlastele kohane. Näiteks see, et naised magavad karudega ning nimitegelase isa sattus ühele sellisele karule enda voodis peale ja tahtis midagi ussisõnades lausuda (see on keel, millega saab loomi kontrollida), kuid siis ütles kogemata midagi saksa keeles, karu ehmus, hammustas tal pea otsast, siis kahetses, et ta kiimahoos midagi sellist tegi. Seejärel hammustas endal kahetsusest peenise otsast, ütles naisele, et enam nad ei kohtu ja jooksis metsa ära. Muidugi ei saa veel mainimata jätta elus ööbikute ajude söömist ning vaskussi, kes läheb suust sisse ja tuleb tagant poolt välja. Tipp-topp!

Mustad talved meeldivad mulle. Täna õhtul küll lumitab, aga minu arust oleks kõik hästi, kui üks talv jääks valge olemata.
Huvitav on mõelda, et idas algab uus aasta juba vähem kui 13 tunni pärast. Aga kas neil tuleb maailma lõpp ka siis varem?

Hetkeline hullumeelsus

Tuldi mu juurde, küsiti
et, kas sügiseti
see asi, noh, kusiti
niimoodi sügelebki.

Vastasin,
ei, ainult siis kui on suvi,
siis on loomulik see surin,
sest tuntakse suuremat huvi,
siis normaalne igasugune urin,
vurin või mörin,
misiganes sul mõtesse poeb.
Tead, mul oli kunagi koer,
aga siis ta suri
ja ei elanud enam meie seas
vaid ainult minu peas
istus seal häälte reas
ning tavalises tujus nii heas
läks üle käte ja nii tegi,
et lõi kõik seal segi
nagu pähe oleks saanud laksu
ütlesid, hullumaja astu,
kuid nii madalale ei lasku,
ükskõik palju nad maksku,
mul on põhjatu tasku
ja lõpmatult jaksu
üleeile öösel läksin eluraksu,
ohvriks naabri vanavanaema,
ohh jumal, miks võtsid just tema,
ta oli nii kena,
aga mis ma nüüd enam,
kui ta on juba surnuks põlenud,
ta näeb välja kõle nüüd
ja mina ei näe selles enda süüd
kui kostis minu sõjahüüd,
tal poolik oli alles etüüd,
mil läbis mu nuga ta rüüd,
verd pritsis mul näkku
ja nõnda see jätkus,
ei surnud ta kähku,
karjus "Appi! Keegi!"
Seepeale tõmbasin leegi,
mõtlesin asi seegi,
aga siis tulid mendid
või KGB agendid
ütlesin, mul mõned sendid,
nad vangi mind pistsid
ei võtnudki pistist.
Aga aitab nüüd minu loost,
räägime millestki muust
näiteks ruloost või toost
või minu või sinu soost
Oot, sa tahtsid ju abi.
Näed, enne kui kätte jõuab talvgi,
siin on sügeluse vastu salvi.

Sõltuvus

Mul on kohutav saavutamisvajadus - lausa sõltuvus. Mul peab kogu aeg mingid ülesanded ja eesmärgid ees olema, ma ei suuda ilma. Olgu siis selleks uurimistöö, klaverimäng või siis tarbetud asjad nagu π pähe õppimine.
Näiteks füüsika. Täna hommikul käisin konsultatsioonis, mis mulle nii väga ei meeldigi, sest ta seletab kohutavalt pikalt kõigest, aga kasu sellest on ikka. Ning ma lahendan ka FÜKe läbi, eksamiks kordamiseks. Eile jõudsin 10. klassi mehaanikaga lõpuni, mis tähendab ligikaudu ~335 ülesannet (mida ma otseloomulikult kõiki ei lahendanud, osad on sellised mõtetumad)


Ning ladina keel. Kui ma liigun kuhugile ja mul on palju vaba aega või kui mul trennis on puhkehetk (pool minutit kuni minutit harjutuse vahel), siis on mul üks väike paber taskus, mille pealt ma õpin. Muidugi ma olen nii huvitav inimene, et selle asemel, et õppida neid keeli, mida kohalikes maades ka räägitakse. Selle asemel huvitavad mind sellised keeled nagu ladina keel, mida suuliselt ei kasutatagi.


Ja siis trenn, sellest ei tahaks rääkima hakatagi. Iga paari päeva tagant peab tooma sisse puhkepäeva, et ületreenitust ei tekiks. Ja praegu, mil pole kooli ka, kuhu enda energiat suunata, siis jääb mul neil puhkepäevadel kohutavalt energiat üle. Ja lõpuks õhtul mul lihtsalt ei tule und. Üleeile lamasin ma näiteks ligikauud poole kolmeni voodis, mõtlesin, et ma enam ei viitsi passida ka. Tõmblesin natukene, tegin kätekäid jms. ning siis suutsin uinuda. Kohutav harjumus ma tean, aga ma ei suuda ilma, ma olen üldse nii imelikuks inimeseks muutunud, et "niisama olesklemine" ei ole minu jaoks enam piisav. Ja kas peakski?

In the emperor's name

Ja ongi jõulud möödas. Ma tegelikult terve päeva mõtlesin selle üle, mida me tegelikult tähistame. Paljud ütlevad, et see on Jeesuse sünnipäev. Aga nii palju, kui ma olen aru saanud, siis Rooma kirik on ise ka väitnud, et nad kuna keegi ei oska täpset kuupäeva öelda, siis nad valisid selle, kuna sel kuupäeval peeti paganlike pühi ja nad tahtsid uued pühad nende asemele panna. Kuigi mõnel pool peetakse ikka jõule 6. või 18. Jaanuaril. Ning siis ma mõtlesin, et äkki me tähistame lihtsalt talvist pööripäeva. Aga samas.. see oli ju 3 päeva tagasi. Ning siis taipasin, et ma olen lihtsalt see coca-cola generatsioon. Kui coca-cola reklaamid jõuavad telekasse, siis tuleb see perioodi, kus me hakkame asju kinkima ja end täis sööma kuni uue aastani.

Õhtu algas sugulaste seltsis, mil me laua taga istusime ja kõik end täis mugisid. Ainuke teema terve istumise ajal oligi vist toit. Ja siis, nagu vist traditsiooniks on kujunenud topiti mulle päkapikumüts pähe ja mina pidin jõuluvana mängima. Kinke oli päris palju, kuigi mulle isiklikult ei meelde neid eriti saada. Toitu oli hästi palju. Pere peale saime vist 5-6 täissuitsuvorsti, tosin komme ja teid, pähkleid, küpsiseid, kanasigareid ja mida kõike veel. Ja ma sain veel 2 pakki chick snacke ka! Isale kinkisin veel 700ml Carriba Goldi ning teistelt sai ta veel 700ml Viru Valge ja terve kasti Gini. Ma ei tea, mis ta sellega peale hakkab, arvestades, et ta ei joo eriti. Aga vähemalt on mõneks ajaks varud olemas =D

Pildil on minu varandus. Karvane müts, termostass (mida ma kõige rohkem jõuludeks tahtsingi, jess! =D), auto hooldus...asi,  ühekordne alkomeeter ja kastrulli, mida ma tohin alles siis kasutada, kui ma siit ära kolin :D

Ning siis veel riideid ka, üht valget pusa ma proovisin kohe selga, siis panin ajutiselt diivani peale. Aga hiljem keegi avastas, et koer oli oma poriste käppadega selle peale pikali heitnud. Võite arvata, miuke valge pusa peale seda välja näeb.

Ahjaa, ning kõige esimene kingitus, mis mulle juba pärastlõunal tehti on üks selline vinge väike võtmehoidja, mille sees on LED lamp ning häälesalvesti. Ehk ma saan sinna sisse rääkida ja siis pärast seda kuulata. Kuigi ma ei usu, et ma seda veel niipea kasutan, kuna sinna sisse on salvestatud õnnesoov ja siis ma saan aegajalt seda ise kuulata =D

Ja nüüd on kommertslik osa kuni uusaastani läbi. Kui täna nähti päev otsa vaeva, siis õhtuks on kõik kohad asju täis ja sama sassis kui hommikulgi. Nagu ikka on ka toitu ületoodetud ja kuna seda kingiti veel juurdegi, siis võib rahus paar päeva selle peal elada. Head viimast aasta-nädalat!

Meie elu olemus on meie mõtete tulemus

Lühikene lugu sellest, kuidas ma sattusin jõulukontserdil klaverit mängima. Reedel oli muusikatund, kus õpetajat ei olnud kohal ja selle tunni ülesandeks püstitati välja mõelda, mida me esitame. Ühtegi asjaliku mõtet ei tulnud, aga klassiga või mingi grupi inimestega laulma ka ei tahtnud sinna ette minna, sest noh, see on igav.  Ja siis kuidagi enne tunni lõppu tuli selline otsus, et mina pean klaverit seal mängima. Natukene imelik otsus oli, sest meil on vist klassis 3/4 tüdrukut, kes on muusikakooli ära lõpetanud. Aga samas Marianne mängis ka, ta on tubli. Vahepeal oli igast muid plaane, näiteks tantsimist, tõmblemist, laulmist ja klassiga ette minekut ka sinna sekka teha, aga initsiatiivi eriti polnud ja sinna paika see jäigi. Alles 3 tundi enne jõulunäidendit sai lõplikult paiga, mida ja kuidas me esitame.


Why can't you want me like the other girls do?
They stare at me while I stare at you.

