Ma pole siiamaani aru saanud mis Osu!-s nii erilist on. Miks ta iga kord mu tuju nii heaks teeb? Miks ta mind iga kord naeratama paneb? Ometigi on see ainult mingite ringide klikkamine? Ei, see oleks nagu midagi palju erilisemat. See oleks nagu lihtsalt muusikavideo vaatamine, kuid see on ikkagi midagi palju enamat. Isegi kui loo nimi on "IOSYS - Marisa wa Taihen na Kanbu de Tomatte Ikimashite" ja inimesed küsivad MSN-is, et WTF muusikat ma kuulan. Ma ei tea, ma ei suuda öelda, mis selles mängus nii erilist on.


Between two worlds. Kahe täiesti erineva mõttemaailma vahel. They both promise different advantages. Aga mul on tunne, that I don't belong to neither. Järelikult pean pean jälle rajama oma tee, my own point of view, nagu ma olen alati teinud.


Mulle pole eesti keel kui selline kunagi meeldinud. Sa võid väljendada sellega kurbust, tõsimeelsust või sügavamõttelisest, aga eesti keelest ma pole kunagi suutnud välja lugeda rõõmu - puhast rõõmu. Ilmselt on see individuaalne, sest inglise keelega on mul teistmoodi. Sealt ma suudan rõõmu välja lugeda, kuid nagu midagi muud jääks puudu. Eesti keel tundub üldse kuidagi kuivana.. toorena. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma ei oska eesti keelt?


Ma kohe üldse ei talu, kui horoskoop räägib mulle, et mul läheb halvasti ning siis tuleb välja, et tal oli õigus..


Ma tean, et ma ei nuta kunagi. Või noh, pole väga väga (väga?) ammu nutnud. Aga täna juhtus lihtsalt midagi nii toredat, et ma ei suutnud enam ennast vaos hoida ja.. pisar tuli lihtsalt silma.

Ma ei suuda siia praegu mitte midagi kirjutada, või noh ma ei suuda praegu mitte midagi korralikult teha. Aga samas on tohutu tahe siia midagi toppida, aga kuna ma ise ei saa hakkama, siis topiks siia lihtsalt paar paremat miniatuuri ning ka ühe lühikesema jutustuse.

Mul hakkas valus sind.

http://web.zone.ee/darkcloud/mulhakkasvalussind.html

Irvitaja

http://web.zone.ee/darkcloud/irvitaja.html

Armastasin inimest

http://web.zone.ee/darkcloud/armastasininimest.html

Paar ööd tagasi juhtus minuga midagi väga kummalist. See oli midagi hallutsinatsioonide ning kuutõbisuse vahepealset. Ning ausalt öeldes pani see mind natukene muretsema. See kui sa lähed magama ühes kohas ja tõused üles hoopis teises kohas on üks asi, kuid palju tähtsam on see, mis sa vahepeal oled suutnud ära teha. Ma ei taha olla nagu need kuutõbised, kes hommikul üles tõustes avastavad, et on terve majatäie inimesi suutnud öösel ära tappa.

Nii huvitav on vahepeal kõrvaklapid peas ringi käia. Oled näiteks rongid, kõik inimesed vagunis seletavad ning rong peaks laamendavat häält tegema, kuid sa ei kuule midagi. Täpselt nagu tummfilmis oleks. Eriti tore on kõrvaklapid peas koju kõndida. Vaatad aias olevale koerale otsa, ta hüppab ning haugub, kuid tunduks nagu ta suust ei tuleks häält. Ja siis tuleb järsku selline tunne nagu sinu silme ees mängikski muusikavideo - kui vaid silmad suudaksid seda lindistada. Siis järsku tundub, et isegi lumehelbed langevad muusika tempos alla. Kõik oleks nagu sinu muusikaga sünkroosis.

"We're millions of faces, waiting somewhere for somebody else's place to feel like home."

Igastahes minu mobiili otsing lõppes niimoodi, et selgus, et mul oli juba sahtlis mingist ajast tuttuus telefon ning selle, mille ma ostsin viin lihtsalt poodi tagasi.

Mulle meeldib küll selline hooaeg ja lumi, kuid ma ei talu seda külma pakast. Lihtsalt lähed korraks välja ja juba jäätud ära. Õues ei saa üldse kaua olla ning isegi toas on juba külm ning nohust ma ei hakka üldse rääkima. Mingit jõulumeeleolu ka ei ole, kuigi näha on, et osad inimesed on rõõmsamad. Ning ma siiamaani mõtlen, et mismoodi need mandariinid järsku jõuludega seotud on. Sama hästi võiks ju jõululaual terve hunnik kookospähkleid olla? Mõlemad on ju sellised eksootilised puuviljad, kuigi valge kookospähkli sisu sobiks jõuludega paremini kokku. Aga noh traditsioonid on traditsoonid, ükskõik kui imelikud need ka ei tunduks.

Praegu mängin enda kitarriga (Guitar Hero kittariga muidugi) sellist lugu nagu "Canon Rock". Tegu on siis Johann Pachelbel-i "Kaanon D-duuris" roki versiooniga. Umbes kuu aega tagasi kuulsin selle loo ühte tehno remixi ning muidu mulle klassikaline muusika kui selline ei meeldi, aga see lugu tundub kuidagi eriline. Tegelikult tahaks seda lugu räigelt klaveril ka osata, aga arvestades kui keeruline see lugu on ning ka seda kui vähe viitsimist mul on, siis võiks pakkuda umbes, et ma saaks selle alles viiekümnendaks eluaastaks selgeks.
Sellest võib ka tuletada Holger-i viitsimisteguri seaduse: Holger-i viitsimistegur on võrdeline tahtejõuga ning pöördvõrdeline tegevuse keerulikkusega. Matemaatilisel kujul näeks seadus välja selline: Hv=Ft/K. Kus Hv on Holger-i viitsimistegur, Ft on tahtejõud ning K on keerulikkus.

Ohh jahh.. mul on vist väga igav, et ma sellist iba ajan.

Nojah kaotasin enda mobiili ära, suht kahju on tegelikult. Enda lolluse ja hajameelsuse tõttu ikkagi kaotasin.. Mobiili kui sellisena ei meeldinud ta mulle tegelikult kunagi. Alguses kui ta turule paisati (sama jutt kehtib tegelikult ka sama väljalaske ajaga nokia xpressmusic'u mobiilidele) oli hind kohutavalt kõrge, eriti sellise kvaliteedi kohta. Midagi erilist ega uut nendesse mobiilidesse ei lisatud ning ka vastupidavus on ausaltöeldes halvavõitu. Varsti hakkasid inimesed nendest vigadest aru saama ning müük langes ning koos sellega ka mobiili väärtus langes enda kõrge alghinna kohta väga järsult alla. Selle mobiili stiil on ka koguaeg mulle kuidagi väga veider ja harjumatu tundunud. Aga nagu ka ülejäänud asjad muutus ka see mobiil mulle ajapikku armsaks. Raske oli kujutada ette mingit hetke, kui ma ei oleks saanud seda mobiili taskust välja võtta ja kella vaadata. Üks asi, mis mulle selle telefoni juures räigelt meeldis oli ta kiirus. Lihtsalt vajutasin nuppu ja nanosekundi (liialdus muidugi) jooksul hüppas menüü kohe lahti. Kuna mul praegu mobiili ei ole, siis peaks vist hakkama mingi paberi ja pliiatsiga ringi käima, sest ausalt öeldes kasutasin ma märkmiku funktsiooni väga tihti. Iga kord kui mulle midagi tähtsat meelde tuli, mida ma ei tahtnud ära unustada, siis panin selle mobiili kirja ning kui mul enam seda märksõna või teksti vaja ei läinud, siis kustutasin ära. Kuid pahatihti juhtus ka nii, et vaatasin märkmeid ja avastasin sealt mingi sõna, mis pani mind mõtlema, et mida pukki ma mõtlesin selle sõna all. Näiteks ma mõtlen siimaani, et mida sõna "Exodus" seal pidi tähendama.

Igastahes kell on natukene pool kolm läbi ja ma olen saunas madratsi peal pikali, läpakas süles. Youtube'st mängib praegu Vennaskõnd, mõtlen endamisi, et miks küll ma ometi praegu sellist muusikat kuulan, sest tavaliselt ma ei kuula sellist muusikat üldse. Nojah, vaatasin korraks vasakule ning märkasin, et WTF aiavoolik on siin, nojah ju ta peab siis siin olema. Kui ma selliseid asju hakkan tähele panema (ma imestan siiamaani, miks tähele panema kirjutatakse lahku), siis see on selge märk sellest, et ma peaksin tuppa magama minema. Ning kuna ma seda praegu teengi, siis ma kirjutan mingi teine päev selle postituse lõpuni.

Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.
Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.
Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.

Kõiva va lahke inimene tegi mul tuju täna üpriski heaks, sest ta pani mulle nelja asemel viie!

///

Igastahes vanemad peksid mind hommikul ülesse ja ütlesid, et me läheme linna. Ning mul oli terve päeva hea tuju (kuigi hetkel olen väsinud), ma ei tea, kas selle pärast, et ma sain linnas ära käidud või siis mul oli lihtsalt nii hea hommik, et noh.. tegi tuju heaks. Aga noh jah, läksin linna ning ostsin uue mobla. Mobiil on peaaegu nagu mu eelmise mobiili vastand - ta on SE, väike ning halva sisuga. Sai siis kõik asjad ära proovitud ning mobiil töötas hästi, isegi kõlarid sain kaasa. Kuid kui telefoniga rääkima hakkasin, siis tuli välja, et väike kõlar (see midagi rääkimiseks kasutatakse) on katki. Läksin siis tagasi esindusse, aga siis tuli välja, et miskipärast just täna suletakse esindus kaks tundi varem. Ning kuna tal olid arvutis kõik süsteemid kinni, siis ta ei saanud mobiili paranduseks tagasi võtta. Ning ta vahetust ka ei saanud pakkuda, kuna selgus, et see oli ainuke selline mobiil terve Tallinna Tele2'e esinduste peale. Nüüd peab mingi päev tagasi linna minema, et telefoni garantiiremonti anda ja see on seal umbes 2 nädalat. Kuid nad ilmselt annavad selleks ajaks mulle mingi asetelefoni või siis sebin ma endale ise kuskilt mingi teise telefoni selleks ajaks.

Tegelikult ma tahtsin millegist veel kirjutada, kuid ma unustasin ära, ju see ei olnud siis nii tähtis jutt. Kui mul meelde tuleb, siis ma topin järgmisesse postitusse.

ignasiogjasafioejfafefajfpeafemf392i4513p4oiaföejfeiafjaesöd9eajödf9esaj9fja9fwf135483af127n58932173f1289p217fp98pf3p7p583jwip3hfuf89sa7fa8pdadaädksksjad4g85m91üpf8134534,o5fuin1324ypfrejsdfklhfasf9saluömeasdesdasedfefefefab5ea5bea5evas5ehjghfshhfdn98uyokm98p9,mp,öpmnytnjk8ajshdfdsuafapflij3asfyhadföiaf9aesfdeffuafo6adsfangomgaeotearaisefhadsm87fodsaf8eyfma8ydeo7adfyeayeadf78eyaof7d8yeasyafeafdaa3fjawf39üjafjsfndsföidsafd0aäf,aäpdflas0fdäaf+09afda'äfdasfiae9fia93tuaüidfufiadsfusadmf89asdf9oauf9pafu389faupfuafp9aud98padu9aumdf9dspufp9auf30üfiaü0f3aiufm09dfüa0eif,a3f8afaif0difdoaiföaiföafdfaifdha8puf93afjdfmsmncxvjbnzxvnczxvcxv,ldgkdsoümv90587+1pü3489,x918zi3u2cn2317pzmu321c5p213adsfasdfdsafsdafasefae8vf957n18p9573812mn9iorjsakfsndafdajgsasuet9ceüase'fäadsöfapsdfimbaseyt67sdfdasf3dsa21dgsgak4löjgaöfdfadsfa439827m342p84m329ufisaöfaisoöduasöd897dadsaiduasö8341f9u8f1905uiojfapsdasd98uamp93wv7350avw39i0aut9a0üdplgjmdiüsfüasdfsalfäpsdjivnxztc7zxcpwq09r8908g73125+238351907f12+3f12u3oi5uf8513p251235ff5315f2315f231515f3215gdasugf9ad0sfuas90fe75p0av5lbkäösakdälafkjdsfasdffadsfa9b5732pv81394üf1ü3fiüpv9me,üarevareavraerevwarvreab675426b6b3aw5v9d1wf4gdaf0a9sd8uv093öi4v9214uvp198324ci123o4i,2193üfi3250viekdhfajsidpgadsadjsakdsnadiopds




Mul pole enam eilse isu.

...Ahjaa, põlv valutab ka

"Peast käis läbi mõte
veider ja raskesti usutav
olen olemas."
- Sõidaks kasvõi iga päev rongiga just sellise rongiluule pärast. See inimene, kellel tuli mõte rongi akendele luulet kleepida pidi ikka päris tore inimene olema. Nüüd võiks keegi leiutada kooliluule ning igale koolipingile luule kleepida, et tunnis vähe lõbusam oleks.

Jõulud jõuavad kohe varsti kätte, tehke midagi head. Korjake näiteks mingi sitt üles ja tehke sellest sai.

Midagi punast sajab taevast alla. Taevas vist veritseb.

Ma tõmbun eemale, et vaadata neid, kes nina vastu kangast
otsivad ja näevad aint detaile
kel tundub, et kõndimiseks olemas vaid üks tee
tõmbun eemale tõmmates taime
ma märkan omaette naerdes kuis suur pilt naeratab neile
kuid on kahjuks kõik silmad kinni
ma tõmbun eemale massist, mis nii agaralt sagib
ja näen enda ees pildi peal linna

Igaüks meist on kunstnik, elades ja ellu jäädes
unistades, armastades mõtted sadades päädes
ringi keerlevad nagu pintsliots mööda poolikut maali
sada väikest joonekest kokku annavad suure plaani
....
Sõidavad ära rongid, autod, trammid ja trollid
ära-ära - kuid ei saa välja raamist
ainukesed vahepeatused selles lõputus filmis
on kui telekas jookseb jälle mõtetut reklaami
mõni rahul on enda ja asjade käiguga
vahest paar tükki lähevad ainult hulluks
seisab toolipeal mees keset ruttavat tänavat
ja karjub, et Jeesus on vist jälle tulnud!
...
tunnen tõmmet - vaatepilt, mis kutsub endasse heitma
kuigi enamjaolt piiluks ma kõrvalt
ma tõmbun endasse lukku, et enam ei näeks neid
kelle pilgus on kirjas vaid tühjus ja mõrvad

Ma olen alati mõelnud, et need inimesed, kes panevad kellegi teiste laulude sõnu enda blogisse on imelikud inimesed... nojah, siin ma nüüd olen.

"Ära ärata mind üles, sest nii tõele näkku vaatan

sest nii puruneb fassaad, mil ainult naeratan ja jaatan."

Kõndisin eile koolist koju ning just siis, kui ma olin üle silla jõudnud lõi järsku terav valu parema põlve sisse. Esimene mõte, mis tuli oli see, et ilmselt peab nüüd ühele jalale toetudes koju lonkama, kuid õnneks asi nii hulluks ei läinud. Surusin hambad risti ning hakkasin aeglaselt kodu poole kõndima, kusjuures vahepeal tuli isegi mõte midagi hammaste vahele toppida, et noh, valu vähendada, kuid midagi sobivat ei olnud käepärast ning sain ilma hakkama.
Õhtul arvasin, et küll see varsti üle läheb, kuid kui magama läksin siis algas alles tüütus pihta. Nimelt, iga kord kui ma ennast voodis natukene keerasin, siis iga kord käis põlvest läbi valu, mis äratas mind üles. Ma üritasin ennast vähe liigutada, kuid seda on raske teha kui sa magad.
Koolis sain enda haige põlvega üpriski hästi hakkama. Kõndida sain normaalselt, kuigi aeg-ajalt lõi põlve ikka valu sisse, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Ainuke asi, mis muret tegi oli maha istumine ja püsti tõusmine, sest ma pidin nende jaoks põlvi kõverdama ning ma üritasin seda teha hästi aeglaselt.
Praegu mõtlen, et kui see homme õhtuks leebemaks ei lähe, siis peaks ilmselt arsti juurde minema. Täna öösel ilmselt tõusen ka mingi sada korda üles, kuna ma tunnen, et põlv on tänase päevaga veel hullemaks läinud.

Aga kui mu põlv välja arvata, siis mul pole millegi üle praegu rohkem viriseda. Elu on ilus, istun ja söön siin enda... eee... kohupiimakreemi maasika keedisega. Pole küll päris kohupiimakreemi ja maasikakeedise maitsega, kuid kärab küll.

Ärkasin täna umbes 7:35 paiku üles ning tundus nagu see hommik oleks nagu iga mu tavaline hommik. Peale pikka pingutamist jõudsin lõpuks ka voodist üles ning panin enda riided selga. Peale seda suundusin kööki, kus ma tõmbasin enda kohvi kinni ning toppisin endale ka paar küpsist sisse. Peale sööki, nagu ikka, läksin ja pesin enda hambad enda uue hambaharjaga ära. Peale korraliku hambapesu läksin oma tuppa tagasi ning avastasin, et see hommik ei olegi nii tavaline kui algul tunduda võis. Nimelt, kui ma olin enda tuppa jõudnud, avastasin, et minu tooli peal istub üks poiss. Üks tõsiselt suure naeratusega poiss. Tal oli lühike siilisoeng, hallikasrohekad silmad ning väljanägemise järgi pakkusin ma, et ta on umbes 11 aastane. Kuid see poiss ei olnud mulle võõras, ma tundsin teda. Ta vist teadis isegi, et ma tunnen ta ära - muidu ta poleks ilmselt tulnudki. Kuid kui ta rääkima hakkas, siis tundus ta hääl palju mahedam ja tõsisem kui selliselt naerusuiselt poisilt oodata oli. "Mul on sinuga vaja rääkida", ütles ta mulle tõsiselt. "Mul ei ole sinuga millestki rääkida. Ma ei taha sinuga rääkida", vastasin talle pool-ükskõikse ning pool-unise häälega. Ma ei tahtnud seda poissi näha, ma ei talunud ta pidevat naeratust. Ma pöörasin talle selja ning sammusin toast välja.
Kuid mõne hetke pärast läksin enda tuppa tagasi. Naerunäoga poiss ikka istus seal ning vahtis mind. Ta hakkas minuga jälle vestlama: "Ma teadsin, et sa tuled tagasi. Ma tunnen sind. Ma olen sind terve elu tundnud." Ma kõndisin temast tähtsal sammul mööda ning krabasin nurgast enda koolikoti, mille ma olin ennem maha unustanud. "Sittagi sa mind enam tunned," vastasin talle ülbelt. Ta näis olevat mu ütlusest ehmunud, kuid ta siiski naeratas edasi. Ma läksin nüüd koos koolikotiga enda toast välja, panin jope selga ning hakkasin kooli poole sammuma.



Kõik on jälle kuidagi tavaliseks muutunud. Mõtlesin, et kui laupäeval või pühapäeval midagi tähtsamat ei toimu, siis jätan ilmselt selle nädalavahetuse vahele.


How the fuck I've become so weak?

Oh, kui tore: uus hambahari! Nii mõnus, et küüriks kasvõi päev läbi enda hambaid!

Sirvisin huvi pärast enda paar viimast postitust üle. Ja tahaks lihtsalt öelda, et tegelikult ma ei ole nii mõtlik, ma olen selline ainult siis, kui mul igav on.

Või tegelt ma ei tea, mida ma praegu ajan. Mõte ei tööta. See postitus tundub ka praegu nii mõttetu ja loll.

Vahet pole.

Käib küll.

Täna öösel oli üle pika aja jälle üks silmapete. Tegin silmad lahti, vaatasin, et keset lage on keegi nööriga sellised jõulukaunistused (tähed ja sarnased) rippuma riputatud. Esimene küsimus, mis pähe tuli oli see, et miks keegi need veel sinna riputama pidi. Kuid siis sain aru, et silmapete jälle ning nad kadusid ära ja ma sain rahus edasi magada.

Iga kord, kui alkoholi joon hakkan kahetsema, et see mulle mõistusele ei hakka. Kahetsen, et ma ei saa enda muresid ära juua, ma ei saa teha midagi, mida ma hommikul kahetseks. Ning kui mul ei ole juues tuju näidelda*, siis mõjub alkohol miskipärast tavapäraselt vastupidiselt - ma langen enda mõtetesse ja hakkan filosofeerima või hullemal juhul füüsikast mõtlema. Kahju, et mul tavaliselt arvutit lähedal ei ole muidu saaks ohtralt blogi-materjali koguaeg.
Tavaliselt kui ma sellises seisundis olen hakkan ma kahetsema... kahetsema seda, et ma olen nagu kõik teised - ma olen inimene. Ma hakkan kahetsema seda, et ma olen nii kergest manipuleeritav, ma olen nõrk. Hakkan mõtlema, kui palju erinevaid ideid ja paska on mulle alateadvuse kaudu pähe surutud. Ning kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen ometigi nõrk - ma olen inimene.


Nõme on olla inimene...

* - Teeselda, et ma olen sama purjus nagu teisedki, et nad mind haletsema ei hakkaks.


/// Nägite kui toreda teksti saab öisel koduteel enda moblasse sisse trükkida.

Vaatasin just ära sellise filmi nagu "Antichrist". Kunstilise poole pealt oli film väga tore, kuid filmi mõttes... mitte nii väga tore ehk siis kinno päris sellist asja vaatama ei läheks. Vahepeal tekkis filmi vaadates selline mõte, et rešižöör üritas vahepeal lihtsalt mõttetult palju rõvedaid asju sisse toppida. Muidugi filmi kommentaari lugedes rääkisid kõik kui rõve see film on ning treilerit vaadates sain ise ka aru, et see film on rõve, eriti veel kui isegi treileris on selline klipp, kus abielupaar seksib metsas keset laipade hunnikut. Filmi ise algas niimoodi, et näitas jälle seda armupaari, kuid seekord nad seksisid enda korteris dušši all. Ja muidugi näitasid nad seda saja erineva nurga alt ning nad isegi näitasid lähikaadrit nende karvastest suguelunditest (Mis välguvad filmis veel mitu korda). Need seksi kaadrid olid läbisegi klippidega, kuidas nende väga noor poeg samal ajal enesetapu tegi ning ka paar kaadrit, kuidas pesumasin samal ajal pesu pesi. Ning kõik see toimus toreda klassikalise muusika saatel.
Esimene peatüki lõpus näidati veel ka, kuidas metskits jooksmise ajal enda (surnud?) last sünnitas.. päris armas oli. Teine peatükk näitas üleni verist rebast, kes sõi enda südame küljest juppe.. ta oli ka päris armas. Kolmanda peatüki alguses ma arvasin, et asi enam rõvedamaks minna ei saa, kuna nad on juba niigi suguelundeid ja palju erinevaid surnud asju näidanud. Kuid siiski õnnestus neil kuidagi need kaks asja omavahel kombineerida ja teha kõige rõvedama filmi, mida ma eales näinud olen.
Kuid kui rõvedad kohad välja jätta (mis moodustasidki filmist enamuse), siis oli see tavaline inimeste mõttemaailmal mängiv film nagu need psühholoogilised filmid ikka on. Midagi head pidi seal filmis ikka olema. Midagi, mis mind üldse pani seda filmi vaatama. Ilmselt oli minu jaoks see ajend see, et see ei olnudki nagu film, see oli rohkem nagu kunstiteos... Ta oli omapärane.