Reedel, kui oli otsustatud, et mina pean mängima, otsustasin iga päev vähemalt ühe loo ära õppida ja teisipäeval need järjestusse panna ja üleminekuid teha. Enne reedet oli mul täiesti selge Für Elise ja I hate this part. Koju jõudes otsustasin, et esimeseks looks sobiks suurepärast pulmamarss. Õppisin selle selgeks ja siis järgnesid teised laulud. Ja siis saabus kolmapäev. Koolis oli räige väsimus, läksin koju ja heidsin veerand tunniks pikali, mis on minu puhul ebatavaline. Kraadisin end ~36,9 kraadi palavik, siuke keskmine. Sain endale üliägeda smokingi ja päkapiku mütsi ka, siis tuli aeg esineda. See hetk, mil Robert karjuma hakkas oli hindamatu. Teda vaadati hästi kurjade nägudega ja karjuti et jää vait. Mõni oleks tahtnud talle vist kallale ka minna. Ja siis tormasin ette, viskasin Marianne noodid ära, hiljem kuulsin, milliste nägudega mind vahiti. Segaste ja arusaamatute nägudega. Ning siis algas pulmamarss, pinge langus ja kõik said aru, et see oligi nii mõeldud ja hakkasid naerma =D
Ainuke viga oli see, et käed värisesid - hästi, hästi palju ja kohutavalt raske oli klaverit mängida. Ma ei tea, miks nad värisesid, mingit närvi mul küll sees ei olnud, mõtlesin, et läheb nii kuis läheb, aga ikka näpud värisesid 3 noodi raadiuses ja mul oli vahepeal raskusi nootidele pihta saamisega. Samas pole hullu, sest algul oligi plaanis, et ma peaksin halvemini mängima.

Ja pärast läksime klassi, ma tulin viimasena koos kommikotiga klassi ja kuna ma vaatasin, et kõik istuvad, siis võtan ise initsiatiivi enda kätte ja mängisin jõuluvana. Päris tore oli, mulle loeti luuletusi ja anekdoote. Ka järgmine hommik tuldi tehti mulle kalli, et kommipakki kätte saada, see oli ka äge.
Ning mult küsiti, kas ma mängisin kõiki lugusid, mida ma oskan. Aga vastus on ei. Kuigi ma ei oska eriti lugusid, kuna ma ei oska eriti klaverit mängida, siis on siiski üks lugu, mida ma ei mänginud. See on Tong Hua, mille video ka eelnevalt oli (vabandan halva kvaliteedi pärast, aga ingliskeelsete sõnadega polnud paremat). See on esimene lugu, mille ma ise ära õppisin. Aga kuna see on sümboolse väärtusega video, ei ole eriti tuntud ja ei sobinud konteksti, siis ma seda ei mänginud. Aitäh.


Inimesed olid loodud armastamiseks,
asjad olid loodud kasutamiseks.
Põhjus, miks maailm on kaoses,
on, et inimesi kasutatakse
ning asju armastatakse.


Ma leidsin ka lõpuks enda õpilaspileti üles, pärast 2 kuud ilma selleta elamist. See oli mu kaardipakkide-tossupaelade sahtlis (jah, mul on nende jaoks eraldi sahtel). Pokemoni mängukaartide vahel, mul pole õrna aimugi, kuidas see sinna sattus.

Pärast neljapäevast jõulupidu ja vaheaja algust sõitsin kodu poole ning sillal sõitsin ühest väikese poisist mööda, kes hääletas silla peal. Mõtlesin, et võiks ta peale võtta, õues on päris külm. Pöörasin ümber, võtsin ta peale. Rääkisin temaga, sain teada, et ta on bussist maha jäänud ning viskasin ta Salutagusele ära =)

Kool on läbi

Täna toimus lõppude-lõpuks uurimistööde kaitsmine, mis läks üpriski hästi. Kuigi üks mu plaan ebaõnnestus tehniliste vigade tõttu, aga see midagi ei mõjutanud. Kõigi esitused läksid väga hästi, meil paluti 10 minutiks välja minna kuniks komitee otsuseid langetab. Ja siis hakkas ruumis mingi karjumine pihta. Isegi direktori häält oli kuulda, arvestades kui tagashioidlik ta on, oli see üsna üllatav. Kaitsmine toimus füüsika klassis ja isegi saksa keele õpetaja tuli enda klassist välja kuna kuulis karjumist. Muidugi oli see pigem sõbralik vaidlus ja kui meid tagasi sisse kutsuta, siis naeratasid kõik. Selgus, et kõik said viied ja meile öeldi, et see oli senini parim koosseis! Jess! Nii hea tunne on nüüd.

Uurimistöö lõppemine tähendab seda, et kuni eksamiteni ei ole midagi keerulist. Ma leian, et kooli kontrolltööde raskustase on nulli lähedane ning ainuke asi, mis võib peale eksamite veel mõistust nõuda on olümpiaadid. Tahaks maakondlikult vähemalt ühe reaalaine olümpiaadi ära võita ja siis kuna ma käin 12. klassis, siis ka riiklikul tasemel mingi normaalse koha saada. Ilmselt füüsikas. Keemiat ma pole aasta aega näinud ja isegi kui ma selles riiklikule saaksin, siis ma seal eriti midagi ei saavutaks.

Pärast kaitsmist kutsus mind Solvak endaga kaasa. Algul käisime läbi koopiaruumist, kus ta palus Arnel paljundada mingist füüsika õpikust üks leht. Nad rääkisid ka selle õpiku kohta, nimetades seda kõige füüsiku kõige tähtsamaks raamatuks ning, et selle põhjal on palju õpikuid loodud. Ja siis ta andis selle lehe mulle. Sellel on 3 pilti ja hunnik venekeelset teksti. Confused, mis ma sellega veel tegema peaks? Siis suundusime õpetajate tuppa, kust ta tõi mulle... mingi... metallist asjanduse. Ja siis rääkis selle kohta ka loo. Selle oli talle andnud Tallinna Ülikooli metoodik, kes ütles talle, et kui tal kunagi tekib tunne, et kui tal on kunagi füüsikast kopp ees ja soovib midagi muud teha, siis ta võib enda sõrmed selle vahele toppida. Ja midagi sarnast ütles ta ka mulle ning lisas, et ta ootab juba, mil mind tulevikus telekast näha on. Minu arust on see kohutavalt äge sümboolne kink. Midagi, mis tuletab asju meelde. Mul ei olegi eriti kinke, millega kaasneb mingi lugu. Nüüd tuleb ainult välja uurida, mis selle asja nimi on ja miks seda kasutatakse. Eks ta mingisugune press ole, aga mis?

Eilne öö oli ka päris huvitav (nagu ikka). Kui tegin kella ühe paiku silmad lahti, siis lendas/lainetas selline mao/lameussi hübriid mööda minu tuba ringi. Vahepeal ta lendas liialt lähedalt läbi, ma ehmusin, tõusin istukile ja jälgisin teda. Ta hakkas vaikselt haihtuma kuni muutus läbipaistvaks ja siis oli näha vaid, kuidas õhk vibreerib tema ümber. Ning peagi haihtus ta täielikult ja ma sain edasi magada.

Less than three

See video on pärit minu lapsepõlvest, mil ma alles 14 aastane olin. 
Ahh, good old times.

Heipa! Mõtlesin vahepeal midagi produktiivsemat ka kirjutada, aga see-eest võib see natukene kuivem olla, mine tea.

Täna on üpriski tegus päev. Homme toimub 2 tööd, pean kirjandi homme ära andma, matemaatika koduse kontrolltöö ära tegema, kaitsekõne parandama ning seda harjutama.

Kell on praegu 22:14 ning ma lõpetasin just enda kirjandi kirjutamise. Teema oli väga mõnus, kõlas umbes selliselt "Arutle inimese otsingute ja elu mõtte üle." Väga lai teema, millest võiks raamatuid kirjutada, aga ma võtsin ainult selle ühe peale ja sain kirjandi pealkirjaga "Elu mõte kui väärtushinnangute järgimine" ja surusin selle nii kokku kui võimalik ning sain kokku täpselt 400 sõna! Mis on väga hea saavutus, arvestades tavalise 600-750 sõnaga, mis mul harjumuseks on. Ning esimest korda ma suutsin maailmakirjanduse teose (antud juhul "Fausti") kirjandisse sisse tuua. Tundub, et oskus nagu vaikselt areneb, aga natukene kardan ikka, sest lõpukirjand on ainuke eksam, mida ma otseselt õppida ei saa. Õnneks tuleb ka küsimuste vastamine sisse, see tuleb mul hästi välja =)

Ülehomme on uurimistööde kaitsmine, mille tõttu on mul tükk-tükk tööd. Täna koolis proovisin enamvähem kui pikk mu kõne praeguses seisus on ning selgus, et kui ma rahulikult räägiks, siis tuleks kokku umbes 16 minutit (10 on maksimaalne piir!). Mis tähendab, et ma pean täna päris tubli kärpimise tööd tegema. Üldse võtab see kaitsekõne ning esitlus päris palju mu ajast ära. Ja selle aja võtan ma trenni ajast, ehk siis täna ning homme veel mul aega trenni minna ei ole, mis on mõnes mõttes isegi hea, sest eelmisel nädalal läks trenn natukene käest ära ja enne esitlusega tegelema hakkamist oli puhkepäevi ilmselgelt liiga vähe.