Olin kodus ja ajasin rahulikult oma asju ning mõtlesin rahulikult omi mõtteid, kui järsku tuli kohutav külma- ja mõnulaine. See sai alguse kuklast, tundsin kohutavalt mõnusat surinat kuklas. Siis see laienes edasi seljani ja ka pealaeni, ma seisin paigal ja panin isegi silmad mõnust kinni. Seljast kadus see surin ära, aga peas liikus edasi pea esiossa ja seal kadus ta ka natukese aja pärast ära. Kõik see toimus umbes 15 sekundi jooksul. Peale seda seisin ma veel paigal, sest tundsin, kuidas terve mu keha veel surises imelikult, kuidagi mõnusalt. Ma ei tea küll, mis surin see oli, aga päris huvitav kogemus oli. Ehk olid mul lihtsalt nii toredad mõtted?

Samas on mind jälle tabanud tuimuselaine. Ma nagu enam-vähem magaks 24/7. Ma lihtsalt tunnen end tuimama, mu aju ei suuda midagi mõelda ning mul on lihtsalt absoluutselt kõigest pohhui. Ainuke asi, mis mind üldse sunnib midagi tegema on kohusetunne (Miskipärast jääb mul kohusetunne alati alles). Mõnes mõttes on tore niimoodi kõik päevad maha "magada", kuid tegelikult tahaks midagi tunda, tahaks millestki hoolida.
Või on mul lihtsalt praegu väsimus peal?
Ma arvan, et see läheb varsti mööda. Igastahes ma loodan, et see ei kesta sama kaua nagu eelmine kord, kui mul see pohhuismilaine peale tuli.

Kõik on nii igav ja korduv, nagu maailmas ei juhtukski enam midagi huvitavat. Selline tunne nagu kõik asjad korduksid, kuid natukene teistmoodi. Pigem on selline tunne, nagu sa teaksid kõike ette, mis tuleb, tekib selline tunne, et tulevik on samasugune nagu minevik - ühtlased ja hallid mõlemad. Kuid siis, kui sa oled jõudnud täitsa lõppu, horoskoobi, tänase ilma ning telekava juurde, siis järsku avastad, et lugesid eilset lehte, sest tänast lehte ei ole veel tulnud. Ning taipad, et sa saad süüdistada ainult ennast ja hommikuväsimust.... Nii nüüd sai kell 8 ning mul on aeg kooli poole lipata, pealegi tõotab tulla ju põnev päev koos mateematika ja füüsika kontrolltööga.

Kirjutasin just inka essee valmis ning natukene jäi seda kirjutamise tuhinat üle, kuna Rodgers ei viitsi pikki tekste kontrollida ja ma üritasin siis enam-vähem tema limiidi sisse jääda, kuigi see oli selline teema mille kohta on raske lühidalt kirjutada enda arvamust, aga see selleks.. Ja kui valmis sain, siis otsustasingi siia tulla, et midagi siia kähku kribada.

Igastahes.. sattusin lugema enda vanu-vanu foorumi postitusi ning mind pani imestama, kui hästi ma siis inglise keelt oskasin. Muidugi on ka postitusi, mis panid mind imestama, miks ma nii lolle asju kirjutasin (sest siis ma teadsin ju poliitikast isegi vähem kui ma tean praegu), aga see on ju lapseks olemise üks osa, et on tahtmine kõikjal kaasa rääkida, isegi kui sa ei tea, millest sa räägid. Aga tegelikult mõte, mida ma püüan siin esitada on küsimus endale, et äkki ma peaks proovima hakata uuesti inglise keeles mõtlema? Äkki tuleks mulle see sõnade seadmise oskus siis tagasi?

But I don’t want to go among mad people,' Alice remarked.

'Oh, you can’t help that,' said the Cat.

'We’re all mad here. I’m mad. You’re mad.'

'How do you know I’m mad?' said Alice.

'You must be,” said the Cat. 'or you wouldn’t have come here.'

Kes oleks uskunud, et sellises muinasjutus võib olla peidus selline sügav ühiskondlik sõnum. Muidugi see üllatas mind, kui ma esimest korda seda lugesin, aga samas on Lewis Carroll mulle varem ka enda mõtteterakestega silma jäänud.

Tegelikult tahaks veel kirjutada, aga ma ei jõua - aeg ja viitsimine suruvad peale. Ja pealegi on vaja õppima hakata... Okei see õppimise jutt oli loll vabandust, neid päevi, kus võtaks homseks õppimine üle kümne minuti ei ole kuigi palju. Ma ei tea, kas viga on lihtsalt minus või osad õpetajad ei annagi tõsiseltvõetavad õppimist. Kõik kodused ülesanded on tavaliselt siuksed, et teed töövihikust mingi harjutuse 3 või 4 minutiga ära või siis on selline õppimine, mida sa ei pea üldse tegema või võid koolis vabalt kähku ära teha.

http://www.youtube.com/watch?v=AuK2A1ZqoWs

Ehk siis "Flobots - Handlebars" jahh... Ma olen seda lugu juba pika aja jooksul päris palju kuulnud, eriti seda "I can ride my bike with no handlebars." kohta ja noh, kui tead ainult seda kohta, siis selle järgi arvasin, et see on mingi komöödiline laul nagu mingi Lian Lynchi lugu. Aga noh paar päeva tagasi sattusin uuesti selle laulu peale ning mul oli võimalus seda otseselt kuulata. Ja ausalt öeldes, et ma ei uskunud, et ma siuksest laulust sellise sõnumi leian. Tavaliselt on ikka lauludel niimoodi, et kas neis peitub mingi sõnum või on siis neid lihtsalt tore kuulata. Kuid sellel laulul olid mõlemad omadused, mis hämmastaski mind nii palju. Muidugi võite mulle siin kohal öelda, et paljudel lauludel on ju niimoodi, et neid on tore kuulatada ning samas on mingi sõnum ka sees. Kuid minu jaoks jääb see laul ikka mingit moodi eriliseks.
Kui juba jutt muusika peale läks, siis võiks veel sellest teemast kirjutada. Eriti hea on praegu Showtek'i uus album "Analogue Players in a Digital World." Kõik lood on sellel albumil head, kuid eriti jäi silma lugu "Rockchild". Viimasel ajal on meeldima hakkanud ka "Toby Mac - Burn For You" ning ka dubstepi lugu "Emalkay - When I Look At You", mis on suht kummaline, arvestades kui vähe ma tegelikult dubstepi kuulan. Ning viimased pool aastat on ka lemmikud olnud kõik Dan Le Sac vs Scroobius Pip'i lood, seal hulgas ka "Scroobius Pip ft. YILA - Astronaut". Need on lihtsalt sellised lood, mida kuula kasvõi kümme korda päevas... tegelikult minu poolest võiks isegi rohkem kuulata neid.

Ohh jahh.. Esimene tsükkel möödas. Nii tore on gümnaasiumis käia, kohe palju parem tunne, kui põhikoolis. Lihtsalt gümnaasiumis on selline tunne, et sa õpid millegi jaoks, mitte lihtsalt, et tunnistusel oleks ilusad hinded. Kuigi esimese tsükli hinded olid päris normaalsed, aga kõige toredam on see, et Kõiva tegi mulle miskipärast heateo, tänu millele ta päästis mu tsükli hinde ära. Kui ma suudaks nüüd samu hindeid hoida gümnaasiumi lõpuni, siis see oleks tõesti võimas. Avastasin, et täna on alles pühapäev. Olen ma väga kuri inimene, kui ma tahaks, et vaheaeg oleks juba läbi? Noh jah, jälle räägin koolist. Kui niimoodi edasi läheb, siis ma varsti hakkan kirjutama sellest, mida ma päeval tegin, aga ma loodan, et nii hulluks ka seis ei lähe. Aga viga on lihtsalt selles, et mul pole millestki nagu kirjutada. Nagu ikka öeldakse, et filosoofia on vähese kepi viga. Ma muidugi sõnastaksin selle enda jaoks natukene teist moodi, kuid mõtte jääb siiski samaks. Ses suhtes, et ongi ju nii, et kui kõik on hästi, siis pole millegi kallal viriseda.


http://coloursofblood.wordpress.com/2009/10/25/25-oktoober/ (Varjatud postitus)

Okei, need deja vu'd hakkavad juba hirmu nahka ajama. Igastahes lugesin mingit uut teksti ja kui olin alguse ära lugenud, siis see tundus nii tuttav ja ma juba teadsin, millest see räägib, siis mõtlesin, et ma olen seda lugenud ning panin selle kinni (tekst oli arvutis). Kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa olla seda ju varem lugenud kuna see alles postitati. Ja siis ma läksingi ja hakkasin uuesti teksti läbi lugema. Kõige imelikum selle juures oli see, et mul ei tulnud kordagi seda deja vu tunnet. Kuid ma tõesti oleks suutnud selle teksti kohta kokkuvõte teha ilma seda lugemata.

Ega see ju minu süü ei ole, et ma mõndade asjade suhtes nii südametu ja tundetu olen. Kuid vähemalt ma olen piisavalt hea inimene, et ma üritan näidata, et mul on nende asjade suhtes vähematki südametunnistust või mõistmist. Miks? Parem küsida, miks mitte? Sest ma lihtsalt ei oleks sisimas nii õnnelik, kui mind need asjad kotiks.

Vend küsis, kas ma täna koguduse noorteõhtule lähen, ma vastasin, et korra käin läbi ning siis ta tõmbas päris vihaseks ära. Hakkas mind poksikindaga toksima ning ütles, et ma ei hakkaks kristlaseks ning küsis asju evolutsiooni kohta. Siis ta veel karjus seda emale ning ema hakkas vastu karjuma, et ma ei läheks sinna. Siis tuli ema ka minu tuppa ja hakkas igast asju pärima selle kohta, näiteks, mis seal tehakse, kaua ma seal olen jms. Ning peale seda küsimustejada ütles ta mulle, et ta muretseb minu pärast. Ma ei saa aru, mis neil kristlaste vastu on.. Minu poolest uskugu inimesed mida tahvad, kui see annab neile hea enesetunde ning nad tunnevad, et see aitab. Kui mul viitsimist oleks, siis peaks vist nendega asjad selgeks rääkima. Ma ei saa lihtsalt kristlaseks muutuda, ma juba usun millegisse. Ma lihtsalt ei näe nende theofoobia tagamaid.

Praegu muretsen natukene silmade pärast ka. Vasak silm näeb normaalselt, aga parem silm hakkab vaikselt nõrgemaks jääma, see on see, kui lapsepõlves pole korralikult silmi hoidnud ning igasugu lasereid lased endale silma sisse. Tegelikult mind prillid, kui sellised ei häirigi, aga JUHUL KUI ma kunagi ESTSOF-i lähen, siis tõesti häirivad, väga palju kohe. Aga siis saan äkki laseroperatsiooni vms. teha juba.

Käisime täna kinos vaatamas filmi "Lõpp-punkt 4", kui film oli umbes 10 minutit kestnud, siis mõtlesin, et see on mingi "Saw" sugune film, kuid mida rohkem edasi film läks, seda rohkem leidsin ma seoseid eluga ning seda huvitavamaks läks. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud filmi juures oli see, et "vikatimees" ise liigutas asju ja sättis asju ümber nii, et keegi koguaeg surma saaks. Kuid iga kord, kui keegi mingit rõvedat viisi surma sai, siis ma hakkasin mõtlema ja ka kaasa tundma nendele inimestele, kes surevadki mingi väga rõveda õnnetuse läbi. Esimesena tuli meelde 14-aastane inglise poiss, kes suri enda tooli läbi. Ehk siis see gaas, mille abil tooli kõrgust saab reguleerida, see plahvatas ning tooli terav varras lendas talle otse pärasoolde. Eriti ma imetlen seda, kuidas ta suutis peale seda veel liikuda ning isale helistada. Ning filmis seda rallisõitu vaadates tuli ka meelde paar aastat tagasi Eestis toimunud hokimängul juhtunud õnnetus. Nimelt lõi keegi litri kogemata publiku sekka ning mingi noor tüdruk sai sellega vastu pead ja suri kohapeal. Väga loll on sellist juhuste läbi surra..
Aga veelgi enam pani mind mõtlema see, kuidas peategelane nägi tulevikku, kuna keegi tahtis, et ta päästaks elusid. Kuid, miks siis paljud inimesed suudavad näha tulevikku? Kas see on lihtsalt üks süsteemi loomulik osa või näevadki ainult vähesed seda? Ses suhtes, et on ju palju inimesi, kes on selliste asjade suhtes skeptilised ning väidavad, et nad pole elu sees tuleviku näinud ega midagi paranormaalset teinud. Kas nad siis tõesti ei suuda seda teha või on nad lihtsalt nii kitsasilmalised, et nad ei märkagi seda, et nad tegelikult suudavad?
Filmi puhul oli kõige pöördelisem lõpp. Just siis, kui nad arvasid, et nad on suutnud saatuse eest ära põgeneda. Just siis märkasid nad, et äkki nad ei muutnudki saatust, vaid saatus pidigi nii minema. Ma olen ka selle küsimuse peale väga palju mõelnud. Kui keegi muudab saatust, kas see muudab siis tõesti saatust või pidigi saatus niimoodi minema? Aga kui hakkad sellele sügavamalt mõtlema, siis taipad, et see küsimus on paradoksaalne ning sellele ei olegi võimalik ühest vastust leida.
Aga kõige rohkem pani mind see film mõtlema ühele mu teooriale. Kuigi noh, ma arvasin juba ennem, et see teooria võib tõsi olla, kuid film pani mind veel rohkem mõtlisklema. Kuigi see film oli "ulme", oli seal filmis piisavalt palju seoseid eluga, et mind veenda.

Täna oli väga veider deja vu, seekord ma ei saanudki aru, et nüüd tuleb deja vu vaid pigem tunduski niimoodi nagu mingi asi oleks kordunud. Või noh, ma ei olnud seda üles ka kirjutanud. Igastahes kõndisime Karhuga sööklast välja ja läbi garderoobi ning ta küsis, mis tund algab. Siis ma vastasin talle, et kaks geo'd ning ta ütles, et ta ei tule neisse, kuna ta läheb võistlustele. Ma siis mõtlesin, et jälle?!? alles eelmine nädal läksid ju samal ajal võistlustele (vedas, et ma seda valjusti välja ei öelnud), siis ma märkasin, et meie ees kõndisid Stefi ja Robert ning kuna "eelmine nädal" kõndisid nad ka samal ajal meie ees, siis taipasin, et jälle deja vu - juhhei!

Elu tuleks võtta nagu mänguna, ühel hetkel alustad, siis teed kõike, mida sa mängus teha tahad ja siis ühel hetkel ongi lihtsalt mäng läbi. Kuigi mulle ei meeldi elu mänguga võrrelda on see siiski parim võrdlus. Mulle näiteks ei meeldi sellised mängud, mis on kerged ja mida mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Minu mäng on selline, kus on vahel raske ja peab pingutama, aga vähemalt saavutab midagi - vähemalt on midagi, mille poole püüelda. Ainuke viga sellel mängul on see, et pausi nuppu ei ole, exiti nupp on, aga seda pole mõtet kasutada.
Kui jutt juba mänguda peale läks.. siis ma olen tänasest peale ametlikult Eesti parim Osu mängija. Kuigi ma selle jaoks palju vaeva ei pidanud nägema, ainult rütmitunnet läks vaja ja Eestis on võrreldavalt vähe mängijaid aga siiski, vähemalt on hea tunne teada, et oled milleski hea. Aga edetabeli järgi on mul maailmas veel 2622 vastast.

Praegu mängib taustaks "Green Day - Boulevard Of Broken Dreams" ning ma ei tea, kas see laul räägibki nendest asjadest või ma lihtsalt suudan leida paljudel asjadel endaga seoseid. Ma arvan, et see on pigem teine variant, kuna kui laulu pealkirja või refrääni vaadata, siis see räägib hoopis teistmoodi, kui ma mujalt välja loen. MSN'i nimega on ka suht samasugused lood, tahaks midagi panna, aga siis hakkad mõtlema, et ühevad loovad sealt seda välja ning teised võivad hoopis midagi muud välja lugeda ning siis lõpuks solvuvad su peale ka. Kuid kas ma peaks selle pärast need pealkirjad panemata jätma?

Praegu tahaks nii palju siia kirjutada. Tahaks kasvõi mingit mõttetut filosoofilist teksti, kuidas päike särab nii kaunilt taevas ja siis tuleb kuu koos enda paljude tähtedega ning surub päikese taevast alla jms. Kuid mul ei ole millestki kirjutada, pea on mõtetest nii tühi, et isegi endal hakkab kahju.

Vahel tundub, et ainult mina näen, millise kaose need inimesed endale ise selga tõmbavad. Praegu kui teisi vaatan, siis tundub nagu nemad ei näeks ka seda ka katastroofi, mis teised tekitavad, aga veel vähem näevad nad seda, mida nad ise tekitavad. Kuid, kui nad tõesti ei näe seda või isegi kui nad näevad, siis nad lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Kuid kui see nii ongi, siis miks ei võiks mina olla see inimene, kes valib endale raskema elu, selle asemel, et lihtsalt sellest ühest elust läbi kruiisida. Miks ei võiks mina olla see inimene, kes hakkab võitlema selle kaose vastu. Miks ei võiks olla mina see inimene, kes enda surivoodil mõtleb, kuidas tal oli valik, et ta ei oleks pidanud seda kõike läbi elama, kuid tänu sellele – tänu temale, on maailm nüüd kasvõi natukenegi parem paik. Ma tean, et ma ei ole siiamaani see inimene olnud, aga ma ei olegi tohtinud olla. Lapsepõlv ongi selle jaoks, et sa arendaksid ennast ning avastaksid selle, mida sul vaja avastada on. Sest kuidas sa õpetad teisi, kui sa ise ei ole seda selgeks õppinud? (Kuigi paljud kahjuks seda tänapäeval teevad.) See jutt võib mõnele tunduda lapsiku superkangelase jutuna, kuid see ei ole kaugeltki seda. Pigem on see midagi tähtsamat – see on elukorraldus. Kui sa tunned, et sa suudad taluda rohkem valu, kui keegi teine ning näed, et sellel teisel on väga piinarikas, siis miks mitte võtta see valu endale?

Olin täna öösel umbes pool tundi magada saanud, kui tegin korraks silmad lahti. Ja nägin enda voodi juures lendamas räigelt suurt mesilast, ma lõin ta jalaga/tekkiga eemale. Siis ma vaatasin umbes pool minutit ringi ja üritasin kuulata ka, et kas ta on veel siin. Siis taipasin, et see oli illussioon, kuna ma rohkem teda ei näinud ja maailmas ilmselt ei ole nii suurt mesilast olemas, sest ta oli tõesti umbes rusika suurune. Aga noh, vähemalt mingit põnevust üksluisesse öösse.

http://www.youtube.com/watch?v=Z8Y1MalRrDc&fmt=20 - Võimas video, lihtsalt võimas..

Käisin eile õhtul pokkerit mängimas, jäin natukene miinustesse, kuskil 25 krooniga, kuigi õnneks see ei ole suur summa pokkeri jaoks. Üks asi on see, et ma pole live'is harjunud mängima kuna netis on hoopis teistsugune ning kui mäng hakkas pihta, siis küsis mult paljuga ma end sisse ostan, siis see tuli suht üllatusena ma arvasin, et me teeme SnG, aga vahet ei olnud eriti. Kuigi ma isegi netis ei mängi cash game. Aga noh, läks nagu ikka live mängudega mul, esimesed paarkümmend kätt läheb päris hästi, võib-olla tõmbab isegi korraks chip leaderiks ära. Ning siis ei viitsi enam mõelda ja siis kaob kõik see raha aeglaselt ära. Nojah, ma lihtsalt ei oska. Natukene aega tagasi jõudsin paintpallist ka tagasi, päris tore oli. Eriti tore oli alguses, siis ei osanud arvata, kuidas teised käituvad ning siis oli ka suurem pinge sees ja siis sai palju rohkem ka roomatud ning joostud ja pikali hüpatud. Kunagi võiks ka kolmandat korda paintballi mängida.

Kool tõmbab pea kuidagi mõtetest nii tühjaks. Jääks siis need kõik mõttetud faktid ja valemid pähe, mida me koolis õpime, aga ei. Tavaliselt kui küsida midagi näiteks nädal aega pärast ajaloo kontrolltööd on mälus ainult paar asja, mida sa rohkem tuupisid, kuigi teise nädala pärast on need ka kadunud. Tegelikult nii parem ongi, sest su pähe ei olegi vaja selliseid asju, mida sul kunagi vaja ei lähe. Ning pealegi isegi need asjad, mida sul elus vaja läheb, isegi need ei jää niimoodi meelde. Need asjad lihtsalt kinnistuvad ajaga, kui sa neid kasutad.

Koolis on praegu kehaline tore. Ses suhtes, et me teeme kümnevõistlust, pole kunagi kehkas midagi nii toredat teinud. Ainult kuul ja kõrgus on õudsad, sest neid ma ei oska üldse, aga teised on toredad. Vahepeal mõtlesin, et ma ei mäleta ikka midagi eelmiste aastate keemiatest ja füüsikatest, aga selgus, et me ei olegi midagi õppinud nende aastate jooksul. Ainuke tund, mis on jamamaks muutunud, kui ta ennem oli, on saksa keel. Õpetaja on lihtsalt kurjemaks muutunud ja ilmselt tunni sisu ka. Kõige mõttetum tund on ilmselt karjääriõpetus, ses suhtes, et ma tean, kes ma olen ja ma tean, kelleks ma tahan saada ning siiamaani me küll midagi erilist õppinud ei ole. Kuid õnneks on seda ainult 9 tundi terve aasta peale ning ma loodan, et vähemalt 1 tund selle aasta jooksul me õpime midagi juurde ka. Aga hästi tore on praegu matemaatika valikaine, sest ma pole vist kunagi matemaatikas midagi nii toredat ja põnevat õppinud, ehk siis matemaatilise induktsiooni metood. Muidugi ei pruugi terve aasta matemaatika valikaine põnev olla, aga praegune teema on küll põnev, vähemalt me ei õpi, kuidas mingite asjade pindalasid või ruumalasid arvutada.

Less Than Three?

"Lähen õhtul magama - liiga külm on. Öösel magades juba tunnen - liiga palav on. Tõusen hommikul üles - nüüd on juba teised probleemid." Oeh, veel üks sügavamõtteline lause. Ma ei tea, miks mul õhtul magama minnes sellised laused pähe kargavad. Ses suhtes, et ega mina ise ju neid ei ürita välja mõelda, mina lihtsalt laman ja siis nagu välja selgest taevast tuleb järsku selline lause pähe ja ma panen selle muidugi kirja. Muidugi ma oleksin võinud natukene sõnastust lihvida, aga ma ei näe selles mõtet. Pealegi.. "Ei loe, et mu sõnad on pasad, aru saab see, kes kuulab."