Inglise keeles vaatasime üpriski mõnusat filmi "Hogfather", mis ei olnud küll super film, aga ei saa öelda, et ta ka halb oleks olnud. See oli selline sürrealismi-postmodernismi segu, ehk siis palju fantaasiat ning mõttemaailmade avamist ja samas ka hulga sümboleid. Ning kuna see on raamatu põhjal loodud, siis alguses laius terve filmi kohal suur küsimärk, aga filmi lõpu poole hajus seegi ja film tundus palju-palju loogilisem. Tänapäeval pole palju filme, mis eeldavad kaasamõtlemist.

See nädal on meil 7 ühiskonna tundi. Ootan juba, mil neljapäev läbi saab, siis saab kuni kevadeni rahulikumalt võtta.

First it controls your mind, then it destroys your body.

Kas tuled?

Hommikul, kui avan silmad.

Sind ei ole minu kõrval,

tühjust, vaid silman.

Egas sind öösel mõrvand?

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Vannis ulbib surnud kutsu,

mõtlen, teen laeva sest.

Sabast kinni, viskan lutsu,

sukeldub ta taevasse.

Läksid sa ehk poodi?

Toitu järel napilt null.

Ei, kirja ei jätnud voodi.

Kas mainisin juba:

ilus naeratus sul?

Masinas veel kuuma kohvi,

aurub õhku kohvihing.

Minust tegi tema ohvri,

kõrvetab ta mind.

Keset tuba surnud rott,

meenutab ta mind,

seda vaadata on piin.

Võtan kaasa, pähe kott.

Sekspuhuks keldris giljotiin.

Alla, mööda trepiradu,

tapariista juures peatun.

Lahkund siit on hingi sadu.

Viuh! Möödub tuulevihin.

Väike loom, nüüd on peatu.

Õue minna, ei, ma ei julge.

Kihutab seal tuisutorm.

Peatumatult tema kulgeb,

surnud selles kümmekond.

Selgusest kurk on kähe:

kui tagasi sind pole homme,

lasen endil kuuli pähe.

Senikaua matusteks

rotist ehteid valmistan.

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui ma suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Mu sõber,

mu arm,

mu psühholoog

Deadbeat Boyfriend

Võib-olla kõik mehed ongi sitapead.

Eile oli päris huvitav seik. Ruusmann tuli mulle trepi peal vastu ja hakkas mingist füüsikat värgist rääkima. Ma ei ajanud alguses juhet kokku, vastasin midagi ebamäärast ja siis ta ütles mulle, et täna pidi ju võistlus olema. Aa jaa! Ma unustasin juba ära. Küsisin talt kuna ja kus, ta ütles, et praegu (3 tunni ajal) peaks hakkama aga tal pole õrna aimugi kus. Jama, mulle pole ka keegi midagi rääkinud. Helistasin füüsika õpetajale, ta ütles, et Vello pidi meile tulema rääkima. Otsisime siis ise Vello üles, rääkisime temaga, ootasime natukene, mil ta asja uuris, siis ta toppis meid tühja klassi ruumi ja jättis meid sinna kahekesi ülesandeid lahendama. Ootamatu pööre koolipäevale =D
Muidugi mulle meeldib neid füüsika ülesandeid lahendada. Pärast lahtist võistlust oli ka tükk aega nägu naerul. Isegi kui ei läinud päris nii nagu tahtsin, aga mingi kaifi ma saan sealt kätte. Muidugi kooliülesanded on enamasti palju igavamad ja kuivemad ning ei paku mulle üldiselt mingit mõnu. Aga uus õpetaja on hakanud seda asja muutma, päris palju on kontrolltöödes uut ja põnev ning tavaliselt ei ole mul õrna aimugi, mis töösse võib tulla. Põnevam on, aga vaevalt, et see eksamile kasuks tuleb.
Ja ma käin esmaspäeva hommikuti füüsika järelaitamises ehk siis kell 7.45 olen juba kohal. Päris psühho värk =D
Ja neljapäeval kaheksanda tunni ajal ka. See peaks muidu olema kunstiajalugu, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mõtlesin, et käin seal ainult siis, kui seal kontrolltööd on. Pole juba üle kuu aja seal käinud, aga miskipärast ei ole mul ühtegi puudumist. Ma ei tea, kas see üldse vahepeal toimunud on.

Ning uurimistööd olen hakanud päris intensiivselt tegema. Just siis, kui ma arvasin, et see on enamvähem valmis, siis kargas mulle terve suur hunnik vigu näkku ja üks koolipäev tulin koju ja tegutsesin sellega 5 tundi järjest. Täna sai kõik parandatud (loodetavasti) ning uurimistöö (34 lehte kärbete tõttu) on välja prinditud, ära köidetud ning asub minu laua peal. Nüüd tuleb ainult kõnet hakata looma

Ning muidu on kõik hästi. Ainult teatud asjad muutuvad ajapikku teistsugusemaks. Ma tunnen end teistmoodi. Rohkem vabana - tulgu, mis tulgu. Nondum omnium diverum sol occidit.[Mitte kõikide päevade päike ei ole loojunud] ning ma vaikselt arendan enda ladina keelt. Pigem üldhariduse, kui kirjandi eesmärgil =)

Ja mõned haikud, mis kuidagi üle-eelmisest postist välja hiilisid. Don't ask me how:


Öösel rannas koos
pidi olema romants
midagi ei näe


********************


Langenud lehed
surnud puud tõusnud linnad
kõikjal inimtöö


********************


Taskulambi all
kitsenevad pupillid
kohtuvad huuled



********************


Hingan taevavett
uputan silmavette
rõske ja jahe


********************


Teemantsädelus
pimestab talvisel jõel
veel tuiskab juurde

Life is something to do when you can't get to sleep

Saalihokivõistlused: Väikene lugu sellest, kuidas ma täna hommikul võistlustele jõudsin. Eile õhtul toimus Karmeni sünnipäev, jep, jep jep. Seal olles helistasin Ristole ja küsisin, et mis kell meil homme saalihoki algab. Kuna nagu ma aru sain, siis järgmine pühapäev on võistlused ja keegi tahtis, et me enne seda ka kokku saaks ning harjutaks. Igastahes, ta ütles, et kell 8.15. Fakk, peab vara ärkama. Äratuse panin kella 7.00 peale ja ärgates tegin veel putru ja kohvi, nagu absoluutselt iga hommik. Umbes 7.35 äratasin ka venna üles, rääkisin talle, et täna on saalihoki treening ja ilmselt see kestab mingi tunnike või poolteist, ta ei teadnud sellest midagi, aga ikka oli nõus üles tõusma ja kaasa tulema. Vaeseke oli vist alles mõni aeg tagasi koju jõudnud ja magama saanud. Võtsin ka Risto auto peale ja sain teada, et täna on võistlused. Fakk! Sõitsin koju ja võtsin ühe musta ja ühe valge T-särgi kaasa. Ja lõppkokkvõttes jäime 4. kohale, mis on päris hea saavutus arvestades mitmeid asjaolusid: esiteks, me polnud kunagi enda meeskonnaga koos saalihokit mänginud; teiseks, me võistsime kõik esimesed mängud kuni poolfinaalini, aga siis pidi üks meie kõige paremaid mängijaid tööle minema ja peale seda kaotasime kõik mängud ning viimase mängu mängisime isegi tüdrukuga väljakul (ma ei tea, kus kohast ta meie tiimi järsku tuli). Ja kolmandaks, mu vennal oli nii paha olla, et ta vahepeal läks väljakult ära, lihtsalt selleks, et oksendada prügikasti,haha =D
Aga pärast vaatasin, et esikolmiku medalid olid päris suured ja ilusad, ühte neist oleks küll endale tahtnud.
Kaitseliit: Ja muidugi võeti mind vahepeal Kaitseliitu vastu, nimelt luurerühma ja samuti suutsin ma endale relvaloa ära teha. Iseasi, kas mul seda vaja ka läheb, aga mul on 2 aastat aega seda realiseerida =)

Ja nüüd liikudes sellest hetkest veel tahapoole mineviku sügavikku:

Füüsikaolümpiaad: Eile hommikul tõusin kell 8.00 ja läksin Tallinna lahtisele füüsikaolümpiaadile. Ilmselgelt ma sellest pikemalt ei hakka rääkima, aga minul oli küll väga tore. Kuigi üks asi jäi kripeldama. Seal oli kokku 10 ülesannet, millest pidi lahendama 6 (muide 4,5h on täiesti optimaalne aeg 6 ülesande jaoks). Ja ma tegin enda valiku ja mõndasid ülesandeid ma ei hakanudki vaevuma tegema, tegelesin nendega, mis ma välja valisin. Ja pärast lahenduslehti vaadates, avastasin, et ma oleks pidanud ikka 6. ülesande ära tegema, see oli ülimalt lihtne ja ülimalt lühike. Selline koolifüüsika tasemel. Ning selle eest sai 10 punkti! 10! See on umbes nii palju, et eelmine aasta ei saanud 14 inimest terve olümpiaadi pealegi 10 punkti kokku. Muidu poleks hullu, aga kuna see on muu viimane aasta, siis oleks tahtnud ikka maksimumpunktid kätte saada =)

Kool: Suutsin ühe mateematika tsükli nelja saada. Ehk siis esimene neli matriklis. Samas ametlikult see midagi ei muuda, nüüd võivad kasvõi kolmed-kahed tulla, aga ma lihtsalt tahtsin esinduslikult olla esimene inimene Kohilas, kel õnnestuks kõik viied saada. Samas irooniline, et just matemaatika, mitte mingi muu aine, mis oleks palju võõram.

Hallutsinatsioonid: Oeh, neid on ka olnud igasuguseid. Eelmise nädala ööl vastu neljapäeva tegin silmad lahti ja mingi kaamel passis mulle otsa. Selline suur, küüruga vastu lage ja pika kaelaga kaamel. Mõtlesin, et küll ta ära kaob, aga mingi hetkega hakkas veel loomi juurde tekkima ja peagi oli terve tuba neid täis. No johhaidii, ega see mingi Noa laev ei ole! Aga siiski nad varsti kadusid ära.
Ja paar korda on veel seda olnud, et kui ma silmad lahti teen, siis mingi tüdruk magab voodis mu kõrval (neid on olnud kokku ainult 2 inimest - nimesid ei maini). Alguses ma ehmun ära, mõtlen, et kuidas ta siia sai. Aga kui ma näen, et tal on silmad kinni ja ta magab õndsat und, siis rahunen natukene maha. Siis jõllitan veits aega. Lihtsalt niisama. Kohutavalt mõnus on, kui keegi niimoodi sinu kõrval ühe teki all magab. Ehk isegi tekkis suunurka naeratus. Ja siis ma tahan lähemale minna, tahan kallistada või lihtsalt käe ümber panna. Aga hetkel, mil ma teda puudutan kaob ta ära. Ja siis tekib tühi tunne. Ma ei tea, kas see on selline tunne, nagu ta oleks olnud minu kõrval ja siis lihtsalt mind hüljanud või selline tühi tunne, nagu poleks mitte keegi, mitte kunagi mu kõrval olnud. Igastahes on kurb ja kõle. Ja see on lihtsalt nii nõme tunne.

Hunnik Hurmavalt Haisvaid Holgeri Haikusid

Silman silmust su
sinisilmadest siiski
mu peegeldus vaid


********************



Sügis süvendab
südamesse sügavale
sünkjat sügelust


********************



Rongis silmasin
kaunist blondi tüdrukut
oli hoopis poiss


********************


Uueks mu elu
mõtlesin et täna võib
aga sittagi


********************

Seitse tillukest
pöialpoissi kuid üks neist
kasvand hiiglaseks


********************



Pikk jalutuskäik
tallad leegivad tulest
kuid hing värske veel


********************


Loodus südames
oksendan vikerkaari
maailm kirjumaks


********************


Hommikul vara
päiksekiir tuleb aknast
lase magada


********************


Lemmik puuvili
banaan mitte maasikas
õun või ananass

Koolis täna õppisin

Majandus
ma ei taha su raha
tahan natuuras.

Bioloogia
minu keha suudab
ka üksi talitada.


Kirjandus
armastusest on kirjutatud
selle puudumisest
veel rohkem.

Kehaline kasvatus
Kehaline tegevus
üksi või rühmas
mitte kaksi.

Saksa keel
Tundmatu keel
aga siiski mõistame.


Füüsika
Elu on see
mis kaht plussi
eralduma sunnib.

Matemaatika
mina pluss mina
mina üksinda
võrdub null.

Keemia
Sellest saab
kõik see alguse.

Päevik

Leidsin sahtlipõhjast tolmunud päeviku.

Seal olime, sina ja mina, kunagine Meie,

kuniks kaevasime kaevikud,

ja algas positsioonisõda.

Meie päralt oli maailm,

meie päralt see kõik.

Selle enda värvi maalind,

tundus 2:0 justkui võit.

Kõnnime kõrvuti, käed taskus,

mõlemad murdunud, kuid ei näita,

nii madalale ei lasku.

Viimane kallistus, hüvastijätt veel täita.

Juuksed niisked, lausa märjad,

hingan sisse külma taevavett.

Härdaks vettind kõik minu pärjad,

härdamaks veel neid muudab mu nutt.

Nagu must aurav asfalttee,

mis loob udutee taevani.

Nagu eskalaator vihmavees,

mis viib lendleva õhulaevani.

Siis kõikuma lõid kardinad

ja sisse hiilis tuuleiil.

Siis kaasa võttis päeviku

ja kõrgustesse selle viis.

Ühe mehe mõistus, kolme mehe süda.

2 aastat, 1 kuu, 3 päeva ja 1 tund.  Ehk 643716000 sekundit. Keegi ei uskunud, et me nii kaua koos oleme. Skeptilisemad ei uskunud üldse, et me kuidagi koos saame olla. Mulle öeldi mitu kuud, et nad siiani hõõruvad silmi ja mõtlevad, et see on uni.
Aga mul oli tore, mul oli lõbus. Ilmselgelt. Ja ta tõesti vajas mind. Kas sa üldse tead, mis tunne see on, kui keegi sind tõesti vajab, esimest korda elus? See on selline tunne, nagu sa olekski elus. Ja rõõm on olla elus, kui sa tead, et see kellegile teisele veel rõõmu teeb. Muidugi on ka veel sõbrad, tuttavad ja teised. Aga nad ei vaja sind nii, nemad ei tunne tohutut rõõmu sellest, et sa hommikul üles tõused ja kuskil linna peal neid kohtad. Nad lihtsalt ei saa nii palju hoolida.
Ja siis tuli see aeg, mil hakkasin mina ka teda vajama. Tore oli koolis käia, tore oli õppida. Ja me olime praktiliselt kogu aeg koos. Ja meil polnud selle 2 aasta jooksul mitte ühtegi suurt tüli; me ei vaielnud ega kakelnud . Millal oli viimane päev, mil me ei näinud teinetesit hetkekski? Siis kui ma Hiiumaal käisin. Millal see oli? Suve lõpu poole, augustis kuskil. Ja enne seda, siis kui ma Norras käisin, juuli alguses. Ehk siis neid päevi oli maruharva.
Aga see kõik kurnab, see kõik väsitab. Eriti siis kui tunded hääbuma hakkavad. Aga siiski mõtled, et tema ju vajab veel sind. Kuigi sa tead, et ta suudab edasi minna. Aga siiski ei suuda lahti lasta. See on nii vale. Aga tundub nii õige.

Kuidas ma suudan talle öelda, et kõik on läbi? Me ei olnud kaugeltki enam lihtsalt boyfriend ja girlfriend. Öelda meie koosolemise kohta "käimine" tundus lausa irooniline. "Kohtingust" oli asi kaugel ja nii jäigi lihtsalt koosolemine ja õues käimine.
Kell 6, kooli ees, sillal kokku saada oli igapäevane. Nüüd muutub kõik, iga päev on teistsugune. Pean hakkama rohkem hobidele, iseendale ja ehk isegi koolile keskenduma. Ma pole harjunud vaba ajaga, ma olen harjunud alati kiirustama, et õigeks ajaks valmis saaks ja välja saaks minna. Aga nüüd tuleb puhkus. Pikk puhkus, kus saan võtta vabalt ja puhata, aga mida samal ajal kardan. Mis saab edasi? Suur pime auk.
Õhtul, mil me lahku läksime, otsustasime, et võime sõbrad edasi olla. Tegime isegi koos nalja ja naersime, nagu midagi poleks muutunud. Hommikul, kell pool üheksa saatis ta mulle mobiili ühe tähtsusetu sõnumi, mis mind üles äratas; sellele järgnes küsimus, miks ma nii vara üleval olen ja seejärel "Kui sa juba üleval oled.." stiilis sõnum.. Okei, mõtlesin, et ta ei teinud seda meelega ja sugugi mitte paha pärast. Magasin edasi ja kui üles tõusin, köögis tegutsesin natukene ja enda tuppa tagasi tulin oli mobiilis 4 sõnumit, viimane oli konkreetne ja lühisõnaline "Käi p****e". Keegi pole mind kunagi varem otseselt kuhugile saatnud ja tema oli see esimene. Aitäh.

It was not your fault, but mine
even though it was your heart on the line
I really fucked it up this time,
didnt I, my dear?

Maybe I am doing it wrong?

See on nii väsitav, kuidas kõik, mis me teeme mingi hetkel ära kaob. Kaasa arvatud me ise. See on inimlik püüe lõpmatuse poole. Ei, kohe kindlasti ma ei taotle surematust. Pigem midagi muud, ma tahan, et midagi minust oleks jääv, mitte mina ise. Kui hästi läheb tõused maailma tippu ja elad nimena edasi 500-1000 aastat. Isegi ajaloo mälu ei ole igavene. Või saad kuulsaks lauljaks. Huvitav, kui tuntud on praegused tippnimed tulevikus? Mitte eriti, uus kiht noorukeid tuleb peale. Kas sa tead, kes leiutas, televiisori, radiaatori, auto, tetrapakendi, laelambi? Asjad, mis on nii edukad, et on muutunud igapäevaseks, aga ikka me ei tea, kes need välja mõttes. Kuulsus on tühine, aga vähemalt nad jätsid jälje. Vähemalt nad suutsid midagi muuta pikkadeks aastateks kuni uus generatsioon leiutisi peale tuleb. Kas poleks äge, kui sinu nimi oleks mingis õpikus? Et kõik kooliõpilased loeksid su elukäiku, sinu saavutusi. Õpetaja näitab neile sinu pilti, räägib sinu iseloomust ja paljud õpilased vinguvad, et nad ei viitsi sinu elu endale pähe tuupida. Aga kuidas? Kuidas sinna saada? Selleks on vaja terve oma elu mingile asjale pühenduda või siis olla nii nagu sa oled ja loota et ehk. Ehk õnn naeratab.