Tegin kaks pikka testi ära, üks neist on isiksusetest ning teine on IQ test. Mõlemad olid vähemalt 100 küsimust, kuigi isiksusetest oli pikem.
Lühidalt öeldes olen INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-OTSUSTAJA. Täispikalt ma tulemusi välja kirjutama ei hakka, kuna see on tõesti väga väga pikk. Kuid õnneks üks lühike kokkuvõttev tekst on olemas:
INFJ tüüp on keeruka natuuriga, sügavalt isikupärane. Suudab mõista inimsuhete keerukust, sest ta on tugeva empaatiavõimega (võimega mõista teiste sisemaailma). Usaldab intuitsiooni ega sõltu kellegi autoriteetsest arvamusest või populaarseks kujunenud seisukohast. Probleemid peaksid teda ainult ergutama mõtlema ja tegutsema. Olles rikka kujutlusvõimega ja sügava huviga teiste inimeste vastu on ta lõpmatu inspiratsiooni ja rõõmu allikaks neile, kellega elus kokku puutub. Tema sisemine elu on liikumapanev jõud kuid võimalikuks nõrkuseks võib saada aeglus, millega ta jagab oma sisemist rikkust. Kuid seda puudust kompenseerib siirus ja hoolitsus abikaasa ja laste suhtes. INFJ tüüp on sõltumatu individualist, keda juhib inspiratsioon, loominguline mõttesähvatus. Mõnikord ei suuda ta mõista, miks tema ideed ei ole teistele vastuvõetavad, miks nad ei tule temaga kaasa. Tema sõltumatus ei ole tavaliselt silmatorkav, sest hindab kooskõla ja sõprussuhteid. Kui vaja, püüab teisi veenda aktsepteerima oma ideid ning nende elluviimise nimel koostööd tegema. INFJ tüüpi inimene tahab kõiges näha teatud mõtet, puudutagu see tööd, suhteid teistega või isegi materiaalset vara. Kõige enam on ta rahul tööga, kus saab rakendada intuitsiooni - näha tähendusi, seoseid, võimalusi. Üks niisugune töövaldkond on õpetamine. Tema empaatiavõimega sobib hästi ka psühholoogiline nõustamine, samuti muud tööalad, kus inimene ja inimsuhete tundmine on väga tähtis. Edu saavutab ta tänu inimlikule soojusele, entusiasmile, keskendumisvõimele ja originaalsusele.
IQ testi tulemus on lühidalt 128, mis on päris hea arvestades minu inglise keele oskust ja seda, mis sõnastust seal kasutati. Aga ikkagi, 3 punkti jäi Mensast puudu :P

Vahepeal vaatan ka enda blogis ringi ja siis loen midagi, mida ma olen kunagi kirjutanud ning lihtsalt külmanärviga mõtlen, et enam ma küll niimoodi ei mõtle ja kustutan maha. Endalgi tekib juba selline Nero tunne. Ses suhtes, et kui ma need kunagi siia kirja panin, siis järelikult nad olid ju sel ajal siis õiged? No ma ei tea, ma üritan rohkem mitte kustutada, kuid see tundub nii paratamatu, sest enamus tundub sellise ibana juba praeguseks. Kunagi laadisin siia baww pilte ka üles ning kuigi ma enam sellel mõtet ei näe siiski otsustasin terve folderi juba üles lasta:

http://s41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/

Miks kõik arvavad, et mul kodus midagi teha ei ole? Pigem on mul just tunne, et siin on nii palju teha ja pigem ajast jääb puudu. Kuid see ei tähenda seda, et ma koguaeg tegutseksin, sest kui sa koguaeg tegutsed, siis pahatahtmatult tekib tüdimus peale.

Unenäod tunduvad siiamaani nii müstilised asjad olevat. Täna öösel ööbisin Oskari juures. Ning öösel olin enda teadmata läbi une temaga isegi korra rääkinud ja ühest tiivani otsast kõndinud teise diivani otsa magama. Kusjuures ma isegi mäletan hästi lühikest, umbes poole sekundi pikust osa sellest, kuidas ma ühest tiivani otsast teise otsa poole liikusin, kuid midagi muud ma küll ei mäleta. Nojah, vähemalt ma ei karjunud ega teinud midagi lolli seekord. Ning eile öösel enda voodis magades nägin jälle illusioone. Tegin korra öösel silmad lahti ja nägin sellist väiksemat (ilmselt bmx-i) ratta kummi enda voodis, kodaratega ja puha. Kuid ma juba teadsin, et see on illusioon ning see haihtus minutiga ära. Kuidagi suudan ka ärkvel olles pimedas enda silmadega kujundeid luua, kuigi see ilmselt rikub silma nägemist. Tavaliselt tekivad sellised mitte väga selgete joontega kujundid, kuid üks öö tekkis kogematta liiga korralik asi minu voodi kohale, mis tundus nii reaalne, et ma igaks juhuks lõin seda käega, et ta ära haihtuks. Päevasel ajal hakkasin ka järsku suutma teha silmadega ühte trikki, mida ma varem ei osanud. Kuid ma ei oska seda kirjeldada, mis oskus see on. See oleks kuidagi nagu silmadega valguskiirte eristamine objektidelt vms. Igastahes mingi objekt muutuks nagu vilkuvateks piksliteks või noh.. ma ei oska kirjeldada.

///
Äkki peitubki ignorantsuses tugevus?

Mul on kadunud võime asju üldisemast vaatenurgast vaadata. Varem ma teadsin täpselt, kes ma olen, kuidas teised mind näevad ning kuidas seda saavutada. Varem ma teadsin täpselt, mida teised minust arvavad ning kuidas saavutada seda, mida tahan. Kuid hetkel ei ole mul õrna aimugi, kuidas teised mind näevad, veel vähem, kuidas ma seda kujundada saaks. Varem ma suutsin tavaliselt mingi otsuse tegemisel paari sekundiga ära mõelda, mida see otsus muudaks ja kuidas kumbki otsus kasulikum oleks ning siis otsustada, kuid nüüdseks on see oskus lihtsalt kuidagi ära kadunud ning mul pole õrna aimugi miks.

Ahjaa kool on ka alanud. Gümnaasiumis on praegu päris tore, endal on ka palju vabam ja parem tunne ning on ka näha, et teistele on see ka mõjunud ning peaaegu kõik klassikaaslased on mingil määral muutunud. Gümnaasiumis lähevad asjad ilmselt raskemaks ka, st. et ei saa ilmselt enam lihtsalt minna ja enanus tööd puhta loogikaga viie peale ära teha ilmselt tuleb hakata nüüd palju rohkem asju pähe tuupima. Hetkel üritan sel aastal kõik tsüklite hinded viied saada, ainuke asi mille pärast muretsen on eesti keel, sest seda ei saa lihtsalt tuupida pähe nagu ülejäänusid aineid. Gümnaasiumi klassi kohta õpetatakse meile ääretult palju rämpsu. Muidugi ma mõistan, et kunstiajalugu ja muud sellised ained on intelligentse inimese tunnus, kuid gümnaasiumis käivad juba piisavalt vanad inimesed, et ise teada, mida nad tahavad õppida. Eesti keeles on kõige õudsam raamatute lugemine, mitte, et mulle ei meeldiks raamatuid lugeda, vaid viga on selles, et me peame rämpsu lugema. Muidugi on õpetajal mingid eeskirjad ka, aga ta ikkagi võiks meile natukene rohkem vabadust anda. Kehaline on ka uue õpetajaga mõnusam. Teeme rohkem trenni ning ka rohkem akadeemilisem kord. Esimene hinne e-koolis on kohe eesti keele etteütluse eest 4. Fakk küll, nii lollid vead ja just selles aines, kus mul seda kõige vähem vaja läks. Mulle ei meeldi see eesti keel, isegi eestlased ise ju räägivad ka, et see on üks raskemaid keeli maailmas. Kuid mis teha kui juba oled siia sündinud?

Kui Kohila peal ringi käia ja vaadata nooremaid inimesi, siis küll tundub, et mis küll tulevikust saab. Kuid kui loed/osaled internetis (muidugi sõltub ka kohast) mingit diskussiooni, siis vahepeal nad panevad sind lihtsalt hämmastama. Mõned 13-15 aastased lihtsalt suudavad diskusseerida selliste spetsiifiliste asjade kohta, mida õpitakse alles ülikoolis. Ja kõige selle juures on veel neil õudne sõnavara ka! (Heas mõttes.) Nendega rääkides peab lihtsalt mõnikord leksikon juures olema. Mõnega rääkides lihtsalt tuleb iga kolme lause tagant talt selline sõna, mida sa elu sees kuulnud ei ole. Võib-olla on asi minu lolluses, aga ma kujutan ette, et kui ma sellistega poleks väitlustesse sattunud, siis ma ilmselt ei teaks siiamaani, mida kasvõi näiteks anomaalia tähendab. Niiet jah, "mitte kõik koolieelikud ei ole keemikud."

// Pff... mis iba ma ajasin, kustutasin kõik maha... //

Ma sukeldun aina sügavamale enda unistuste poole, ma olen algusest juba päris mitme meetri kaugusel, kuid sellest hoolimata põhja ikka ei paista. Ma vaatan enda ümber ringi - siin ei ole kedagi. Keegi ei julge nii sügavale tulla, kõik ulbivad pinnapeal... Kuid ma ei taha pinna peale minna, ma ei taha tagasi algusesse. Hakkan vaikselt sügavamale sukeldume, lootes, et äkki leian kellegi, kes on veel sügavamal või siis äkki suudan sukelduda nii sügavale, et mul õnnestub põhi kätte saada...

Vittu küll inimesed, miks te peate olema sellised nagu te olete? Miks te ei võiks olla... teistsugused?

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/25-august/ (Varjatud postitus)

Taipasin, et kõik inimesed, kes on kuhugile tippu jõudnud on lihtsalt nolife psühhod. Sellist asja nagu üliandekas mõistetakse valesti. Enamasti on nad lihtsalt natukene andekad inimesed, kes on lihtsalt tuimalt (Mitte just alati tingimata tuimalt, see on lihtsalt sõltuvalt alast.) tundide, päevade, kuude ja isegi aastate kaupa vaeva näinud ja pingutanud selle alal - lihtsalt nolanud. Seda, et ma ütlen nende kohta nolanud, ei tähenda seda, et neil poleks elu olnud, muidugi oli neil elu, kuid ainult sellel ala, milles nad pingutasid, vaevalt, et näiteks Einstein võttis aega maha ja käis kuskil peos tšillimimas vms. isegi kui ta noor oli. Isegi Michelangelo ju ütles, et kui inimesed teaksid, kui palju ta näeb vaeva, et saavutada enda meisterlikkus, siis ei tunduks see neile kaugeltki nii imeline. Igastahes selle juttu mõtte on küsimus endale, et kas ma peaksin ennast rohkem pühendama enda arendamisele väiksemas piirkonnas, ehk siis lõpetada või vähendada teatud tegevusi ning pühendad rohkem aega tähtsamatele asjadele? Ei, see ei tähenda seda, et ma hakkaksin nolama ja koguaeg ühe asjaga tegelema, ma olen liiga nõrk selle jaoks, mul ei ole piisavalt sihikindlust ega viitsimist selle jaoks. Isegi kui oleks, siis mul ilmselt puuduks selle jaoks ka võimalus. Ja pealegi, enne kui hakata sellise arenguga tegelema peaks ennast arendama enda teadmises üldises valdkonnas, mitte mingis erialas. Ilma üldise vundamendita on üliraske, kui mitte võimatu, mingit eriala kõrgetele tasemetele viia.

Mõni aeg tagasi küsis keegi minult, et kas ma pole kunagi mõelnud endale blogi tegemise peale? Ma vastasin lihtsalt ja lühidalt: "Ei." Muidugi ma oleksin võinud öelda, et mul on blogi juba olemas ja neile lingi anna, aga ma ei näe selles mõtet. Ma lihtsalt kirjutan seda blogi enda jaoks ja ma ei taha seda kommertslikuks muuta. Ja muidugi oleksin võinud ma ka vastata jah ning teha endale sellise blogi nagu teistel on, kuhu ma kirjutaksin sellest, mis ma iga päev teen, kuid ma ei tea... mulle ei ole kollane ajakirjandus kunagi meeldinud.

"Ei tohi kahetseda minevikku, vaid hoopis tuleb kahetseda tulevikku. Kuid seda tulevikku võib olevikuga muuta."

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/17-august/ (Varjatud postitus)

Paar päeva tagasi tuli ema minu juurde küsimusega, et kas ma tahan arsti juurde minna. Ta pakkus mulle välja, et ta viiks mu arsti juurde ja ise ootaks samal ajal kuskil ooteruumis. Ehk siis nagu.. psühhiaatri juurde? Mulle tekitas see pakkumine küll alguses sellise what the fuck reaktsiooni, kuid samas oli naljakas ka ja ma vastasin talle natukene irvitades lihtsalt ei. Sellise vastuse peale ta lahkus ka mu toast. Aga, kas ma tõesti näen siis nii hullu moodi välja?

Üritasin ka aiariistade hunnikust reha leida, et lehed ära riisuda. Leidsin igasugu labidaid, katkiseid reha otsi ja ka ühe väikse reha. Siis avastasin, et kõige parem ja suurem reha oli lihtsalt hunniku peal. Kuid, miks ma seda ei leidnud? Sest see reha oli oranži värvi, samas kui kõik teised rehed olid punased ja ma ei osanud otsida teistsugust reha. Isegi reha otsimine on muutunud nii filosoofiliseka ja sügava mõtteliseks.

Aeg-ajalt tekib tahe panna kõik joonele: kõik, mis mul oli. Kõik, mis on ja kõik, mis oleks võinud tulla, või vähemalt suurema osa sellest. Ja isegi, kui ma kaotan. Siis saab alati ka ju alati otsast pihta alata, sest ometigi oligi ju alguses toredam?

Who's to blame that I've gone insane?

Paar päeva tagasi ütles mulle mu vend, et ta tahaks ja ilmselt lähekski sõjaväkke, kui ta poleks nii tark ning tal poleks teisi asju, mille poole püüdelda. Korraks käis mu peast juba läbi tunne, et äkki ta mõtleb samamoodi nagu mina. Kuid siis ta lisas, et kui ta surma saab, siis on kõik pukkis. Ma lootsin, et ta täpsustab või lisab midagi - mis siis pukkis on? Kuid ei. Miski minu sees ütleb, et ma ei peaks rohkem sellest teemast rohkem rääkima ka praegu.

Elu on ikka imestavapanev asi küll. Hetkedel, kui sa tunned on kõik on muutunud, kõik on erinev ja sa suudad juba arvestada sellega, et pead ülejäänud elu niimoodi elama ja niimoodi mõtlema. Isegi kui sa hakkad juba kõige sellega ära harjuma - ära harjuma nende uue tunnetega. Isegi sellistel hetkedel suudab ta loksuda tagasi paika ning muutuda täpselt sama suguseks nagu ta ennem oli, nagu ta koguaeg on olnud. Ning kui ta on juba tagasi paika loksunud, siis sa enam ei mõtle sellele, mida sa paar päeva või paar nädalat tagasi mõtlesid või tundsid, vaid sa harjud ära sellega, et su elu on selline nagu ta on koguaeg olnud ning sind ei huvita, mis vahepeal oli. Kõige hämmastavam asi selle protsessi juures on see, et sa ei pea selle käigus mitte midagi tegema. Sa lihtsalt pead olema sina ise ja nautima neid hetki ja ennem kui sa arugi saad on kõik juba endine.

Ma lahkun nüüd siit blogist pikemaks ajaks ja ilmselt ei kirjuta siia midagi enne kooli. Ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole midagi rohkem anda. Kõik need erilisid mõtted, kõik need tunnede ekslemised ja segadus on kadunud, kuid ma tean, et nad tulevad mingi aeg tagasi, kuid mitte see kuu. Võib-olla isegi mitte see aasta. Kuid nad kunagi tulevad kindlasti, elu ei ole nii lilleline. Hüvasti!

Tänane hommik oli eriti emo ja kummaline mul. Kell oli kuskil 1 paiku, lamasin voodis ja mõtlesin, et ma ei viitsi üles tõusta, niikuinii pole midagi teha. Siis tuli meelde, et runescapes on vähe rahvast hommikuti! Siis ma tõusin üles ja läksin arvuti taha. Tegelikult ma ei mängi eriti ruuni, eile oli üle pika aja esimene login. Samuti avastasin eile ka, et 206 päeva tagasi oli keegi mind ära scamminud. Värdjas tegi panga tühjaks ja tema pärast ma ei näinudki, millal mu viimane login oli. "Hommik on õhtust targem." - see lause on ka tegelikult paras idiootsus. Pigem on asi selles, et hommikul oled sa uimane ja ei viitsi mõelda, õhtul jõuavad alles mõtted kohale. Hea meelega tegelt magaks päeva maha ja tõuseks alles 9 paiku õhtul üles, kui vaid mu elu seda võimaldaks.

/// --- ///

Sai siis Pärnus käidud. Tegelikult oli päris tore. Räägiks isegi pikemalt, aga ma ei viitsi... mul on pohhui.

Huvitav, miks paljud inimesed üllatuvad, kui ma vastan neile, et ma tahan surra kuskil 45 aastaselt? Kas nad kardavad surma või on neil tõesti nii hea elu, et nad tahaksid elada igavesti? Ma kujutan ette, et juba 45 aastaselt on mul kõik saavutatud, mida ma elus saavutada tahan või on see siis juba käeulatusest väljas. Mida ma siis peale hakkan, kui unistused on kadunud? Siis lähen ilmselt ESTSOF-i. Kui kõik muud unistused on juba kadunud, siis see unistus jääb vast ikka alles ning ilmselt see jääb ka siis minu viimaseks unistuseks. Ma ei tea, ma lihtsalt ei kujuta enda surma muud moodi ette, kui lahingu väljal pikali maas. Paljud mu tuttavad ilmselt ei usu mind, aga tegelikult ma olen palju sellele sarnaseid asju neile öelnud. Tavaliselt vastatakse "ja-jah"(huumoriga) või siis küsitakse, et kas ma kunagi tõsine ka olen. Äkki see ongi hea asi, et keegi ei usu mind?

/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///

Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.

Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.

Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226608181203.png

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226608667867.jpg

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226973739448.png

Tere hommikust! Kell on praegu 17:11 ja ma kirjutan siia eilsest päevast. Kuna mul väljas ei ole tavaliselt läpakat või midagi sarnast kaasas, siis tegin märkmeid moblasse, sest tavaliselt selleks ajaks, kui ma midagi tahan siia kirjutada ununevad asjad ära.

Kell on 0:50, ma olen statoili ees parklas. Tulin siia bensu võtma, sooja saama ja ka aega surnuks lööma. Ostsin ka bensuga koos ühe starteri. Statoili müüjal oli vist tõsine uni peal, kui juba sinna ette sõitsin rolleriga, vahtis ta mind nii uniselt aknast. Igastahes õue tulin kuskil kell 0:00, tegelikult oleks tahtnud hiljem tulla, aga siis oleks vanemad vingunud, et miks ma nii hilja õue lähen. Ma teadsin, et mul on siis vähemalt poolteist tundi aega enne, kui skeiti saan minna. Et aega surnuks lüüa sõitsin lihtsalt korraks Adila, kuid tulin kohe tagasi. Aga kuna sinna oli nii kaunis sõita, siis tagasi tulles, panin endale fotoka kaela ja filmisin tervet tagasisõidu teed ning viskan sellele peale kirjutamist ka korra pilgu peale, tundus, et väga ilus klipp tuli. Siis kui Adilast tagasi Kohila jõudsin, märkasin, et mul on ikka nii palju aega üle. Otsustasin, et võiks kähku Raplast läbi käia kuna mul nii palju aega on. Jõudsin vist poole peale ja siis avastasin, et seal on teedeparandus ja rolleriga oli seal väga rõve sõita ning pöörasin otsa ümber ja siis tulingi siia Statoili. Muide, iga kord, kui mingit autot nägin, aeglustasin kohe 45'ni, lihtsalt igaks juhuks. Sest umbes nädal aega tagasi alles pidas erament kinni, ning ta oleks võinud päris korraliku trahvi ära väänata, kui ta oleks tahtnud, kuid õnneks ta seda ei teinud. Nii et mõtlesin, et mul on palju aega ning pole mõtet riskida sellise trahviga. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikkagi paberi ja pliiatsi kaasa võtta, kuid kui kodus sellele mõtlesin, siis arvasin, et pole mõtet. Öösel on miski pärast palju toredam ringi uurida. Ma ei tea, miks. Äkki kuna ma olen öö inimene või kuna öösel on palju kaunim või siis kuna inimesi on palju vähem? (Sest nad on tavaliselt nii tülikad.) Praegusel kellaajal jalutavad ainult armunud ringi. Tahaks edasi rääkida, aga mingid ossid parkisid end minu kõrvale. Võib-olla olid laagri omad, sest ma nägusid ei näinud, nad läksid pärast tohka poole ning ma kuulsin eile ka (Või oli see üleeile?), kuidas laagri omad driftisid ja siis järsku käis räme pauk, kuskil aljoša kuju juures, ainult ma ei tea veel, millele sisse sõideti ning venna blogi lugedes saan aru, et sellest ei räägita ka. Kell on nüüd juba 1:29 ja suundun skeiti, kuigi osa minust ütleb, et peaksin koju minema ja et mul on niigi tore olnud. Sellest hoolimata lähen skeiti ja sõidan kasvõi paar minutit, kuid kahjuks jääb täna ilmselt front proovimata. Oeh, paberiga oleks palju lihtsam olnud seda kõike kirjutada.
Kell on nüüd 1:43, istun skeidis, kuid veel sõita ei saa. Enamus rahvast, kes mööda kõnnivad on kas armunud (aww..) või siis ossid enda bemmidega, kellel träna üle taob.

Kell on 2:30 ja nüüd kirjutan enda toas paberi ja pliiatsiga. Arvutit sisse lülitada ei saa, kuna see lärmab liiga palju. Tegelikult tahaks läpakaga sauna minna, aga ma ei tea, miks see mu vanematele nii vastukarva on. Skeidi kohapealt veel nii palju, et uiske ma jalga ei saanudki, ainult parkoui trikke ja flippe proovisin, aga need feilisid ka päris kõvasti. Palju rahvast kõndis ka mööda, sellel ajal ma trikke ei teinud vaid istusin ja jõin starterit, kuna ma kartsin veel rohkem hullu või idioodi moodi välja näha, kui ma seda praegu olin. Eriti jäi meelde üks vanamees, kuskil 50-60 aastane, kes oli üleni mustas ja kandis ka musta portfelli. Ta kõndis skeidist hästi aeglaselt mööda ja ei pööranud kordagi minult pilku ära. Siis ta läks parklasse, rambi taha peitu, nii et ainult ta pea paistis välja, ta arvas vist, et ma ei näe teda, kui ta seal taga on. Siis ta seisis seal umbes 5 minutit, silmad punnis vahtis mind. Ma ei tea, mida ta mõelda võis, ma aeg-ajalt vaatasin tema poole, et näha, kas ta on juba ära läinud. Ma üritasin naeru tagasi hoida, et mitte talle veel rohkem hulluna paista. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu see starter, mida ma lürpisin oleks viin olnud või et ma oleks kohe ennast või kedagi teist ära tapnud, kuid õnneks ta varsti väsis ära ja lahkus.
Igatahes skeidist sõitsin koju ringiga ehk siis Mälivere kaudu, kuna kell oli alles nii vähe. Nii tore oli tegelikult sõita. Näiteks teadsid, et paremal peaks mets olema, kuid sa ei näinud seda, kuna udu oli kõikjal nii palju, et sa ei näinud kaugemale kui üks meeter. Mööda maanteed tagasi sõites oli ühes kohas väga ilus vaade (See isegi mahuks minu vaadete top 20'sse.), kuid kui tahtsin pilti teha sai fotokal aku tühjaks.... kurb.... Kell on nüüd saanud 2:46, ma lõpetan kirjutamise, loen natukene "Pokkeriteeoriat", vaatan TV3'e ning üritan siis magama jääda.