Miks ei võiks kivil olla kivist süda,
mis kunagi ei puruneks.
Miks ei võiks kivil olla kivist hing,
mis kunagi ei mureneks?

Ma ei tea isegi, kuhu ma enda jutuga välja tahan jõuda. Ilmselt tuli tuju end lihtsalt välja elada ja teen seda kirjutades. Pekstes enda sõrmi õrnalt vastu klaviatuuri nuppe. Võib-olla tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen veel elus ja minuga on kõik hästi. High five.

Õpi tundma end

Tere! Olen Holger-

nii seisab sünnitunnistuses.

Korralik poiss, viied koolitunnistusel,

pilkane vaikus tuksumas südametunnistuses.

Heledapäine, sügavsilmne,

tõeline põhjamaalane.

Enda arust üsna ilmne,

kõhnake, olen alakaallane.

Harva emotsioonitu, üldiselt naerus,

kuid mind kunagi ei saa näha nutus.

Ei ole ma kade, ei ole ma raevus.

Mu elu, kui muinasjutus.

Lemmik mahl mul banaani.

Lemmik tunne? Ilmselt kahetsus.

Halvim öö, see kõige eredam - jaani,

liialt lõkkeid, liialt nägusid.

Loomusügavuses misantrooplik

pahede suhtes küllalt põlglik

arusaam inimesest kõigest poolik

tunnen end siin ma kui võlgnik.

Pahur küll maruharva,

kuid liialt palju rügan.

Vaid reaalsusele vastukarva,

mõttelend noorel liialt sügav.

Jah, olen mina paljut.

Siidine ma kui üks armastus,

kuid stoiline, nagu seda on kalju.

Võib-olla vaid Sinu mõistuse kangastus.

On sel siis vahet, milline ma siin Maal?

On sel vahet, mida mõtlen, milline olen?

Kas mind ennastki huvitab, mis must saab?

Ei, tühine see, peaasi, et olemas olen.

http://coloursofblood.wordpress.com/2011/10/22/ajuvahk/  (varjatud postitus)

Use me

Täna toimus mini-maraton, päris äge oli see, et lõppude lõpuks ei pidanudki ma seal jooksma ja higistama, vaid sain rahulikult BMX'iga kõigist mööda kimada. Jama värk oli see, et rattal pole ju porilaudu ja lõpuks olin ikka päris sopane (ja need kellest mööda sõitsin need ka, sorri). Ja natukene nõme oli see ka, et selle asemel, et alustada hiljem nagu seda tavaliselt tehti, selle asemel alustati varem. Lootsin, et jõuan natukene enne kolme starti, et templid saada ja siis alustada. Aga kell 2:55 olin sillal ja kui sebrani jõudsin, siis käis juba stardipauk. Kuna ma olin rattaga, siis mul polnud hullu, aga teiste suhtes on natukene nõme =/
Aga äge oli ikkagi, väike pilt ka siia juurde:

Tänaseks pidime inimeseõpetuses tegema essee teemal "ajas rändamine" ja rääkima, mis aegadel veedaksime oma erinevad eluetapid. Liigse vaba aja tõttu tegin selle juba laupäeval valmis. See seisis mul seni laua peal ja üleeile avastasin, et see on liialt ära kortsunud, et seda ma ei saa õpetajale anda. Viskasin selle kamina alla, kus käivad paberid, mis lähevad põletamisele ning mõtlesin, et prindin mingi päev selle uuesti lihtsalt välja. Aga eile õhtul, kui ma seda printima hakkasin, siis avastasin, et mu arvuti ei olnud tööd ära salvestanud. Mõtlesin juba, et pean selle töö uuesti kirjutama. Hakkasin siis kamina alt neid pabereid läbi sortima. Ei leidnud ja ei leidnud. Kuni lõpuks, kuskilt taga nurgast pakkisin ühe kortsunud A4 lahti ja see õnneks oligi just minu essee ja keegi ei olnudki seda ära põletanud. Jeiii! ^^

Minu tänava juurde hakkavad ka need teetööd jõudma. Praegusel hetkel on nii, et kui ma koju tahan sõita, siis pean sõitma mööda maanteed ja siis mõnda aega 5 km/h tiksuma mööda auklikku mudateed. Nii palju siis auto puhtana hoidmisest. Aga homme nad peaksid juba minu tänavaristini ka jõudma ning kuna see on ainuke tee, mis siit välja viib, siis mul pole õrna aimugi, kuhu ma enda auto peaks panema või kuidas ma üldse siit välja pääsen. Ja nii palju kui ma olen mujal märganud, siis nad teevad seda ühte auku mitu päeva ju =/

Jah, see on tema,

juba kaugelt tunnen ta ära

Jah, see on kindlalt tema,

juba kaugelt paneb ta mu naeratama.

Jõuab mu juurde,

kõnnib must mööda,

mis tundub nagu igavik,

sest mõtteis jäämegi kõrvuti seisma.

Vaatan teda, väljast sisse.

Pikad heledad, kuldsed juuksed,

mis ulatuvad tema tiibadeni.

Ingellikud silmad, mis on hallid

nagu torm tema hinges.

Pehmed, kuid kahvatud huuled,

nagu temagi, kui Ta lahkus.

Nina, nii väikene, nunnu.

Natukene viltune,

veelgi nunnum.

Ta on peenike,

vaeseke nii kõhnake.

Üpriski pikk,

aga tegelt mitte eriti.

Minust lühem 6-15 sentimeetrit,

tont seda nii täpselt teab.

See õhuke roosa sviiter,

need heledad kitsad teksad

need valged tossud,

mis kõik muudavad ta maaliteosest kaunimaks.

Aga midagi paistab tas esile,

ei julge valjult spekulaaridagi,

aga ehk 70 või 75 B.

Pehmed kui ta huuledki,

et mitte minna liialt nilbeks.

Ta on küll seksikas,

aga mitte üks neist, kellele ütleks

"seda raami paneks" või "sellega pulgapeitust mängiks."

Ta on lihtsalt nunnu, lihtsalt armas,

soe, magus, avala südamega,

keegi, keda tahaks igakord kallistada.

Ingellik.

Jah, see on tema,

juba kaugelt tunnen ta ära

Jah, see on kindlalt tema,

juba kaugelt paneb ta mu naeratama.

Jah, see olen mina,

nii uskumatu kui see ka näib.

Jah, see olen kindlalt mina,

siis, kui tüdruk oleks ma.

I'm sick and tired of being sick and tired

Pühendusega

Tere. Olen vahepeal kirjutanud kirjandit, uurimistööd, motivatsioonikirja, muidu meile, sadu säutse ja kõik oma koolivihikud täis kirjutanud ja nüüd jõuan lõpuks ka siia.

Täna hommikul algas TTÜ's üleriiklik lahtine matemaatika võistlus, kuhu ma olin ka juba mitu nädalat plaaninud minna ja kuhu olin ka registreerunud. Aga eile õhtul otsustasin siiski, et jätan minemata, ma lihtsalt leidsin, et sel pole mõtet.

Eelmine reede toimus rebasteläbu ja kohe järgmine hommik, raplas kell 8.00 sai alguse Kaitseliidu metsalaager. Pakkisime asjad autode peale, käisime Alust läbi, võtsime relvad ja relvade puhastusvahendid ning suundusime Männiku lasketiiru. Seal jaotati meid kahte jakku, ühed läksid metsa harjutusi tegema ja minu jagu läks lasketiiru laskma. Seal seletati meile natukene teooriat ja hakkasime 100m kauguselt AK-4'dega laskma. Eriti raskeks tegi asja see, et ma sihin parema silmaga, aga samas on mul parem silm natukene pime, nii et sihtmärki nägin ma pigem ühtlase laiguna. Ja kui me olime juba paar tundi täristanud ja sellest üpriski kopp ees oli, siis öeldi meile, et nüüd teeme arvestusliku laskmise, igaüks saab 10 kuuli ja tulemused lähevad kirja. Siin kohal olgu öeldud, et laskurid jagunevad kolme gruppi : II klassi laskur (75 silma), I klassi laskur (82 silma) ja esilaskur (90 silma). Ja minu silmade arv oli ka mulle üllatuseks. 94 silma : 5 kümnesse, 4 üheksasse ja 1 kaheksasse. Instruktorid rääkisid omavahel, et mul on annet ja mind peaks snaipriks soovitama, olin enda üle ka uhke =)

Aga tulemus tundus ikkagi natukene utoopiline arvestades seda, et mõnikord rasketel koolipäevadel on mul raske suppi süüa. Käed lihtsalt värisevad nii palju. Mitte, et ma supi suust mööda paneks, vaid pigem võib lusikas enne tühjaks väriseda, kui see suuni jõuab =D

Kuid kuulsin, et järgmises jaos oli üks tüdruk, kes lasi minust 1 silma rohkem, nimelt 95 silma. Samas see mind ei imesta, sest tüdrukud ongi alati olnud paremad laskurid.