Vot, kui toreda jutu saab märgetest kokku teha, ma laen nüüd jälle lõpetuseks paar baww'i pilti üles.

• http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237473869874.jpg
• http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237475394468.gif
• http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1238328874045.jpg
• http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/2sbs4up.png
• http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/mind_of_god.png http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/xmuyqu.jpg

/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna see tundus nüüdseks liiga imelik. ///


Otsustasin, et hakkan ennast rohkem arendama ka. Küünenärimise jätsin maha (Välja arvatud üks küüs, mille ma pean enne korda närima, kui tal kasvada lasen). Hakkasin ka rohkem klaverit harjutama ning rohkem trenni tegema ja ka vähem komme sööma, kuid see on raske, sest mul on neid terve kastitäis. Üritan enda pokkeri skilli ka rohkem arendada. Tavaliselt viga on selles, et alguses võidan palju, kuid siis viskab kopa ette, ma ei viitsi enam mõelda ja kaotan kõik võidetu ära. Lähiajal on ka plaanis hankida "Pokkeriteooria" raamat, ning ka uued kaardid, millega loopimist harjutada, sest kõik preagused on viltuseks loopitud, ainult ühed korralikud on, aga need on väga head kaardi ning nendega on hea rekordit proovida (Kuigi ma õues neid loopida ei saa, üle meetri need õues ei lenda.)

///Möödus päev..///



Vahepeal kirjutan siia päris korraliku juttu valmis. Siis hakkan mõtlema ja avastan, et see on täielik iba ja selline sobiks kuhugile esta kirjandisse toppida ning kustutan ära. Blogi peab ikka korras hoidma. Üritasin blogile paremat skinni ka jälle otsida, sirvisin umbes 1000 tükki läbi, aga asjatult. Praegune ei pruugi hea olla, aga sellest paremat ka kuskilt ei leia. Lõpetuseks laen paar BAWW pilti ka üles, andestage, et minu väikese blogi tõttu pean need ilmselt lingidena panema. Aga, kes teab, äkki kunagi laen teile terve enda folderi ka üles, et te saaksite ka vahel, millegile toetutuda ja millegist sarnasusi leida.

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226604095116.png
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605194287.gif
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605792596.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1234622056898.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png

Ma täna ei jõua siia midagi kirjutada... Lisan ainult need videod ja loodan, et nad räägivad minu eest ning näitavad, mis tunne mul praegu on.

"The Composer"

Autor: JAZZA


"The Sky Is Broken"

Autor: HeRetiK

Tahaks... Tahaks gümnaasiumi kuld medaliga lõpetada... Tahaks lõpetada bakalaurse füüsikas cum laude... tahaks lõpetada magistri cum laude.... tahaks doktorikraadi cum laude... tahaks tööd füüsikuna... Tahaks kindlat ja suurt palka... Tahaks WSOP'ile minna... Tahaks WSOP'i ära võita... Tahaks Mustang Roush Stage 3'e... Tahaks kasvõi mingit teist Mustangit... Tahaks olla keskmiselt rikas... Tahaks saada kuulsaks, millegagi normaalsega.. Tahaks omanimelist teoreemi või leiutist... Tahaks juba kaitseväkke minna.. Tahaks, et ma rohkem tegutseks.. Tahaks, et ma oleks targem.. Tahaks, et ma tahaks vähem.

Igatahes.. vaatasin filmi "Valkyrie" ehk eesti keeles "Valküürid". Film rääkis ühest grupist, kes tahtsid Hitlerile atentaati korraldada, kuid ebaõnnestusid. Film ise oli täitsa keskpärane, aga tegelikult ma tahtsin Hitlerist rääkida. Ma ei kummarda ega järgi teda, veel vähem ütleks ma, et ma olen neonats. Aga tema lugu on minu jaoks inspireeriv. Väiksest lapsest, kes tahtis saada kunstnikuks ja kellel oli isegi raskusi kooli sissesaamisega ,võib saada selline mees, keda järgivad miljonid ning kelle valikutest sõltub terve maailm. Kui vaadata videoid või pilte, mis kujutavad Hitleri saksamaad, siis tekib selline innustav, kuid samas hirmutav tunne. Ühel mehel võib olla nii palju järgijaid, kes kõik usuvad igat viimast kui tema sõna ja lähevad järgi talle kasvõi surma. See tõesti tekitab erilise tunde, kui kõik kohad on lippe ja sümboolikat täis ning kõik kannavad neid uhkusega. Oleks Eestis ka vaid nii.. Ma tõesti loodan, et Eesti muutub ka mingi aeg patriootlikumaks.
Panen paar pilti ka siia, et see post liiga lühikeseks ei jääks.

http://history.sandiego.edu/gen/filmnotes/images/triumph5.jpg (Liiga suur oli)

Terekest seal.

Igastahes tahtsin öelda, et kui te loete mu blogi ja mõtlete, et vahepeal on puhas iba või tõesti segane jutt (Ma olen ise ka märganud, et vahepeal on tõsine iba) siis need on lihtsalt sellepärast, et kas mõte jookseb vahepeal liiga kiiresti või mõte on tõesti kokku jooksnud ja mõtleb millestki muust.

Igastahes.. (parasiitsõna siin juba mul) vaatasin eelmist postitust ja märkasin, et rääkisin surmast. Mõtlesin, et räägin sellest natukene rohkem, kuna see on nii populaarne asi kõigi hulgas. Igatahes jamh, surm - asi, mis paneb elama. Mina isiklikult surma ei karda, tulgu kasvõi kohe, ainuke mure on ainult lähedased inimesed, kes siis terve oma elu kurvemalt elavad, kui muidu. Ideaalne vanus suremiseks oleks kuskil 35-50 vahel sõltuvalt sellest, milline ma siis olen. Ideaalne viis... oleks vist lahinguväljal kuul kõhtu või kuul pähe. Kahurimürsu või miini kaudu surma oleks suht leim.
Saatus.. Jah, saatusesse ma isegi usun mingil määral. Kuna ma ei ise ei viitsi siin pikalt enda maailmavaadetest seletama hakata, annan lingi ühele, mis mingil määral enam-vähem kaudselt seletab minu uskumuse ära: http://web.zone.ee/darkcloud/saatuseteooria.html
See seletab ka Deja Vu ära. Kuna aju koosneb ka molekulidest ja lihtsalt öeldes need molekulid mõtlevad. Oleks loogiline, et kui see saatus on selline, siis aju alateadlikult teab ka tuleviku ette. Ilmselt peate mind juba peale seda juttu hulluks, aga nii hull ma ka ei oleks, et täielikult selles uskumuses kinni oleks, ma olen avatud kõigile võimalustele

Igastahes.. lürbin praegu kohvi sisse, et öösel und ei tuleks, nimelt toimub siin öösel mingi läbu, seekord tulevad mingid võõrad piffid ka kohale. Kõik räägivad, kuidas nad sebima hakkavad jms. Sellest tahakski tegelikult rääkima. Mind jätab see amelemine täitsa külmaks, kui sa temaga pärast mingit sügavamat suhet ei taha. Ülikooli ajal muidugi võib, aga praegu jätab küll täitsa külmaks. Vahest on teiste juttu kuulates selline tunne, et olen mingi aseksuaalne, kuigi ma tegelt seda ei ole. Pean vahepeal eemal ka käima ja saan korraks tagasi tulla kirjutama, kuna 2 sõpra on juba kohal ja ma ei taha, et nad leiaksid mind blogi kirjutamas.

Pidu on juba praeguseks täies hoos,enamus on suht nokkis juba või lihtsalt lärmavad. Pidu on natukene teistsugune, kui alguses ette kujutasin. Paar tükki küll amelevad, aga teised tegelevad muude imelikude asjadega. Palju ma praegu kirjutada ei saa, kuna kõik käivad sisse välja ning ma ei taha, et keegi mu blogi peale veel satuks. Nii et ma lähen mõneks ajaks eemale ja kirjutan hommikul edasi. Ahjaa, seda ka, et vahepeal tekkis jälle selline kopp ees tunne, lähiajal on koguaeg Kohilast kopp ees tunne. Käisin kuskil 2 kilta mööda maanteed eemale, siis tulin tagasi. Õnneks kõik olid nii nokkis, et ei märganudki, et ma eemal olen. Võib-olla hiljem, siis kui kõik magavad lähen ka kuskile eemale, lihtsalt selline tunne on praegu. Ma nüüd peole tagasi ja kirjutan hommikul edasi.Kell on 5:20, suurem osa peolistest on juba nüüdseks ära läinud. Ma ei saa aru, kas kõik mängivad koguaeg lolli või nad ongi nii lollid. Ma loodan, et see on esimene variant, aga peasi, et neil endal tore on, muu on pohhui. Proovisin ka siis vahepeal võimalikult lolle asju rääkida ja teha, aga hästi ei istunud ja siis läksin enda tavalisse kass olekusse tagasi. Avastasin ka seda, et õues ei saa korralikult kaarte loopida, isegi õrna tuulega mitte. Peab ootama täitsa tuulevaikset ilma ja siis minema uuesti proovima. Kuna kell on juba üpriski palju, siis ma passin veel mõnda aega arvutis ja teen muid asju ning siis heidan ka magama ning kirjutan hommikul selle postituse lõpuni. Kell sai 5:35 ja tuli mõte, et kell on nii palju, et võib-olla ei tasugi magama minna. Võiks proovida ju rekordi purustada, eelmine rekord on kuskil ~35 tundi. Iseasi, kas mul 6 tundi midagi teha on. Päeval on kindlalt tegevust ja kohviga püsib ärkvel küll, aga 6 tundi on pikk aeg passimiseks.

Kui kell 6:30 sai, siis märkasin, et kõik juba magavad ja otsustasin ise ka magama minna. Nüüd on kell 12:48 ja viimased peolised lahkusid. Võib-olla jäi eelmisest postist mingil määral selline tunne, et ma olen räige ego, kes arvab, et ise on räigelt tark ja teised kõik on lollid. Tegelikult see nii pole. Tõesti nad käituvad tihti lollilt, aga igal inimesel on omad tugevused ja nõrkused. Ma tean täpselt kui loll ma olen.
Lõpetuseks topin ühe pildi (Kahjuks lingi, kuna blogger ei luba nii suuri pilte postitada) oma baww folderist ning siis selle otsa topin ühe nalja ka, mis küll kõlab suuliselt palju paremini, aga ma ei taha seda kellegile suuliselt rääkida, kuna inimestele ei meeldi sellised naljad.

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png

"Miks on tore kolmekümne kuue aastasega seksida?" - "Sest neid on kolmkümmend!"

Tervist, igastahes mõtlesin, et võiks natukene enda erukorraldust muuta. Elada natukene teistmoodi, ma ei kujuta küll ette, kuidas see kõll välja võiks näha, aga proovida võib. Ehk siis tuleb see "kopp ees" tunne harvem ette.

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/12/21/3-juuli/ (Varjatud postitus.)