Olime hilisõhtuni Männikus ja kõigile üllatuseks tuli kõrgemalt käsk, et me ei saagi telgis ööbida, vaid läheme Alu spordihoone (pehmed voodid, saun, duššid, soojus mmm...) ja siis hakkasimegi autodega jälle Alu pool tiksuma. Seal oli kottpime ja üpriski jahe, arvestades, et tuul käis kõikjalt läbi. Aga mulle meeldis, et seal oli pime, sest mul oli näpp lõhki, ma tundsin, et see kipitab ja valutab, aga ma ei näinud, kui tõsiselt see lõhki on. Kui ma arvasin, et see on ainult kriimustus, siis kadus valu praktiliselt ära. Aga kui ma kujutasin ette, kui kohutavalt lõhki see tegelt võib olla, siis see hakkas aina valusamalt valutama. Äge on niimoodi enda psühholoogiaga mängida. Aga hiljem valguse käes avastasin, et see on üpriski sügav haav ja mul on siiani arm alles.

Hakkasime mõtlema vabadusest. Absoluutsest vabadusest. Mida ma teeksin, kui ma oleksingi sõdur, aga kõrgema astme oma. See, kes kogu aeg otsustab, kuhu minna, mida teha ja kodu mul puuduks. Taipasin, et ma läheksin mõne aja pärast hulluks, ma lihtsalt kaotaksin enda reaalsustaju. Ma ei suuda niimoodi elada. Mul on vaja neid igapäevaseid rutiine, sõltuvusi, harjumusi. Mulle meeldib see, et ma teen iga päev vähemalt veerand tundi ühte ja sama asja, mida absoluutselt iga päevgi. Ma lihtsalt ei oska elada mingit muud moodi.

Alu spordihoones jaotati meid kahe kaupa paari, et öösel vahti pidada. Minu vahiaeg oli 3:30-4:00 ja mind pandi paari kellegagi, keda hüüdsime Psühho-Killeriks. Ja see nimi oli täiesti õigustatud. Ta enamik ajast vahtis tühja ja hakkas omaette naerma. Laskmisel läks tal kohutavalt halvasti, tegelikult raudselt lasi paar lasku ära ja ülejäänud kuulid pani endale tasku. Loodsin, et ta mind valveajal maha ei lase, sest ta tõesti nägi hirmus välja. 

Et mul öösel midagi paremat teha ei olnud, läksin enda relvasalve puhastama. Ja ta lihtsalt seisis 10 minutit minust natukene eemal paigal ja vahtis mind ning seda, kuidas ma puhastan. Päris creepy, aga lõpuks ta siiski läks ära. 

Järgmine päev puhastasime terve elu aeg oma relvi ning siis viisime relvad Alu mõisa ehk lattu ära. Ja nüüdsest ongi seal üks automaat, millel on minu nimi peal =)

Senimaani on mulle tundunud kirjanduses õpitav pagulaskirjandus kohutavalt nüri ja tuim. Aga lõppude lõpuks käis jutust läbi üks luuletus, mis asja positiivsuse poole kallutas (Vabandan, kui mõni sõna vahetusse on läinud, mu mälu pole enam see, mis varem):

Keelemõistest

Kui üks keel 

tungib su suhu

ja see pole prantsuskeel

saksakeel venekeel ingliskeel suaheeli ega

üleüldse mingi keel mida

valjult hääldada saab

siis jääb üle vaid üks:

too keel räägib kõiki keeli

aksendivabalt

ei tunne grammatikat

reeglitest pole aimugi

toda ei saa õppida

ta kas on või ei ole ja võib-ollat

pole ollagi ses keeles

Selle keele mõisteid

tunnevad üksnes kaks

ja hääldavad ühtemoodi

Ja mida veel siis huvitavat? Kas te teadsite, et ma olen misantrooplik inimene? Jah, ilmselt mingil määral küll. Reaalsus on selline, et ma ei jätnud alkoholi tarbimist selletõttu maha, et see rikuks minu tervist, tapaks ajurakke ega midagi sellist. Ma jätsin selle maha, sest mida rohkem ma pidudel inimesi hakkasin jälgima, seda misantrooplikumaks ma muudusin ( see ja  minu tundlikus pohmakatele). Muidugi olen ma ka kainena käinud vähe igasugu pidudel ja läbudel. 

Muidugi, ega ma enda üle uhke ei ole, aga ma ei saa midagi parata. Ma ei viitsi põlata, sest vihkajad ei võida iial. Aga vahepeal lihtsalt välgatab, et miks peab kõik alati nii kuradi idiootne olema. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib keerukus ja sügavus. Ma ei talu lihtsakoelisust, ma ei suuda. Raske on lihtsalt olla ja mitte kuhugile pürgida, mitte midagi peale lolluse teha. 

Inimesed suudavad mind lausa hämmastada. Kuidas nad saavad mitte teada kõige elementaarsemaid asju. Kuidas nad saavad nii lihtsakoeliselt elada ja kuidas nad saavad nii debiilseid küsimusi küsida?

Aga samas ma tean, et see kõik on minu viga. 

So true.

 http://coloursofblood.wordpress.com/2011/10/01/youshotyourself/  (varjatud postitus)

Me, Myself and I

Alustan täna koolist ja teen võimalikult lühidalt. Tore on tagasi olla, koolis on alati hea tuju. Igatsen küll und taga, aga see on väike hind, mida maksta. Uus füüsika õpetaja ei olegi nii vaimustav kui ma lootsin. Ausalt-öeldes tundub ta mulle isegi ebakompententne. Vähemalt siiani ei ole me õppima hakanud ja ta teeb alatasa enda imelikke nalju, nagu näiteks see, et Gilgameshil ei olnud naba, aga tal on. That's just great, ja ma pean selle aastaga selgeks saama 4 õpikut + 2 tükki, mis meil eelmistest gümnaasiumiaastastest õppimata jäid.

Täna hommikul läksin kööki kohvitassi kraanikaussi panema. Järsku, enda üllatuseks, avastasin end nõusi pesemas. Väga imelik oli. Aga mõtlesin, et kui ma juba alustasin, siis võin teiste rõõmuks kõik nõud ära pesta. Nii sai ka tehtud. Success.

Nii nagu silmad on hinge peeglid

ja huuled südame omad.

Nii peegeldab tuba mõttemaailma.

Mäletate seda laelampi, millest ma eelmine kord rääkisin? Lõpuks sai tehtud nii, et kuna see on valmistatud plastist, siis kuidagi sai seda õnneks ikka kruviga lae külge kinni keerata. Üritasin seda isegi käega alla tirida, aga kruvi hoiab seda nii tugevasti kinni, et seda niisama ära tõmmata ei saa. Lisaks on kruvi pandud külje pealt, mis tähendab, et ta ennast kruvist läbi ka ei saa tirida.
Ja teate, mis täna öösel juhtus? Südaöösel, samal ajal, mis alati ehk umbes 2 paiku kukkus see lambikuppel täiega vastu maad ja mõranes. Hommikul vaadates oli kruvi veel laes. Täpselt samas kohas ning lambil ei ole mingit märki ka, et ta oleks kruvi ära tirinud. Ebareaalne. Aga nüüd ma täitsa usun, et mingi kotermann võib seal sees olla.
Samas on see lamp nüüd nii katki, et peab uue ostma. Loodame, et sellega sama jama otsast pihta peale ei hakka.
Ning kuna see öine pauk oli selline, mis terve maja üles äratas. Siis hommikul vanemad ütlesid, et äkki see on see sama tegelane, kes meil öösiti vahepeal tulesid põlema paneb. Johnny, what the fuck? Miks mina midagi sellest ei teadnud? Aga selgus, et meil lähevad osades tubades mõnikord öösiti tuled põlema. Ainult mitte minu omas. Niiet siin kummitab, jep, jep, jep.

Umbes nädal pärast seda, mil see kuppel eelmist korda alla kukkus ja ma polnud seda tagasi pannud tuli isa mu tuppa ja ütles, et kui ma ülikoolis hakkan käima, siis ta ütles, et peab hakkama mul vist seal külas käima, et vaadata, kas majal on ikka aknad ees ja kõik on korras, sest mind ei häiri mitte midagi. Isegi see, kui laelambikupplit pole nädal aega laes olnud. Ta jutus oli täitsa iva sees. Aga mul on kergem elada niimoodi. Vähem asju, mis meelehärmi valmistavad. Mind ongi kohutavalt raske tasakaalust välja lüüa või närvi ajada. Isegi inimesed pole mulle vastukarva. Miks vihata, kui vihkajad ei võida iial? Miks rabada millegi sellise nimel, mis pole seda väärt?

Mind jäi õrnalt kummitama üks teine küsimus ka: "Kas sul polegi kunagi räiget tahtmist end täiesti nokki juua või kanepit tõmmata?"
Ja vastus? Ei ole. Nii irooniline kui see ka ei tunduks, siis joomise, või vähemalt liigjoomise, jätsin ma maha pärast enda 18. sünnipäeva. Peale seda pole ma kordagi tundnud juua täis. Maksimaalne kogus piirdus alati 1 veinipudeliga, enamasti olin siiski täiesti kaine. Aga erinevaid veine olen hakanud degusteerima, mulle meeldib seda teha. Ainsad veinid, mis ma välja jätsin olid Tšiili veinid, sest need ei sobitu kohe üldse minu maitsega.

Tahaksin olla olevikust ees

Ükspäev sattusin autoga ringi sõites raadio 2's selle laulu peale. Juba kuuldes mõtlesin, et selle sõnad on erilised. Hiljem avastasin, et laul on Singer Vingeri oma. Huvitaval kombel pole ma selle bändi vastu kunagi mingisugust sümpaatiat tundnud.