Teisemelise elu on ikka raske. Ma ei ütleks, et see on kõige raskem eluiga, aga see ikkagi on mõnes mõttes raske. Tihti tuleb pea kohale tume segadusepilv ja kõik lihtsalt paistab nii segane ja keeruline. Mõnikord harva tekib tunne, et sa tead ja mõistad kõike, kuid ajaga tuhmub seegi. Tunded tuhmuvad samuti, vahepeal oled sa pikka aega rõõmus, siis jälle väga kurb ning tihti ei tunne sa mitte midagi. Ma ei tea, kust see kurbus tuleb. Lihtsalt meie ühiskond on selline, kõigil on pidevalt pokerface'id peal ja isegi matused on tehtud nii kurvaks. Mõndades ühiskondades on just matused laulu ja tralliga. Minu matustel pole seda laulu ja tralli küll vaja, aga samas ma ei taha ka, et kõik sinna mingi nutma tuleks. Muidugi kellegi surm, keda sinna tunned on raskem, kui su enda surm, aga ikkagi, kui teda ei koti ta enda surm nii palju, siis miks sind peaks rohkem kottima? Muidugi seda on kergem öelda, kui teha, muidugi ma oleks väga kurb, kui keegi mu lähedalt ära sureks. Selle pokerface'i jutu peale tagasi tulles.. Jah, seda küll, et paljud tihti naeravad või nutavad. Aga kas nad tõesti mõtlevad seda niimoodi? Kas nad tõesti tunnevad end naerdes rõõmsalt või kas nad kasutavad seda maskina, et varjata enda tundeid? Inimene, kes koguaeg naeratab ei pruugi mitte sugugi olla rõõmus. Inimene, kes sinu nalja üle naerab võib-olla ei saanudki sinu naljast aru või ei tundunud see talle naljakas. Mõned inimesed näitavad tundeid lihtsalt viisakusest. Tuleb lihtsalt näida teistele võimalikult normaalne, isegi kui sul endal näiteks huumorisoon puudub. Siis tuleb võtta asju puhtalt psüholoogiast. Ma olen tihti öelnud lauseid või nalju, mida ma ei pea sugugi naljakaks, aga ma teadsin, et nad on sellised inimesed, kellele siuksed asjad meeldivad ja kes peale seda naerma pahvatavad. Tuleb lihtsalt osata inimesi lugeda. Kõigil inimestel on anne näha kellegi pokerface'i taha, aga tavaliselt ei kasutata seda. Sest miks peaks kedagi kottima, mida keegi tunneb? Muidugi tuleb seda kasutada, siis kui sa kellegagi räägid või kui kedagi sebida tahad. Miks ta hoiab käsi koos? Miks ta sõrmed on ristis? Miks tal on jalg üle põlve? Miks ta selga sirgelt hoiab jms. vihjeid. Tavaliselt inimesed ei saa ise selliseid hoiakuid eriti kontrollida ja siis on tore inimeste psüholoogiaga mängida või seda lugeda. Elus tuleb see kindlasti kasuks.

Tahaks siis rääkida natukene ka paranormaalsusest. Paljud teist ilmselt ei usu sellistesse asjadesse, aga mina usun. Isegi kui te ei usu, siis ma olen tihti kohanud foorumites sellist lauset, et "Mida ei ole näinud, seda ei usu." Palun, ärge seda kasutage, sest mõelge: Kas te enda aju olete näinud? Ilmselt mitte. Enda kogemustest paranormaalsusega võin ka paar lugu rääkida. Ainult ma ei tea, kas sellistest asjadest rääkida on eetiline. Loodame, et on :D
Igastahes.. mu ema tegeleb aegajalt pendeldamisega, ta otsib tavaliselt sellega asju või küsib talt küsimusi. Alguses ma ei teadnud, kas see üldse töötab. Aga üks päev ma lihtsalt tahtsin kontrollida ja palusin emalt pendlilt küsida, mis on minu lemmikvärv? Kindlat lemmikvärvi mul ei ole, aga kaks lemmikut on punane ja valge, kuid ma ikkagi tahtsin näha, mis pendel vastab. Ema võttis siis välja sellise lehe, kuhu on joonistatud kaar ja kaare peale on kirjutatud erinevad värvid. Ta võttis siis pendli välja ning küsis talt küsimuse ja lükkas selle õrnalt jõnksuma. See peaks nii töötama, et millise värvi peale jääb, see on õige. Ma küll ei vaadanud, kuidas pendel jõnksub, aga natukese aja pärast ütles ema mulle: "Kas punane või valge." Sellist vastust ma küll ei osanud oodata ja nagu te arvate võite oli see päris suur šokk mulle.
Järgmine kogemus on Deja Vu'ga. Kes ei tea, mis asi deja vu on, siis see on selline tunne, et sa oled varem seal kohas olnud ja oled varem sama asja teinud. Ma ei tea, kust teised selle kogemuse saavad, aga mina saan unest. Jah, ma näen enam-vähem unes tuleviku ette. Tavaliselt hommikul kui üles tõusen ja olen mingi deja vu unenägu näinud, siis ma panen selle kirja. Ma kirjutan mis juhtub, kus juhtub ja isegi, mida ma mõtlesin selle hetke ajal. Esimene kogemus, mida ma mäletan oli füüsika tunnis. Kui õpetaja võttis välja pika puust pulga, samal ajal video mängis tahvli peal, ning õpetaja ütles: "Kujutage ette, kui siit tuleksid laserkiired välja." Tavaliselt ongi need deja vu'd, mida ma ette näen kuskil 2-5 sekundi pikkused. Eelmine deja vu oli mul isa ja vennaga katusel, kus isa ütles mulle midagi, siis tekkis deja vu tunne ja ma mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean, et mida mulle unenägu ütles? Siis tuli meelde, ma pidin isa juurde minema ja küsima talt midagi. Paberi sõnul peaks järgmine deja vu olema koos Uwe ja Ristoga uues konsumis, kui me küljeuksest välja hakkame minema, mul on rahakott käes ja peame mingitest vanematest meestest mööda kõndima. Aga tegelikult võib mingi deja vu tunne ennem tulla, sest tihti peale ei püsi need unenäod hommikuni meeles. (Kas te teadsite, et keskmine inimene näeb ühe öö jooksul 9 unenägu?) Alati ei lähe need deja vu unenäod täide. Mõnikord lähevad nädala ajaga täide, mõnikord läheb aasta aega.

Tere siis jälle!

Igastahes üks lugeja küsis (Jah, sa polegi ainuke lugeja), miks blogil selline pealkiri on. Vastus on tegelt väga lihtne, ma ei tea. See on lampi pandud. Kui blogi tegin vaatasin enda playlisi läbi ja siis võtsin ette juhtuvad asjad. Development on pärit Dan Le Sac VS. Scroobius Pip'i laulu pealkirjast ning "colours of" on päris Showtek'i laulust Colours of Hardstyle ning blood sinna lõpu tuli lampi minu peast. Development'ist võib välja lugeda, et siit saab lihtsalt minu mõttekäigu arengut jälgida. "Colours Of Blood'ist" võib välja lugeda väga palju erinevaid asju. Näiteks väike mõtteterake siia juurde: "Kas inimesed kardaksid verd sama palju, kui see oleks läbipaistev?"

Ma vaatan ka, et kõigil ümberringi hakkavad mingid blogid tekkima ja kõik jagavad neid linke üsna lahkelt kõigile. Kuigi kõigil on siuksed blogid, kus nad kirjutavad, mis nad päeval tegid, mitte mis nad mõtlevad või tunnevad vms. Siiamaani olen ma enda blogi linke ainult võõrastele või väga vähe tuttavatele jaganud, aga eks ma mingi aja pärast annan selle sõpradele ka.

/// 3 tundi möödunud, käisin ujumas ///
/// 2 tundi möödunud, käisin töötamas ///

Pidin vahepeal eemal käima, ei olnud tõesti aega kirjutada. Aga igastahes.... ma ei mäleta mida ma öelda tahtsin..

/// 5 tundi möödunud, käisin Marise juures ///

Vabandust, et ennem mõte poolikuks jäi, pidin kähku õue minema, kuna inimesed ei salli ootamist. Märkasin ka seda, et iga kord, kui ma ksukil hängimas käin suureneb mu tüdimus selle koha vastu. Nii kopp ees on lihtsalt juba sellest kohast, tõesti tahaks kuhugile mujale ära joosta. Peterburis oli sarnane tunne, et võiks lihtsalt klassist eemale joosta ja üksi linna peale minna ning ise siis paari päeva pärast tagasi Eestisse hääletanud või rongiga läinud. Ainuke mure oli see, et takistavaid faktoreid oli liiga palju ja ilmselt ma ennem läheksin kuhugile Eestisse kui kuhugile Venemaale.
Samuti ma ei saa aru, miks on vaja klatšida kedagi taga. Miks teid huvitab, kes kellega käib või kes kellega jälle tatti pani? Ma ei saa ka aru kollasest ajakirjandusest, miks inimesi huvitab, kuna Nas söömas käib? Nojah, samas mina pole see inimene ka, kes peale igat telefonikõne küsib kohe, et kes see oli ja mis ta rääkis ja mida kõike veel.
Ilmselt olete ka juba märganud, et kommenteerimis nuppe pole minu blogis, see on sellepärast, et MIKS TE TÜRA TAHATE MINU ELU KOMMENTEERIDA?!? MINGE ELAGE OMA ELU, MA SAAN ENDA ELUGA VÄGA HÄSTI HAKKAMA, AITÄH.
Ma kopeerin siia ühe toreda miniatuuri, mille ma leidsin Poogen kodulehelt. Aga keegi ilmselt seda väga ei loe, sest kõigil on nii kiire ja pole aega lugeda. Autoriks on Kurivalge ehk Tige ensüüm. Siuke jutt annab lootust, et lootus ei olegi veel kadunud.
Tegelt tahaks paar asja veel siia kirjutada, aga kuna kõik siin majas magavad ja klaviatuur klõbiseb hirmsasti ja ma ei taha segada. Tegelikult tahtsin selle lõigu panna miniatuuri lõppu, aga kuna ma panin miniatuuri eraldi kasti, siis ma ei oska seda sinna lõppu korralikult toppida.

Piparmünditee aitab alati
Ma ei kuule su tulekut.
Istun toolile kerituna, silmad Poognas.
Sa suudled mind kaelale oma pehmete, kuumade huultega.
Mu silmist vilksatavad hetkeks sädemed, keha jääb tardunuks endistviisi.
"Tere!"
"Tere, kuidas sul läks?"
"Hästi!", vastad ja vajud ohates toolile.
"Külmkapis on kana ja salatit, kui tahad."
...
Sa istud tühjad käed rüpes ja ei vasta.
Mina loen juba järgmist vabavärssi ja olen kaugele lendamas, kui sa äkki elavned ja küsid: "Kus lapsed on?"
"Vanaema juures. Ise viisime-eile ju..."
Tõstan pilgu ekraanilt ja märkan, et jälle on põrand seda valget sodi täis.
"Kas sa kohe pead neid sulgi igale poole puistama, ma alles koristasin! Pühi vähemalt ise ära siis!"
Sa lähed susside sahinal harja ja kühvli järele.
Silmitsen sind: laiade õlgadega, suur mees. Su kuldsed lokid on juba hõredaks muutunud ja tiivanukid narmendavad nagu pooleldi kitkutud kanal.
Asun mõtlema sinu tiibade lagunemise põhjuse üle, aga ei jõua mõttega kusagile.
"Tead, ma tahaksin loobuda. Tahaksin tiivad seljast võtta ja nurka panna, olla tavaline, teha vigu.", ütled sa, sulepuru vastu põrandat kolisevale kühvlile lükates.
"Aga inimesed?", küsin.
"Ma võin armuvalus õnnetuid, surijaid ja lapsi lohutada ka siis. Tead, täna ma aitasin ühel väikesel tüdrukul rattalt maha tulnud keti tagasi panna. Tead, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et tal on kahju, et ma ei saa tema rattaga võidu teha, sest mu jalad ei puuduta maad ja siis poleks see aus. Ma tahaksin, et nad puudutaksid. Ma tahksin, et kivi läheks mu kinga sisse ja hõõruks mu jala veriseks ja mul oleks valus ja sina paneksid haavale plaastri ja... "
"Kallis, me oleme ju sellest rääkinud", katkestan ma sind.
"Mõned aastad veel, siis kui lapsed on juba iseseisvamad ja no tead ju küll..."
Sa ohkad ja põrandale pudeneb taaskord pihutäis sulgi.
Vaatan nukralt sinu kiilanevat pead ja silitan seda oma sabaga.
Samas märkan, et minu sabaotsa ehtivasse tupsu on siginenud mitu halli karva.

"Ma teen sulle ühe piparmünditee", lausun ja sammun sõrgade klõbinal kööki.