Samuti on mul youtube's 4 playlisti täis. Neil on päris nõme süsteem, et üks playlist mahutab ainult 200 laulu ja niimoodi peangi ma hakkama juba viiendat tegema. Päris lahe on jälgida, kuidas alguses, mil olin alles youtube registreerinud oli mul ainult ~1 playlisti jagu laule, aga nüüd on neid juba üle 800 kogunenud. Äge, kuidas uut muusikat pidevalt juurde voolab. Seda Singer Vingeri laulu Youtube's otsides tuli ka minu playlist otsingu tulemustesse.

Täna hommikul tõusin arvuti tagant püsti ja läksin niitma. Alguses polnud väga vigagi, tõin niiduki garaažist ära ning panin tööle. Mõne aja pärast tundsin, et veri ei jõua sugugi ajju. Mõistus oli pime, keha oli tuim. Jalad käisid lintadi-löntadi all, ma ei jõudnud neid pingutada ega tõsta. Praktiliselt ajusurma tunne oli, vahepeal mõtlesin, et ma võin iga hetk ju pildi tasku visata. Õnneks seda ei juhtunud. Kuigi mingil momendil kadus nägemine küll ära. Või noh, nägemist oli, aga aju ei saanud aru, mida ma nägin. Üritasin kaela masseerida, aga see ei aidanud. Ju siis ei olnud vereringes asi. Ilmselt üritas mingi viirus või paharett minu sisse pugeda ja keha võitles temaga.

"Kas sa midagi peale normaalse ka kunagi tunned? Kui ei, siis mul on sust kahju," ehk küsimus, mis kripeldama jäi. Probleem ei olegi niivõrd selles küsimuses, vaid selles, et ma olen ise ka selle peale üpriski palju mõelnud. Kas ma tunnen üldse midagi? Kas hirm loeb? Kohusetunne? Saavutusvajadus? Ma ei tee neil kolmelgi vahet, aga ma olen enam kui 100 protsenti kindel, et ühte neist ma tunnen iga päev. Mida ma veel tunnen? Õnne? Ei tea, õnn on liialt suhteline mõiste. Kuigi lähedastega koos olles tunnen ma tühjust. Ehk siis praktiliselt mitte midagi. Ma isegi ei mõtle mitte midagi. Äkki see on vabadus? Võtta vabalt ja lihtsalt olla olemas?

Üks öö kukkus laelambikuppel jälle alla. Ning see peab alati just öösiti alla kukkuma. Imelik on see, et eelmine kord sai see ikka päris korralikult teibi ja mille kõige muuga lakke kinni pandud. Proovisin kruviga ka kinni keerata, aga sinna tuli mõra, mis ei võimaldanud seda enam kinnitada. Ema arvas, et äkki on kotermann lambis, kuigi ma ei usu, aga kes teab.

Ma olen juuli algusest saati üht toitumiskava jälginud. Hetkel on ainevahetus nii kiire, et peale söömist läheb praktiliselt tunni ajaga juba kõht tühjaks. Nüüd pean seda aeglustama hakkama, sest koolis niimoodi ma vastu ei pea.

Ka parema käe küünarnukk on haigeks jäänud. Muidu ei segagi, aga trenni ei saa korralikult teha, terav valu lööb sisse. Ma loodan, et see on lihtsalt kuidagi põrutada saanud. Kui on liigese viga, siis ma jään kohe tõesti invaliidistun.

Üks õhtu palus ema mul enda läpakaga üle vaadata, sest tal on see jõle aeglane. Lasin hunniku asju maha ning panin igasugu asju peale. Sealhulgas viirusetõrje, mis oli minu meelest kompetentsem kui eelmine. Ning leidsin üle 100 viiruse, sealhulgas ühe erilise ussi, mis oli igast kaustast enda .exe koopia teinud. Viirusetõrje võttis sellem maha, kuid homseks tuli tagasi. Avastasin, et ka minu arvutis on see uss, kuigi minimaalselt ja siin ta midagi teha ei suuda. Uurisin välja, et ussi nimi on Brontok-B ning sain teada, kust ta tuleb. Venna arvutist. Ma olen kõik meie maja arvutid ühte ühendanud, et nad saaksid kasutada printerit, mis on juhtmega lauaarvuti taga. Ja kuna venna arvutil pole ühtegi viirusetõrjet ja ilmselt tuhandeid viiruseid, siis saavad need tema arvutist kõikjale meie majja levida ja ma ei saa midagi parata kuni vend oma arvuti korda teeb..

My brain, My world.

Kui ma silmad sulen, siis maailm lõppeb. Kui ma nad avan, alustab maailm uuesti.

Mis siis, kui kõik millesse sa usud on vale? Isegi mina.

On ainult aja küsimus, mil sinu saladused muutuvad ajalehe pealkirjadeks

Eks elu ise õpetab,

et teistele pähe astudes

raudselt esikohal lõpetab.

Kõige kiuste üritades siiski inimeseks jääda.

Sinu mõtted muudavad maailma. Mitte vastupidi.

Sina ise otsustad, kes sa olla tahad. Nii lihtne see ongi.

Sisemine verejooks on mitmeid kordi ohtlikum kui väline. 

Sest välist vigastust on kerge ravida. 

Aga kui inimene on seest katki, siis ei näe seda keegi. 

Ainult tema tunneb seda.

Alusta algusest ja kõnni edasi kuni sa jõuad lõppu. Siis peatu.

"I've seen the world, I've seen the good and the shitty bits, and all I've got to say is goddamn you all are fucking idiots."

Crying over his dictionary

Ingli töö ei ole kerge

Miks?

Miks peaks ma loovutama enda tiivad?

Sest.

Sest maapeal valitsevad vaid piinad.

Teie nimel laskun ma alla

ning loovutan  oma tiivad.

Et Te ei enam kurjuses tallaks,

need Teid kõrgustesse viivad.

Oma vaeva eest sooviksin palvet,

või ühtainsatki kiitussõna.

Kuid kuulen ma vaid karjet,

kuidas Maad rüüstab siiani sõda.

Anda inimesele tiib,

tal liig keeruline näib.

Käskida lennata üks tiir.

See kurt,

pimeduses edasi käib.

Tantsud antidepressantidega

See lugu on üks nendest, mis juhatas mind hoopis teise maailma. Ehk esimene Eyedea lugu, mida ma kuulsin. Esimest korda, kui ma seda kuulasin, siis ma lihtsalt panin selle kinni ja ei teinud teist nägugi. Järgmine päev see kummitas mind ja ma läksin kuulasin seda uuesti, aga panin lihtsalt kinni. Ülejärgmine päev kuulasin uuesti ja siis panin ka juba enda playlisti ning edaspidi hakkasin ka teisi Eyedea lugusid otsima. Ning järgmised viiskümmend korda, mil ma seda kuulasin leidsin ma sealt mõtteid, ideid, metafoore.


Üks öö sõitsin Sutlema poole inimesi päästma. Kuulasin Raadio 2'te, sealt tuli just "Tramm ja bussi" programm. Just selliste asjade pärast mulle meeldibki see raadio. Seal mängiti just ühte tumedamat darkstepi lugu ja ma sõitsin just kottpimedate metsade vahel. Õrnad parakad tulid juba peale, kohutavalt mõnus tunne. Jõudsin Sutlema, võtsin venna ja paar inimest peale ja hakkasin tagasi Kohila sõitma. Siis tuli sealt juba mõnusam, mahedam lugu. Ja siis vend küsis, miks ma raadio 2'te kuulan. Äkki sellepärast, et see on üks vähestest raadiotest, kes mängib natukene erinevat muusikat, mitte seda ühte viieloolist playlisti, mis igas teises raadios on? Ja siis ta pani Spin FM'i peale. Sealt tuli mingi Lady Gaga laul. Ta keeras volüümi juurde. Tol hetkel oli mul küll selline tunne, et kas ta teeb nalja. Mis sai muusikalistest maitsetest? Omapärast? Ja kõik need lood on korduste peale mängitud. Kohutav. Ma lihtsalt ei jõua neid enam kuulata. No offence.
Ning üks õhtu tapsin jälle autos raadiokanaleid ja sattusin raadio 2 peale. Sealt tuli "Total eclipse of the heart", seda lugu lihtsalt ei saa ju ära panna. Siis loeti seal vahepalaks reklaamid asemel luuletus ette. Ning peale seda tuli Urmas Alender "Sa ütlesid: näkku ei lööda." Võib-olla ma hakkan tõesti liialt kultuuriinimeseks muutuma..


Üks õhtu vaatasin filmi "Black Swan". Üle pika aja üks väga hea film. Mulle meeldivad sügavamad psühholoogilised filmid, kus peab igal asjal mingi tagamõte olema. Ja film, mis midagi ka jutustab, isegi kui pealtnäha tundub see segane või umbkaudne olevat. Ja enda üllatuseks sain teada, et selle lavastaja on Darren Aronofsky. Sama mees, kes lavastas "Requiem for a dream" - minu lemmikfilmi. Lõpuks avastasin ka, et sama mees on lavastanud ka 1994. aasta filmi "Pi", mis oli minu arust ka kohutavalt hea psühholoogiline thriller. Tundub, et mul on oma lemmiklavastaja ka nüüdsest olemas.

Eile hommikul olin sunnitud trimmerdades ära põgenema. Mingil hetkel rahulikult edasi liikudes tundsin, et jalast käis hetkeks terav tunne läbi. Vaatasin alla - mõlemad jalad olid paksult herilastega kaetud. Pistsin jooksu, trimmer käes, teise käega üritasin vahepeal herilasi maha peksta jala pealt. Hetkeks jäin seisma, peksin jalgu veel puhtamaks, aga kuna neid tiirles nii palju pea kohal, siis jooksin veel kaugemale. Lõpuks tundus, et õnnestus kõigist lahti saada. Kuna mul oli veel bensiinikanister seal pesa juures, siis läksin autosse ja istusin ning hingeldasin seal veel minuti, sest ma ei tahtnud tagasi välja minna. Ja siis järsku hakkas sumin autos pihta ja herilane tiirles minu juures, ilmselt oli kuidagi veel minu külge jäänud. Kähku peksin ta autost välja, olin parajas šokis.
Jalg kipitas algul päris kohutavalt. Koju jõudes avastasin, et kõik nõelamised on ainult parema jala peal. 4-5 nõelamist, 2 tükki on suuremad, ilmselt said nemad pükste alla, teised on väiksemad. Ravisin ennast viina- ja jääkompressiga ning kuna ma olen varem ainult 1 korra saanud nõelata, siis lootsin, et ma tundlik nende mürgile ei ole. Aga tundub, et mul on immuunsüsteem tugev, sest paistetus on isegi alla läinud ja enam nagu ei olekski midagi. Aga tunda annavad need kohad ikka.
Õnnelik juhus, et nad näkku, ega kuhugile mujale ei nõelanud.


You cannot play God then wash your hands
Of the things that you've created.
Sooner or later, the day comes 
When you can't hide from the things
That you've done anymore


Üleeile öösel oli mul väga kummaline kogemus. Magasin, tegin silmad lahti ja toa teises otsas olev pikk laud, muutus rohelisemaks, kuni see omandas endale suure krokodilli näo. Muidu oleks see hästi ebareaalsena ja moonutatuna tundunud, aga mu aju kuidagi pettis mind, et see on suur ja hirmus. Ning siis hüppas see hiigelsuur krokodill välja, tegi lõuad lahti ning nagu oleks mind alla neelanud. Tuba oli jälle pime. Tõusin istukile, hingeldasin. Ning ehmusin uuesti, sest mu ees seises keegi. Jõnksatus käis kehast läbi, kuid siis sain aru, et see on mu ema. Ta pakkus mulle mingit tekki. Vaatasin, et see on see karvane lambavillast tekk, küsisin, kas see ei torgi. Ta ütles, et ei torgi ja andis selle mulle ning ma jäin silmapilgselt uuesti magama. Hommikul üles tõustes avastasin, et mul on küll uus tekk, aga kaugeltki mitte villane. Hiljem sain teada veel, et pärast seda, kui ma olin istukile tõusnud, siis ma olin küsinud: "Mis toimub?" ning ka muud juttu rääkinud, millest tema aru ei saanud.

Saatus (III)

Igaühe hinges on revolutsioon

Tegin silmad lahti. Lamasin pikali maas. Pöörasin küljele. Crislin lamas minu kõrval, ka tema avas silmad. Tõusime korraga istukile, vaatasime ringi. Mitte midagi ei olnud näha. Kõik oli valge. Lausa pimestavalt valge. Vaatasime üksteisele otsa, oli aru saada, et ta on sama segaduses kui minagi. Me ju surime ära.. On see hauatagune elu? Taevas? Põrgu? Unenägu?
Ja kõigi nende küsimuste keskel ilmus meie juurde üks mees, keda ma kohe üldse näha ei sallinud. Mees arstikitlis, mis oli sama hele kui kõik meid ümbritsev. Mul oli kihk tema peale karjuda, kuid ma teadsin, et ta on ainuke, kes meile vastuseid suudab anda.
Teadsin, et ta hakkab rääkima, ilma et me midagi küsima peaksimegi. Ja nii oligi. Ta tuli meie juurde ning hakkas rääkima toonil, nagu oleks tal mingi kindel kõne selliseks puhuks ette valmistatud: "Tere Crislin. Tere Holger."
Mhh.. vähemalt ta teab mu nime.
"Teil pole mõtet pead murda selle üle, kuhu te sattunud olete. Ükski inimkeel ei ole suutnud sellele kohale veel nime anda. Keegi elav ei tea selle olemasolust. Te ei ole ei elus, ei surnud. Maapealsete jaoks olete te mulla all   ning nad arvavad, et te olete läinud igaveseks. Kuid tegelikkuses see nii ei ole. Surm ja elu on suhtlesid mõisted. Nagu aegki. Aega saab tagasi keerata, painutada ja muuta. Kuid aega ei saa petta.
Aga on asju, mis on suuremad kui teadus. Tugevamad, kui surm ja aeg. See on saatus. Ja teie ei ole veel enda oma täitnud.
Tulge minu järgi." Ta vehkis käega, hakkas järsku tühjuse poole sammuma ning meie Crisliniga järgnesime talle. Arusaamata, kuhu me siit üldse jõuda võime.
Meile ootamatult seisis keset tühjust pruun uks. Uks, mis nagu hõljus õhus ning mille taga polnud mitte kui midagi. Doktor Greenman, vähemalt nii ta varem ennast nimetas, jäi ukse ees seisma ning hakkas kitli taskust ukse võtmeid otsima. Olles need üles leidnud, keeras ta ukse lukust lahti, õrnalt puusaga nügides kaasa aidates. Ta lükkas ukse pärani. Järgnesime talle. Seal oli kottpime.
"Oodake korra, siin peaks kuskil ka lüliti olema," ütles ta, sissepääsu kõrval olevat seina kobades. Ning järsku muutus kõik valgeks.
See oli laohoone. Seesamune, kus ma varem lõksus olin. Metallist riiulid seisid siiani kahes reas püsti, hoolimata sellest, et me nad pikali lükkasime ja pealt vaatasime, kuidas nad kildudeks purunesid. Aga midagi oli siiski muutunud. Need riiulid olid tühjad. Siin laos polnud mitte ühtegi asja. Mitte ühtegi mälestust, mitte ühtegi klaaskuulikest.
"See on teie ladu. Puhtana. Kõik on taas üles ehitatud ja ära koristatud. Ja nüüd tuleb aeg, mil te saate hakata seda uuesti üles ehitama. Teile on antud uus võimalus. Uus võimalus täiendada seda asjade, mälestuste ja mõtetega. Puhas algus. Sest seda te ju ometigi soovisite. Ja seda te ka väärite. Vaid vähestel on olnud julgust oma enda alateadvus maatasa teha."






***************






Tühi haiglapalat. Linad on voodidelt ära viidud. Toas on umbne. Aken on pärani lahti ning tuul puhub tuppa värsket jahedat kevadõhku. Kostub linnulaulu ja heledad päikesekiired muudavad seinad veel valgemaks kui nad muidu on. Kardiograaf seisab vaikselt nurgas, ei ühtegi piiksu. Kõik on nii vaikne ja nii korras. Nagu ei oleks siin palatis kunagi keegi lamanud.





***************






Karge kevad õhtu. Jalutan lühikeste pükste ja t-särgi väel kodu poole. Rahulike sammudega. Kananahk on juba ihul, kuid on aru saada, et suvi on kätte jõudmas. Ma näen enda hingeauru. Puhun veelgi, sest mulle meeldib näha, kuidas see õhku aurab. Nagu hing auraks ära ja kaoks tühjusesse. Vana klassivend kõnnib mulle vastu. Vaatame üksteisele otsa, naeratame ning teretame. Ja kõnnime mõlemad oma teed.
Jõuan korteriukseni ja hakkan taskust võtmeid otsima, kuid siis avastan, et uks on lukust lahti. Järelikult on keegi koju jõudnud vahepeal. 
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. 
Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Voodil istub tüdruk, seljaga ukse poole ja vahib aknast välja. Tema pikad heledad juuksed ulatuvad peaaegu voodini. Ta vist ei kuulnud, kuidas ma tulin.
"Crislin..." sosistan ma hiirvaikselt.
"Crislin," kordan natukene valjemalt. 
Ta kargab järsult püsti, pöörab ümber, märkab mind ning lahvatab naerma: "Sa ehmatasid mind!"
Lähen tema juurde, võtan talt ümber kinni, kallistan tugevasti ja siis langeme koos voodisse. Koos rullume me voodi teise äärde. Naerame. 
Tõmban teki meile peale. Siin on kottpime. Nagu telgis oleks.
Lükkan tekki allapoole, hapnik sai otsa. 
Vaatame üksteisele otsa. Sõnagi ütlemata - naerame.
Ja siis me hakkame rääkima. Nagu alati.
Räägime oma päevast, oma elust, mõtetest. Räägime armastusest ning tunnetest. Me räägime kõigest. Nagu alati. Sest mitte miski ei saa enam täiuslikum olla.
Võtan enda käega sinu käest kinni ja surun enda käe peaaegu et rusikasse. Mitte nii tugevasti, et sa haiget saaks. Kuid piisavalt tugevasti, et sa ära põgeneda ei saaks. Sest ma ei lase sinust kunagi lahti. Sa ei kao kunagi. Me kumbki ei kao. Kunagi.
Ja selliste mõtetega me uinume.
 Iga öö. Sest kõik on juba aegade algusest peale korras olnud. 
Ja jääb ka nii.
Ning kui lõpuks sulguvad silmad ning unenägudesse triivib mõte, siis ka käsi uinub. Ja laseb lahti.
Ning viimaks tuleb ka rusika seest nähtavale peopesa.